Sel aastal tähistame oma vabariigi üheksakümne aasta juubelit.
Riigikaitse kaks alustala on tahe ja võime. Ilma pole ka suurimal riigil lootust enda eest seista.
Kui meil ei ole soovi ega tahet kaitsta oma riigi iseseisvust, olgu see siis tingitud pessimismist, vaenulikkusest või ükskõiksest rahulolust, muutume haavatavaks. Ja uskuge, küll haavajaid leidub. Positiivses arengus peaks tahe alati suurem olema kui võimekus, see innustab. Usun, et tahe on meil tugev ja selles mõttearenduses soovin keskenduda kaitsevõimele.
Veenev kaitsevõime
Kui tahe põhineb peamiselt emotsioonil, siis kaitsevõime on selgepiirilisem ja paljuski materiaalsem. Muidugi tuleb nentida, jälgides ajakirjandust, et ka siin pole emotsioon võõras.
Kaitsevõime eesmärgi kirjeldamisel kasutatakse sõna «veenev». Väljend «veenev kaitsevõime» sisustab üht väga tähtsat, kuid sageli tagaplaanile jäävat asjaolu. Ehk siis riigikaitse ennetavat iseloomu. Teisisõnu peab riigi kaitsevõime olema nii veenev, et kaotab või vähemalt viib miinimumini soovi rünnata meie iseseisvust.
Nagu kõigi asjadega siin maailmas, on ka riigikaitse ja julgeolek pidevas arengus, kus arusaamad ning tõekspidamised arenevad koos ajaga. Millest siis koosneb tänapäeval meie Eesti veenev kaitsevõime?
Ainult iseenda peale lootmine ja totaalkaitse kui selle kõrgeim vorm on oma aja ära elanud. Oleme NATO liige ja selle reaalse kollektiivkaitse mehhanismi lahutamatu osa. Iseseisva kaitsevõime arengus keskendutakse esmase kaitsevõime arendamisele, et täita võimalikku teoreetilist tühimikku enne sõjalise kollektiivkaitse käivitumist. Meil on maailma võimsaim vihmavari. Peame vihma kannatama vähemalt nii kaua, kui võtab aega selle vihmavarju avamine.
Meie veenev kaitsevõime on praegu kollektiivse ja iseseisva kaitsevõime süntees. Arvestades meie riigi suurust ning jõuvarusid ja võrreldes seda siin piirkonnas tasakaaluks vajatava jõuga, mõistame, et selline koosmõju on veenvuse saavutamisel ja kellegi ambitsioonide jahutamisel Eestile parim ning optimaalseim.
Kollektiivkaitse hind
Kuidas kindlustada kollektiivkaitse reaalsust? Leidub ju kahtlejaid, kes ei usu, et vihmavari avaneb. Usutava kaitsevõime seisukohalt on väga oluline, et abi tulek peab olema kindel ja üheselt arusaadav kõigile, kellele see sõnum adresseeritud on.
Tänapäeva maailmas annab vaid aktiivne osalus rahvusvahelistes protsessides aluse usaldusväärsetele liitlassuhetele. Seda kannavad oma tegevusvaldkondades nii diplomaadid, ametnikud kui poliitikud. Seda rasket ja vastutusrikast missiooni kannavad meie kaitseväelased koos eri partnerriikide kolleegidega maailma kriisikolletes. Hinnakem seda tööd ja mõistkem selle väärtust meie oma riigi kaitsevõimele.
Hoolimata eespool kirjeldatust jääb lahtiseks küsimus – kuhu siis suunata kõik jõud ja raha? Ühelt poolt suunatakse loomulikult kõik jõupingutused selleks, et ei tekiks vajadust Eestimaa pinnal kaitseväge aktiviseerida (mis võib luua arusaama, et kaitseväe arendamine pole esmatähtis). Samas, teiselt poolt püütakse suunata kõik jõupingutused kaitseväe kõikvõimekaks arendamisele (mille toeks kasutatakse paraku ka kollektiivkaitse rolli alavääristamist).
Ülivõrdelised arusaamad oma rollist riigikaitses, mille tõestamiseks kasutatakse vastandamist ja süüdlaste otsimist väljastpoolt enda kompetentsi, viivad kindlasti päeva lõpuks riigikaitse kui terviku nõrgendamisele. Endale aru andmata muututakse nende tööriistaks, kelle huvides ei ole Eesti riigikaitse tugevus.
Asjade mõistmisel on lihtsus alati toeks, kuid mustvalgest lähenemisest saab tavaliselt alguse meelevaldne lihtsustamine, mis omakorda kujundab väärasid arusaamu ning pooltõdesid.
Näitena võib tuua lihtsustamisega kaasaskäivat vastandamist (vormikandjateks ja tsivilistideks, vanadeks kogenenuteks ja noorteks rumalateks, asjatundjateks ja poliitikuteks jne).
Lahenduseks on ilmselt kasutada siinkohal väljendit «tasakaalustatud areng». Juba sõna «tasakaal» eeldab iseenesest erinevaid seisukohti. Tasakaalu saavutamise kultuuril on aga meie ühiskonnas veel arenguruumi. Koostöö ja üksteise austamine on Eesti riigikaitse arendamisel valdkonnad, kus tõsised arengud on oodatud.
Kokkuvõtteks tuleb siiski julgustavalt tõdeda, et meie riigi iseseisvus on kaitstud ja oleme selles kindlamad kui kunagi varem. Samas ei anna see kindlus meile muutuvas maailmas hetkekski aega olemasoleval peatuda.