Korras riigieelarve teenib meie suurt eesmärki – olla endaga hakkama saav vaba riik, kirjutab rahandusminister Mart Võrklaev.
Kui Äripäeva juhtkiri ütleb, et riik peaks käituma ankru, mitte tuulelipuna, siis kasutan võimalust kinnitada, et äsja riigikogus vastu võetud 2024. aasta riigieelarve on just nimelt ankru-eelarve. Nii nagu ankur, sümboliseerib eelarve stabiilsust ja kindlustunnet – tegime esimesed sammud kulu kasvu piiramise suunas, suurendasime kaitsekulutusi ning riigi investeeringutega oleme Euroopa Liidu tipus.
Uuele valitsusele – nähes, millises seisus riigieelarve on – sai kohe selgeks, et kulud ja tulud on üksteisest kriitiliselt ja sihitult kaugele triivinud ning olukorra kontrolli alla saamiseks tuleb ankur viivitamatult vette lasta. Ja nii valitsus tegigi: pani pidurit aina kiiremini kasvavale eelarve puudujäägile ja seejuures kosuvale võlakoormusele.
Olen nõus väitega, et riigieelarve kordategemine ei saa olla eesmärk omaette ja seda see polegi. See on üks, aga väga oluline osa suurest ja pika vaatega eesmärgist – olla endaga hakkama saav vaba riik, kus me ei peaks iga päev kulutama ebamõistlikult palju ressurssi sellele, kust leida raha õpetajate, politseinike ja päästjate palgatõusuks, tervishoiusüsteemi ülalpidamiseks ning erinevate sotsiaaltoetuste säilitamiseks, vaid saame muretumalt keskenduda Eesti riigi ehitamisele ning tänase ja tuleviku heaks investeerimisele.
Vajame stabiilsust
Selleks, et me saaksime Eesti riiki ehitada, peame tagama oma iseseisvuse. Tänu suve alguses tehtud rasketele, ent vajalikele maksumuudatustele suutsime järgmistel aastatel märkimisväärselt tõsta Eesti kaitsekulutusi, mis on hädavajalik selleks, et meie riik oleks kaitstud, meil oleks siin turvaline elada ja saaksime pakkuda kindlustunnet Eestisse investeerimisel, mis praeguse majandusolukorra tõttu on eriti tähtis. Eesti kaitse-eelarve 2024. aastal ületab esimest korda 3 protsendi piiri ehk riik panustab riigikaitsesse üle 1,3 miljardi euro.
Praegu on meil vaja stabiilsust. Nii riigieelarves kui ka majanduskeskkonnas, mis on juba pikalt languses.
Mis puudutab riigi majandusse sekkumise vajadust, siis nii Eestis kui ka teistes riikides annab eelarvepoliitika majandusele olude halvenedes toetava impulsi osaliselt ka automaatselt. Nii näiteks suureneb tööturu olukorra halvenedes kohe ka töötukassa kulude kasv. Samuti tähendab aeglustuv majandus, et maksutulud hakkavad kahanema. Kui eelarvekulutustega jätkatakse samal ajal varasemate plaanide järgi, siis tulemuseks ongi riigi teatav impulss majandusele, ilma et selleks tuleks teha eraldi otsuseid. Hetkel on see languse suurust ja majandusinfot arvestades piisav.
Järgmisel aastal annab täiendava turgutuse majandusse 1,9 miljardit eurot investeeringuid ja investeeringutoetusi, millega viia ellu rohe- ja digireforme ning kasvatada konkurentsivõimet. Endiselt võtab riik ka laenu – 2024. aastal 1,7 miljardit eurot –, kuid millest ebamõistlikult suur osa läheb kasvanud püsikulude katteks.
Lisaks on Äripäevas kõlanud mõte, et olukorras, kus võtame laenu, tuleks läbi riigi võlakirjade jaeinvestoritele pakkumise arendada ka kohalikku kapitaliturgu. Kinnitan, et tegeleme sellega rahandusministeeriumis ning uue aasta esimeses pooles on plaan hakata sellist võimalust pakkuma.
Kaheksa jõulist sammu
Seega võin julgelt väita, et ankur on tugevalt maasse löödud ning Äripäeva väljakäidud kaheksat jõulist sammu juba astume.
Esiteks jääb vaid nõustuda, et ühiskond peakski keerulisel ajal kokku hoidma, ning siin saame me kõik ühiskonnaliikmetena panustada. Poliitilisel tasemel eeskuju peaks algama sellest, et riigikogus suudetakse üksteisega viisakalt suhelda ja pidada sisulist debatti. Omalt poolt olen kõiki maksumuudatuste eelnõusid ja ka riigieelarvega seotud eelnõusid avatult ja kaasavalt riigikogus mitmetel lugemistel arutanud. Seoses usalduhääletustega olen – erinevalt tavamenetlusest – pidanud kõikide eelnõudega käima riigikogu ees kaks ringi, mille käigus on kõiki küsimusi korduvalt arutatud.
Teiseks on minu kui riigieelarve eest vastutava ministri üheks prioriteediks alates ametisse astumisest olnud avaliku sektori kulude kokkuhoid. Järgmise aasta eelarves on kõikide ministeeriumite peale kokkuhoidu 40 miljonit eurot, millele lisanduvad täiendavad tulumeetmed. Need kokkuhoiukohad olid esimesed kiired ja ka lihtsamad suuri muutusi mitte nõudvad kaardistused, st et nende jaoks ei pidanud läbi viima suuremahulisi seadusemuudatusi, mis nõuavad veidi pikemat ettevalmistus- ja jõustusmisaega.
