Kuna tulude ja kulude vahe suureneb kiirelt ning struktuurselt, siis ainult majanduskasv meie riigi rahandust süvenevast august välja ei too ning eelarve jääb sügavasse puudujääki ka järgnevatel aastatel, kirjutab Mart Võrklaev.
Eesti on aastakümneid olnud tuntud kui madala võlakoormuse ja korras riigirahandusega riik. Varasematel aegadel on rahvusvahelised organisatsioonid tihti vaadanud Eesti poole ning toonud meid teistele riikidele eeskujuks.
Alates 2016. aastast, kui majanduses olid veel head ajad ning kriise ei paistnud, viis Jüri Ratase juhitud valitsus Eesti valitsussektori eelarve kiire majanduskasvu ajal defitsiiti. Ühe esimese suurema eelarvepoliitilise otsusena muudeti riigieelarve baasseadust, et eelarvet oleks võimalik koostada defitsiidis.
Järgneva koroonakriisi, energiakriisi ning sõja tulemusel on defitsiit kiirelt ja järsult süvenenud, ulatudes 2020. aastal -5,5 protsendini SKP-st. Kuna eelarve oli defitsiidis juba enne kriise, kukkusime kriisi ajal sügavamale, kui oleks pidanud ning sellest august väljaronimine võtab aastaid.
Covid-19 kriisi tõttu peatati Euroopas ka eelarvereeglite järgimine. See lõi Eestis õigusliku võimaluse edasi lükata alates 2016. aastast muidu Eesti eelarvekultuuri osaks oleva ja seaduses nõutava katteallikate leidmise täiendavatele kuludele. Alates eelmisest aastast lisandusid ka Venemaa agressioonist põhjustatud kulutused.
Need tegurid – koroonakriis, energiasõda, Venemaa agressioon ning Euroopa Liidu eelarvereeglite järgimise peatumine – lõid olukorra, kus riigina on meil tekkinud ka uued püsikulud, mille otsene seos mainitud kriisidega on nõrgem, kuid mida poliitiliselt on erinevad valitsuskoosseisud viimasel neljal aastal oluliseks pidanud.
Peame ausalt tunnistama, et viimastel aastatel tekkinud puudujääk on püsiva iseloomuga, sest nii kriisidest tingitud kui ka muud lisandunud kulud on valdavalt püsikulud. Lisaks on tulnud eelmise aasta veebruaris alanud täiemahulise Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas suurendada jõuliselt meie kaitsekulutusi vähemalt kolme protsendini SKP-st.
Seega on riigi kulud märkimisväärselt suurenenud, kuid tulusid pole me samal ajal kasvatanud. Rahandusministeeriumi kevadise majandusprognoosi kohaselt jätkavad meie kulud kasvu, tulud ja maksukoormus kahanevad ning 2023. aasta lõpetame 1,5 protsendi suuruses majanduslanguses. 2024. aastal majanduskasv taastub ja tõuseb kolmele protsendile. Kuna tulude ja kulude vahe suureneb kiirelt ning struktuurselt, siis ainult majanduskasv meie riigi rahandust süvenevast august välja ei too ning eelarve jääb sügavasse puudujääki ka järgnevatel aastatel.
Vaatame nüüd detailsemalt riigirahanduse viimast seisu. Selle aasta märtsi lõpu seisuga oli valitsussektori eelarvepuudujääk 431 miljonit eurot, mis moodustab rahandusministeeriumi viimase prognoosi järgi 1,1 protsenti aastasest oodatavast SKP-st. Puudujääk oli möödunud aasta algusega võrreldes 109 miljoni euro ehk kolmandiku võrra suurem.
Makse tasuti 2023. aasta märtsi eest 4,9 protsenti rohkem kui aasta varem ning esimese kvartaliga ületavad tasumised eelmist aastat 10,6 protsenti. Laekumise kasvu vedas erasektori tulumaks jaotatud kasumilt ja sotsiaalmaks.
Vaatamata keerulistele majandusoludele kasvas 2022. aastal ettevõtete kogukasum, mis toetab selle aasta tulumaksu laekumist. Tööturg on seni püsinud tugev, kuid palgafondi kasv on aeglustumas ning osades tegevusalades, eelkõige töötleva tööstuse sektoris, on töökohtade arv languses. Majanduse jahenemine avaldub üha enam tarbimismaksude tasumises. Eelarveprognoosile jäid alla aktsiisid, mille puhul on tarbimise vähenemist märgata juba mitmendat kuud järjest.
Riigieelarveliste asutuste kogukulu suurenes 2023. aasta märtsis eelneva aasta märtsiga võrreldes 173,4 miljonit eurot ehk 15,5 protsendi võrra 1,29 miljardi euroni. Kuludest suurenesid märtsis enim kodumaised toetused. Aasta esimese kolme kuu jooksul on riigieelarveliste asutuste kogukulu suurenenud 618,1 miljoni euro võrra, millest üle poole ehk 363 miljonit eurot moodustab sotsiaaltoetuste kasv pensionide ja peretoetuste tõstmise tõttu ning ligi neljandiku ehk 122,5 miljonit eurot tegevustoetuste suurenemine.
Alates 2022. aasta oktoobrist on finantskulud kasvanud kümnetes kordades seoses 10-aastase võlakirja emissiooni ja euribori tõusuga. Märtsikuu finantskulud olid 9,7 miljoni euro võrra ehk ca 35 korda suuremad kui eelneval aastal samal ajal.
