Meil ei ole mingit lisaraha tekkinud, on ainult antud võimalus võtta rohkem võlgu, mis tuleb intressiga koos kinni maksta, kirjutab riigikogu liige Mart Võrklaev.
Kujutle, et pank kannab sulle üle kodulaenu, et saaksid rajada endale kodu, mis on kümneteks aastateks sulle ja su perele kindlus. Sina võtad selle raha, ostad poest head paremat, käristad sõpradele välja ja korraldad suure sünnipäevapeo, millele järgneb teadagi, mis. Ei ole tark plaan. Kui see näide panna riigirahanduse vaatesse, tundub see plaan isegi veel halvem. Selgitan nii lihtsalt, kui oskan.
Oleme 2024. ja 2025. aasta eelarve seisu parandanud tänu rasketele kokkuhoiu ja maksuotsustele, aga eelarve on jätkuvalt miinuses ja kulude katteks tuleb võtta laenu, ehk midagi üle ei ole. Planeeritud ja kokkulepitud kokkuhoiud ja majanduskasv on samuti juba prognoosis sees.
2025. aastal võtame prognoosi järgi riigi kulude katteks ühe protsendi defitsiidi ulatuses ca 400 miljonit eurot laenu. See tähendab, et 1,2 miljardi euro laenuraha asemel, mida esialgne arvestus ette nägi, saame võtta laenu 800 miljonit vähem. See ei ole lisandunud raha, vaid raha, mida peame vähem laenamata, et ots otsaga kokku tulla.
Eelarvereeglid, mis peaksid poliitikuid hoidma tagasi populaarsuse nimel riike lõhki laenamast, lubasid meil seni viia eelarvet defitsiiti ehk kulutada rohkem, kui on eelarves tulusid kolme protsendi jagu SKP-st ehk lihtsustatult katta riigi kulusid igal aastal uue laenuga, ca 1,2 miljardi euroga.
Tänu Euroopa Liidus kokku lepitud kaitsekulude erandile on see reegel hetkel veidi lõdvem ja tohime 1,2 miljardi euro asemel katta riigi kulusid 2028. aastani laenuga ca 1,8 miljardi euro eest aastas. See raha on mõeldud selleks, et katta kiiresti kasvavaid kaitsekulusid, ei midagi muud. Kindlasti pole see antud “populaarsete otsuste tegemiseks”, mida lubas nüüd haridusminister, Eesti 200 juht Kristina Kallas.
Praegu on kokku lepitud, et 2029. aastal see erand kaob ja defitsiit tohib olla jälle kolm protsenti SKP-st. Igasugune püsiv puudujääk iseenesest aga ei ole jätkusuutlik ja kui me kasvatame lõdvenenud reegliste valguses oma laenukoormust kolme aastaga kümme protsenti, tõuseb ka intressikulu.
Eesti eesmärk peaks olema ja on seni on olnud liikuda tasakaalus eelarve poole, mitte aegade lõpuni jääda sügavasse defitsiiti ja laenukoormuse lõputusse kasvu, mille peavad kinni maksma meie lapsed ning lapselapsed.
Eesti kaitsekulud jäävad ka pärast eelarve puudujäägi erandi kadumist viie protsendi ja enama peale SKP-st. Seega vajavad alates 2029. aastast eelarves püsivat katet tuludega. Kui sinna muid “toredaid” kulusid nüüd juurde võtame ja kõik maksud kaotame, on 2029. aastal ka neile lisakatet vaja. Me oleme selles olukorras just alles hiljuti olnud ja võiksime seda valu mäletada.
Käesoleval aastal oleme suutnud maksumuudatuste toel tõsta kaitsekulud 3,3 protsendini SKP-st, jäädes seejuures üks protsent defitsiiti. Järgmisel aastal, kui kaitsekulud suurenevad viis protsenti ja enam SKP-st, suureneb selle võrra ka defitsiit, ligikaudu kolme protsendini SKP-st. Sellele lisandub umbes üks protsent defitsiiti tulenevalt tulumaksureformist, mis tähendab 700 eurot maksuvaba tulu kehtestamist kõigile. Eelduslikult annab see võimenduse aga majandusele, sest suurendab suure hulga Eesti inimeste sissetulekuid.
Nii kujunebki defitsiidiks prognoosijärgne neli protsenti SKP-st. Tänu tehtud kokkuhoiule, maksumuudatustele ja majanduskasvule hakkab defitsiit prognoosi järgi vähenema, jõudes 2029. aastaks -2,8 protsendini SKP-st. Seega, kui me nüüd uusi lisakulusid ja eelarve defitsiiti suurendavaid otsuseid ei teeks, siis mahuksime ka pärast eelarvereeglite leevenduste lõppu kenasti defitsiidi piiridesse. Meie riik oleks kaitstud, riigieelarve jätkusuutlikul rajal ja majanduskasv võiks aidata ajapikku defitsiiti vähendada ning maksudebatid võiks vahelduseks pausile panna.
Kokkuvõttes ei ole meil mingit lisaraha tekkinud. Ainult antud võimalus rohkem võlgu võtta, mis tuleb intressiga koos kinni maksta.