Me kolmekesi tuleme präänikutemaalt, meil jalas püksid magusad, kuub on magus ka!
See lauluviis on pärit ajast, kui Eesti polnud vaba. Ometi paistab see kõik üle kanduvat vaba Eesti ajastusse, kolm präänikutemaa tegelast on tänaseks tuntud kui popgrupp EKRE-Keskerakond-Isamaa.
Mul meenus see jupike Nordica-teemalise riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni koosoleku järel, kui vaatasin natuke põhjalikumalt tagasi lennufirma lähiajaloole. Ajakirjanik kirjutaks siinkohal „vapustav“, uuem põlvkond „OMG“ sellest, mis kõik selgus ja millisel paberil oli ootamatult Urmas Reinsalu nimi. Aga kõigest järjekorras, lugu on ju põnev. Lubatud paljastus on loo lõpus, seega kannatlikkust.
Lugu algab aastast 2015, kui lõppes meie rahvusliku lennufirma, Estonian Airi teekond. Lõppes, sest riigiabi oli antud reegleid mitte järgides.
Lennunduseksperdi Sven Kukemelki kirjelduste kohaselt oleks 40% ja rohkemgi inimesi jäänud seejärel lennujaamas ootele – lennata poleks olnud kusagile. Majandusele olnuks see halvav. Päästeoperatsioonist sündis ettevõte, millele oli asutajate poolt antud kaks ülesannet: hoida ühendust Tallinna ja maailma vahel ning tulla ise majanduslikult toime. Lennud toimusid.
Nordica lugu ja 2019. aasta koalitsiooni kadunud 30 miljonit
Aastad kerisid, valitsused vahetusid, ettevõtte nõukogu ja juhatused samuti. 2019. aastal tegi Nordica viimase lennu Tallinnast mujale maailma, siis otsustati lennuühendused siit lõpetada. Nordica toonane juht Erki Urva tunnistas, et eranditult kõik Tallinna liinid toodavad kahjumit.
See oli ka hetk, kus oleks pidanud küsima, kas see on ettevõte, mida Eestil riigina on vaja pidada. Loodi ta ju Tallinnast ühenduste pidamiseks. Küllap keegi küsiski, aga ilmselt vaiksemalt, kui pidanuks. Soovitusi erastada anti ilmselt opositsioonist, sest tollal võimul olnud valitsus seda otsust ei teinud. Olgu, on nagu on.
Ehkki oli selge, et Tallinnast enam ei lennata, otsustas otseühendusi mitte pakkuvasse riigi lennufirmasse Jüri Ratase (toona Keskerakond) juhitud valitsus koos EKRE juhi ja rahandusminister Martin Helme ning Isamaa valitsusdelegatsiooni juhi välisminister Urmas Reinsaluga panna 2020. aasta oktoobris 30 miljonit eurot, 22 miljonit toetusena ja kaheksa miljonit laenuna, mis maksti kasutamiseks välja 2020. aasta lisaeelarvega.
Kas selline raha jagamine oli mõistlik? Küsisin Urmas Reinsalult riigieelarve kontrolli erikomisjoni Nordica teemalisel istungil selgitusi. Tõtt-öelda ega tal midagi head selle peale kosta polnudki. Ütles, et kui saaks vaid ajas tagasi minna, ehk minevikuotsuseid oleks tulnud korrigeerida – aga ei saa. Ta ei osanud anda mõistlike selgitusi.
Nordica-teemalised arutelud jätkuvad sel nädalal komisjonis ning selguse saamiseks palusin osalema ka tolleaegse peaministri Jüri Ratase. Ehk saame tema käest rohkem selgust, miks pandi maksumaksja raha lennufirmasse, mis Eestist ei lennanud.
Viimati toimunud riigieelarve kontrolli erikomisjonis selgus ka seni avalikkusel vähem teada tõsiasi, et riigiabi loa tingimused näevad selgelt ette riigi antud toetuse ja laenu kasutamist ainult kasumlikeks tegevusteks.
Meenutan, et 2019. aastal lõpetas Nordica Eestist lennud, sest kõik liinid olid kahjumlikud. Seega andsid Ratas, Helme ja Reinsalu 2020. aastal täiesti teadlikult 30 miljonit eurot Eesti riigi maksumaksja raha Nordicale mõne teise riigi taevas lendamiseks. Lootust, et ettevõte hakkab kunagi taas Eestist lende tegema, oli faktiliselt kustunud juba aasta varem, nende endi osalusel.