Lisaks on 2024. aastal riigisektoris palgafondid külmutatud, v.a õpetajatel ja meditsiinitöötajatel. Järgmisena võtame ette eelarverevisjoni ja nulleelarve, mille käigus selguvad juba priskemad reformid ja kokkuhoiukohad.
Kolmandaks tegeleb kaitseministeerium asukoha leidmisega Eesti kaitsetööstuspargile, kus oleks võimalik toota nii droone, varustust, laskemoona kui ka suurtükimürske. Võimalike koostööpartnerite seas on huvi suur ning mitmed tootjad näidanud üles huvi siia investeerida. Meil on ka omad tublid sõjatööstuse arendajad, keda kohaliku sõjatööstuse arendamine kindlasti toetaks.
Neljandaks on riigil soov viia riigiettevõtteid börsile. Vastava ettepaneku ja plaani viin lähinädalatel valitsusse arutamiseks. Rahandusministrina saan alustada eeskätt oma valdkonna ettevõtetest ehk Eesti Energia kontserni ettevõtetest.
Viiendaks pingutab valitsus selle nimel, et igal võimalikul moel vähendada bürokraatiat. Vähendamisele aitab kindlasti kaasa eespool mainitud nulleelarve, mille kaudu kaardistame ebaefektiivsuskohti riigi teenuste pakkumises. Töös on näiteks roheinvesteeringute kiirkoridor ehk luuakse pakett muudatustest, mis kiirendaks kõrgema lisandväärtusega investeeringute tegemiseks vajalikke menetlusi.
Kuuendaks annavad SKP kasvuks oma panuse nii riik kui ka tublid ettevõtjad läbi investeeringute. Seejuures on oluline ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime tõstmine, mida aitame muu hulgas teha näiteks rakendusuuringute keskuse käivitamisega, et pakkuda püsivamat tuge kõige suurema ettevõtluse potentsiaaliga arenguvaldkondadele ja viia tooted ja teenused nii-öelda laborist turule. Lisaks suuname 100 miljonit EISA-le (Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus) ettevõtete laenude sihtkapitali suurendamiseks, sh eraldi Ukraina suunal.
Seitsmendaks oleme juba teinud ning jätkame aktiivselt tööd selle nimel, et Eesti oleks nii sise- kui ka välisinvesteeringutele atraktiivne. Ministrina kohtun pidevalt ettevõtjatega ja võin kinnitada, et seda teevad ka teised ministrid nii Eestis kui välismaal.
Suvel lõime äridiplomaatia valitsuskomisjoni, mis annab täiendavalt hoogu, et viia riikidevaheline majanduskoostöö uuele tasemele. Oma panuse välisinvesteeringute Eestisse toomiseks annab ka EISA. Lähiajast on päris mitmeid mahukaid investeeringute näiteid, mis on rahalist tuge saanud õiglase ülemineku fondist, mille toetuste taotlemise tingimusi äsja leevendati.
Kaheksandaks oli Reformierakond see, kes 2021. aastal vedas välismaalaste seaduse muudatust, tänu millele sai seadus paindlikumaks muudetud, et siia leiaks tee rohkem välistalente. Mõned nädalad tagasi saatsime valitsusest riigikokku välismaalaste seaduse muudatused (nn Euroopa sinise kaardi eelnõu), mille eesmärgiks on soodustada kolmandate riikide kodanike tööle asumist kõrget kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel.
Valitsuse huvi on need muudatused võimalikult kiiresti vastu võtta. Eks paistab, kas erakonnad, kes räägivad ettevõtluse toetamisest, suudavad seda ka päriselt riigikogus toetada, või saab ammu üle piiride läinud mängurlus riigikogu töö takistamisel tähtsamaks.
Paindlike, kuid läbimõeldud tööjõu reeglitega tegutseb valitsus kindlasti edasi, kuid seejuures tuleb jälgida ka tööjõu vajaduse ning riigi lühi- ja pikaajalise julgeoleku tasakaalu.
Kui ihkad rahu, siis …
Äripäeva juhtkirja lõpetab mõte: “Si vis pacem, para bellum”. Jah, kahjuks elame ajal, kus tuleb sellest põhimõttest lähtuda ilmselt rohkem kui viimase 32 iseseisvusaasta jooksul. Sellest on kantud ja mõjutatud nii valitsuse laiem poliitika kui ka rahanduspoliitika.
Kevadel otsustatud maksumuudatused olid vajalikud just selleks, et saaksime 2024. aasta eelarves ja järgmise nelja aasta eelarvestrateegiaga tõsta Eesti kaitsekulud kolme protsendini SKPst, eraldada uuel aastal rekordsumma, üle 71 miljoni euro, eestikeelsele haridusele ning nelja aasta jooksul üle 80 miljoni laiapindsele riigikaitsele. Need on ühed mitmetest põhjustest, miks me ei tohi riigi rahanduse kordategemisest lihtsalt rääkida, vaid tuleb ka tegutseda, et vajalikul hetkel oleks meil endal piisavalt püssirohtu, mitte ei peaks käsi pikalt ees ainult teiste peale lootma.