Eestikeelsele kooliharidusele ülemineku takistamine ja 1. klassi õpilaste pildistamisele punalippude taustal vaikiva heakskiidu andmine ei ole ainukesed põhjused, miks Edgar Savisaart umbusaldan.
Esiteks – pole Savisaare nimetamine mõjuagendiks kuidagi meelevaldne. Seda hinnangut pole ta suutnud ka kohtuvaidluses ümber lükata. Paljud tema poliitilised seisukohad annavad sellele väitele üha enam kinnitust.
Alustades seisukohtadest Krimmi teemadel, lõpetades hariduspoliitikaga. Eeldan, et Savisaar ka ise teadvustab endale, et on Putini administratsiooni jaoks lihtsalt üks vahend Kremli poliitilise agenda realiseerimiseks. Putini režiimile on vajalik pidada üleval „oma jopesid“ teiste riikide sisepoliitikas, et oleks võimalik mõjutada teise riigi käekäiku. On fakt, et Savisaar küsis Vene Föderatsiooni kõrge esindaja käest raha erakonna jaoks. Sel ei ole enam tähtsust, kas kolmandik sulas või ülekandega.
Savisaar ei ole ses küsimuses kuidagi omanäoline. Kreml on endale leidnud koostööpartnereid paljudes Euroopa riikides ning siinkohal ei räägi ma vaid endisest nii-öelda nõukogude mõjusfäärist. Kremli meelevalda on end seadnud näiteks Prantsusmaal üha populaarsem Front Nationale, mis on juba varasemalt saanud Kremlilt toetust ja saab nüüd Kremli sidemetega pangalt täiendavalt 40 miljoni euro suuruse laenu. Meenutamist vist ei vaja ka peale Savisaare vene visiiti ilmunud pildid, kus ta on selga tõmmanud Venemaa Raudteede jope. Nagu ütlevad vanad eestlased – kelle jopet sa kannad, selle laulu sa laulad.
Teiseks – seaduste eiramine ja hariduspoliitikast möödavaatamine Tallinna linnas on olnud pikaajaline ja süstemaatiline. Tallinna Linnamäe Vene Lütseumis toimunu ei ole pelgalt totravõitu eksitus vaid iseloomustab üldisemalt Tallinna linna suhtumist riiklikku hariduspoliitikasse. Juba tükk aega tagasi on saavutatud üksmeel, et venekeelsetes koolides liigutakse järk-järgult üle eestikeelsele õppele, kuid Keskerakond teeb järjepidevalt ettepanekuid pöörata tagasi Eesti senist hariduspoliitikat ja pidurdada eestikeelsele õppele üleminekut. Õpilaste pildistamine Nõukogude sümboolika taustal, Savisaare vaikiv heakskiit sellele ning asjaolu, et abilinnapea Kõlvart sellist teguviisi normaalseks peab, on lihtsalt hea illustratsioon nukravõitu reaalsusele.
Kolmandaks – iganädalased paljastused korruptsioonist Tallinnas ja muud Savisaare kaaskondlasi saatvad skandaalid on saanud osaks meie argielust ning märgatav on teatav ühiskondlik leppimine sellega. Pole keeruline leida Tallinna juhtimisstiilis paralleele mõne Venemaa omavalitsusega, kuid milleks?
Oluline on hoopis see, et me suudaksime mõista kuidas eelkirjeldatu mitte ainult ei teeni Savisaare isiklikku ambitsiooni, vaid kahjustab meie riigi julgeolekut tervikuna.