Valitsus otsustas, et laenu võib anda tagatiseta, millest võib järeldada, et raha tegelikult tagasi saada võib-olla ei loodetudki. Kredex otsustas hiljem siiski Nordicaga laenulepingu sõlmimisel erinevalt valitsusest tagatisi nõuda ja seetõttu on osa Nordica laenust lisaks graafikujärgsele 500 000 euro tagasimaksele pankrotimenetluses võimalik tagasi saada.
Eesti elu põhiküsimus – kes on süüdi?
Näeme pankrotihaldurite kokkuvõtetest, et just allhanked ja liialt suurelt võetud riskid tõid lõpuks kaasa ettevõtte pankroti:
„Nordica maksejõuetus ja keeruline olukord on haldurite hinnangul peamiselt tingitud lepingutest, mis sõlmiti kahjulikel tingimustel, piirates ettevõtte paindlikkust ja suurendades riske. SAS-iga sõlmitud leping osutus eriti problemaatiliseks – kokkulepitud hind ei katnud tegelikke kulusid ega vastanud turutingimustele. 2023. aasta osutus ettevõtte jaoks raskeks ja kahjulikuks. Riskide hajutamiseks alustati uute ärisuundadega, kuid need osutusid üle jõu käivateks. Näiteks ei suudetud täita Marabu teenuslepingut ning samal ajal muutus aina keerulisemaks ka SAS-i lepingute täitmine. Tühistatud lendude tõttu jäi Nordical saamata tulu, samas tuli maksta leppetrahve.“
Endise rahandusministrina on eriti kurb tõdeda, et just 2020. aastal jagas Ratase valitsus covid-19 kriisi varjus valimatult toetusi ja laenuraha vasakule ning paremale Nordicast Porto Franconi. Hoomamatu kiirusega kasvavate kulude tulemusel kasvas riigi laenukoormus ühe aastaga üle kahe korra ehk 8,5%-lt (2019) 18,6%-le (2020) SKPst.
Kokkuvõtteks. Ma ei arva, et peaksime Ratase, Helme, Reinsalu ning Nordica tagatiseta 30 miljonilise laenu andmise juhtumi uurimiseks uue erikomisjoni moodustama. Ettevõtet juhtisid siiski ettevõte juhid, kes said kokku rohkem palka kui Ratas, Reinsalu ja Helme kokku ning las neil juhtidel olla nende töö eest ka vastutus, ehkki poliitikuid saab alati kõiges süüdistada ilma mistahes künniseta.
Usun, et pankrotihaldurite kirjeldus võtab toimunu kenasti kokku: ettevõtte juhtide valikul võeti ette rohkem kui suudeti, lepingud olid kehvad, riskid maandamata, küllap oli seal ka ärilist ebaõnne.
Ettevõte maksis riigile aastatel 2015-2024 makse hinnanguliselt 70 miljonit
Kaja Kallase valitsuse ajal käivitas tollane kliimaminister ka erikontrolli, mille alusel algatas prokuratuur kriminaalmenetluse. Usun, et pankroti- ja veel enam kriminaalmenetluses saame vastused, kas ettevõtet juhiti piisava hoolega, oli see ebaõnn või halb juhtimine, mis tõi tagajärjed.
Õnneks jätkus Eesti tollasel valitsusel tarkust asutada opereerimiseks ja varade haldamiseks kaks eraldi ettevõtet: Nordica ning Transpordi Varahaldus. Selle viimase varad saame erastada ja loodetavasti mitukümmend miljonit sealt eelarvesse raha.
Aga lugu on õpetlik mitmes mõõtmes, eriti selles, kuidas õigel ajal otsuseid mitte tehes oleme sama probleemiga silmitsi hiljem. Ainus pluss on, et ettevõte on vahepealsetel aastatel maksnud riigile kokku makse hinnangulisel 70 miljonit. Seda on pea sama palju, kui oleme sinna raha eraldanud.
Lubasin ka paljastust. Euroopa Komisjonilt 2019. aastal loodud valitsuse poolt Nordicasse 30 miljoni andmise riigiabi luba oli adresseeritud tolleaegse välisministri Urmas Reinsalu nimele, kes selle siis ka valitsusse viis. Küllap tema kui „konservatiivse“ eelarvepoliitika järgija ei toetanud sisimas sellist raha jagamist, nagu ei toeta ta ka taastuvenergeetika eesmärke, mille seadis tema osalusega valitsus.
Meie keskel leidub ikka neid tublisid inimesi, kes süsteemi alati seestpoolt õõnestavad, eriti kui pärast on vaja võtta teine konjunktuurne seisukoht.