Euroopa julgeolek seisab väljakutsete ees, inimeste ohutunne kasvab, närvilisus suureneb. Kus on lahendused, kus on turvatunne? Küsimused, mis on väga paljudele hinge pugenud, kirjutab riigikogu liige Mati Raidma.
Olgu kohe öeldud, et hirm on kõige hullem nõuandja ja näiteks Hispaaniasse kolimine minu hinnangul lühinägelik lahendus. Me oleme siin maailmanurgas aastatuhandeid püsinud ja jääme püsima. Vaatamata oma naabrite ambitsioonidele. Juba muistsel ajal ehitati linnuseid mitte hirmust vaid ikka enesekindlusest. Kus on meie tänapäeva linnused, kus on meie enesekindlus täna?
See on olemas, see pole kadunud. Meil on vaja vaid kokku leppida. Et me jääme siia ja kaitseme oma maad ja rahvast, kui on vaja. Me saame hakkama. Seda tingimusel, kui võtame kõik osa. Kuidas?
Kui vaja, panustame meie ühist raha kaitsesse ja sisejulgeolekusse rohkem. Kui vaja, siis kohandame meie seadusruumi ja ajakohastame valitsuse tegevused ja prioriteedid. Kui vaja, vaatame üle ka oma kodu ja pere kriisikindluse. Selge arusaam pühendumisest kasvatab kindlustunnet jätkata oma igapäevaste toimetamiste ja tuleviku ehitamisega.
Uue koalitsioonilepingu fookus on riigikaitse
Riigi poolt on prioriteedid seatud – liigume jõudsalt edasi meie sõjalise kaitsevõime ehitamisega, laiapindne riigikaitse sh sisejulgeolek ja elanikkonnakaitse on tänases ajas päevselge prioriteet. See kõik kajastub ka valmivas Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsioonilepingus.
Lepingus on sõnastatud laiapindse riigikaitse visioon, kus iga Eesti inimene teab, millised on tema rollid kriisi ja sõja korral ja suudab neid täita. Kõik see kokku näitab meie tegelikku tugevust ja vähendab verise naabri soovi tulla meie elu korraldama. Ka relvadega.
Sisejulgeoleku peatükis on üheks oluliseks teemaks kriisireserv, mida täna Eestis pole, kuid mille järgi on suur vajadus. Kohe selgitan, miks ma nii arvan.
Inimesed on tänaseks elanikkonnakaitse mõiste omaks võtnud ja paljud on valmis ka valmisolekusse panustama. Kuid suureks väljakutseks paljudel aktiivsetel inimestel on vabatahtlike ülesannete paljusus. Sageli ollakse samal ajal nii vabatahtlik päästja, abipolitseinik, kaitseliitlane ja samal ajal ka omatakse riigikaitselist ametikoha. See on aastaid olnud peavaluks ning nn halliks alaks nii riigiasutuste kui ka vabatahtlike organisatsioonide valmistumisel suuremateks kriisideks. Inimestel puudub hetkel üks kindel kriisiülesanne, mis reaalses kriisis muutuks tema kriisiaja ametikohaks. Seda ka sõja korral, kui puudub roll sõjalises riigikaitses.
Kriisireserv annab vajaliku lisajõu
Minu pakkumine on luua sarnaselt kaitseväekohustuslaste registrile, mis sisaldab ka sõjaaja ametikohti, analoogne kriisireservi register ja need kaks registrit omavahel suhtlema panna. Nii saaks lahendatud inimeste rolliselgus ja ametkondade ressursiplaneerimise dilemma.
Kriisireservi kuulumine ei tähenda oma erinevatest vabatahtlikest rollidest loobumist ja rakenduks alles erakorralise ja sõja seisukordade ajal. Tavaolukorras ja suuremate õnnetuste puhul jääb igale aktiivsele inimesele võimalus valida, millises oma vabatahtlikus rollis näeb ta suurimat panustamisvõimalust. Küll aga tuleks eelnevalt, kriisireservi nimekirja lisamisel teha valik ühe kriisiaja rolli osas.
Uus ja ühine reserviloogika annab suurteks kriisideks, eriti sõjaajaks, meie sisejulgeoleku ja elanikkonnakaitse eest vastutavatele teenistusele vajaliku ja selge lisaressursi. Kriisirolli täitma asuvatele inimestele aga sarnaselt reservväelastega selge tasustamise süsteemi ja sotsiaalsed garantiid.
Kriisireservi loomise idee on erinevates ametkondades liikunud juba mõnda aega. Küll pole ühise ja rollikonflikte maha võtva lahenduseni tänaseni jõutud.
Koalitsioonileppe arutelude käigus toimusid kohtumised teemapõhiste huvigruppidega. Sisejulgeoleku ja elanikkonnakaitse vabatahtlike organisatsioonide esindajatega peetud arutelus tundus, et idee kannab ja on oodatud. Aeg on tegudeks.