Si vis pacem, para bellum – tahad rahu, valmistu sõjaks. Sellist nõu andis Rooma kindral Flavius Vegetius Renatus enam kui 1600 aastat tagasi. Aktuaalne on see mõte praegu NATOsse kuuluvas Eestiski.
Laias laastus on inimesed, kes ühel või teisel määral Eesti riigikaitse pärast südant valutavad või sellega otseselt tegelevad, jagunenud kahte koolkonda. Jagunemine on toimunud keskse küsimuse püstitamisel – miks me seda teeme?
Ühed hoiavad kinni tarkuseterast, et vale on küsida, kas Eesti kunagi sõjatandriks muutub, õige küsimus on “millal” ning kas me jõuame selleks ajaks meie kaitsevõime valmis. Teised lähtuvad teadmisest, et mida paremini sa ennast riiki kaitsma valmistad, seda ebatõenäolisem on, et seda vaja läheb, kusjuures valmistumine hõlmab nii kodu kui muud maailma.
Kuigi tegevused on suhteliselt sarnased ja koostöögi enamalt jaolt sujub, tekib aeg-ajalt siiski põhiküsimuse erinevast püstitusest omavahelisi arusaamatusi ja vahel vastasseisegi. Siiralt loodan, et eksin, kui väidan, et nn millal-koolkonna esindajad on hakanud kärsituks muutuma. Sellise kärsituse hind võib aga olla liiga kõrge. Millal-koolkonnale on suhteliselt arusaamatu, miks Eesti on rahvusvahelistel kriisioperatsioonidel aktiivne; kui, siis ehk väljaõppe pärast. Samuti ei peeta muid kriitilisi valdkondi, näiteks nn kübersõdalasi kuigi omadeks. Hinnas on pigem traditsiooniline lähenemine – vaenlasega tuleb kokku minna rinnutsi ja kui häda käes, siis metsa.
Me elame väljakutsete perioodil. Tänapäeval, mil riigiti erineb arusaam julgeolekust ja seda ähvardavatest ohtudest, kus hägustuvad piirid sisejulgeoleku ja riigikaitse, omavastutuse ja kollektiivse julgeoleku vahel, on konfliktide ja kriiside lahendamise anatoomia muutunud.
Eesti korrigeeris paar aastat tagasi õigel ajal oma julgeolekupoliitika aluseid ning praegu on sellelt pinnalt omakorda valmimas laiapõhjaline riigikaitse strateegia. Kevadel alustanud valitsuse koalitsioonileping Reformierakonna ja IRLi vahel paneb sellele aluse ning ajaraami.
Me oleme võtnud ambitsioonika ülesande järgmise nelja aasta jooksul nüüdisajastada kogu Eesti riigikaitseline seadusruum. Juba on valmimas uuenev Kaitseliidu seadus ja pikemat aega oodatud kaitseväe teenistusseaduse uus terviktekst. Minu meelest kõige olulisem – kahe baasseaduse – rahu- ja sõjaaja riigikaitseseaduse ümber- ja ühte kirjutamine – on saamas laia poliitilist toetust. Just nimelt üheks seaduseks kirjutamine on siin oluline.
Piisavalt kaua nii Eesti kui rahvusvahelises kriisimaailmas töötanud inimesena olen kogenud kõikjal ühte kriisitõdedest – kriisiajal toimivad ainult need mehhanismid ja suhted, mis toimivad ka igapäevases elus. Kunstlikult vaid kriisi- (sh ka sõja-) ajaks loodavad juhtimis- ja koordineerimisstruktuurid ei hakka lihtsalt tööle. Kriisiajaks erisugustele eksisteerivatele institutsioonidele lisavastutuse ja -õiguse andmine toimib.
Nii peamegi täna vaatama, kuidas erisugustes Eesti põhiseaduslikku korda ja iseseisvust ohustavates situatsioonides (kaasa arvatud sõjaseisukorra väljakuulutamisel) jaotuvad kaitseväe juhataja, ministrite, peaministri, presidendi ning riigikogu ülesanded ja vastutus ning millal ja kellele me peame nende tavaõigusi laiendama.
Kindlasti on oluline, mitu lennukit, tanki ja kahurit meil on ning kui aktiivsed me oleme rahvusvahelistel operatsioonidel, kuid julgen samas väita, et eelkirjeldatu on Eesti iseseisvuse hoidmiseks sama tähtis ja vajalik.
Praeguse IRLi ja Reformierakonna valitsusliidu julgeoleku- ja riigikaitsepoliitika eesmärk on parimate julgeolekutagatistega iseseisev Eesti riik, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule, praeguste ja tulevaste põlvede eneseteostusele ning eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade.
Samuti tõdeme, et Eesti riigi kaitsmine on meie ühisväärtus, -hüve ja -vastutus. Eesti julgeolekut tugevdab sidus kodanikuühiskond, kus teadlikul kodanikuaktiivsusel on oluline roll julgeoleku ja turvatunde edendamisel. Riigikaitse oluliseks eelduseks on aga kodanike kaitsetahe ja armastus oma riigi vastu, mida tuleb kasvatada iga päev.