Eelarve puudujäägi süvenemine sel aastal vastab nii 2023. aasta riigieelarve kui ka rahandusministeeriumi viimasele kevadisele majandusprognoosile, mille kohaselt ootame selle aasta lõpuks valitsussektori eelarve nominaalse puudujäägi suuruseks -4,3 protsenti SKP-st ehk üle 1,6 miljardi euro (riigieelarves puudujääk 3,9 protsenti SKP-st).
Globaalse finantskriisi põhjustatud majanduslanguse tagajärjel kasvas meie riigi võlakoormus neljalt protsentilt SKP-st kümne protsendini 2012. aastal ning koroonakriis suurendas riigi võlakoormuse 18,5 protsendini 2020. aastal. Praegu prognoositavad defitsiidid viivad valitsussektori võlakoormuse juba üle 30 protsenti SKP-st (33 protsenti SKP-st aastal 2027).
Viimase suure tehinguga emiteeris riik tänavu aprilli lõpus 112 miljoni euro väärtuses lühiajalisi võlakirju. Emiteeritud kuuekuuliste ja 12-kuuliste võlakirjade keskmine tootlus tähtajani oli vastavalt 3,57 protsenti ja 3,68 protsenti. Mullu oktoobris kaasati pikaajalise võlakirjaemissiooniga 1 miljard eurot. Euro kümneaastane alusintress oli emissiooni hinna fikseerimise hetkel kolm protsenti, millele lisandub emiteerides iga riigi riskimarginaal. Eestil kujunes see üks protsenti ning emissiooni intressimääraks kujunes 4,023 protsenti.
Kus me lõpetame, kui iga kriis mitmekordistab meie võlakoormuse ning igasse järgmisesse kriisi siseneme kõrgema võla tasemelt? Oli ju teada, et senine intresside madal tase ei jää selliseks igavesti, kuigi vahepeal kiputi nii arvama. Seda näitas ka meie viimane võlakirjaemissioon. Kõrgema intressi juures on suurema võlakoormuse teenindamine oluliselt keerulisem.
Riigi rahanduse kordategemiseks ja oma riigi kohustustega toime tulemiseks on kevadel loodud koalitsioon oma eesmärgiks seadnud eelarve tasakaalu poole liikumise, tagades maksimaalselt eelarve puudujäägi järgmisel neljal aastal kolm protsenti SKP-st. Eesmärgi saavutamiseks peame vajalikuks nii tulusid suurendada kui ka leida kokkuhoiukohti.
Ministeeriumidele on juba eelmiste valitsuste poolt antud suunis vähendada tegevuskulusid aastatel 2022–2023 4,2 protsenti ja 2024. aastal täiendavalt 1,3 protsenti. Lisaks on 2024. aastaks ette nähtud investeeringute vähendamine 70 miljoni euro ulatuses. Need kokkulepped kehtivad ja nendega peavad kõik ministeeriumid arvestama.
1. juuliks tuleb kõikidel ministeeriumidel rahandusministeeriumile saata täiendavad kokkuhoiu ettepanekud 2024. aasta eelarvesse ja riigi eelarvestrateegiasse 2024-2027. Seejärel vaatab rahandusministeerium kõik ettepanekud üle ja koostab valitsusele tervikliku ülevaate. Konkreetsed otsused võetakse vastu riigieelarve ja RES-i koostamise protsessi käigus sügisel.
Lisaks on otsustatud, et sel aastal ei ole lisataotluste esitamist. Kulusid ei ole võimalik juurde tekitada.
Laiapõhjalisema ja suuremate muudatuste ja/või reformide tegemiseks oleme teise sammuna kokku leppinud eelarve revisjoni läbiviimise koos null-eelarve koostamisega. See viiakse läbi koos ministeeriumide ja asutustega järk-järgult nelja aasta jooksul ning selle eesmärk on leida suuremaid kokkuhoiu- ja ümberkorralduskohti igal järgneval aastal, et seeläbi riiki efektiivsemaks muuta.
Riigi tulude suurendamiseks oleme riigikogule esitanud maksupaketi, mis sisaldab nelja eelnõud. Muudatused on plaanis nii tulu- kui ka käibemaksus ning aktsiisides ja hasartmängumaksus. Paketi meetmed jõustuvad järk-järgult, mõned 2024. aastal, mõned 2025. või 2026. aastal.
Maksupakett toob eelarvesse ligikaudu 200 miljonit lisaeurot aastas ehk see on positiivse mõjuga, aitab katta suurenenud kaitsekulusid, stabiliseerida laenukoormust ning seega loob riigi jaoks rohkem fiskaalpoliitilist ruumi tulevaste kriisidega toimetulemisel ning tulevikus vajalike investeeringute tegemisel.
Riigieelarve tasakaal pole eesmärk omaette, kuid selle poole liikumine on hädavajalik ja vastutustundlik Eesti tulevikku silmas pidades. Sellest sõltub, kas me suudame oma riiki ülal pidada. Väikese rahvaarvu ja avatud majandusega riigis ei saa me elada tulevaste põlvkondade arvelt. Muuhulgas on korras riigirahandus tagatis Eesti kaitsmisele. Kui meid tabab mõni järgmine suurem kriis, peame olema valmis oma kulutusi suurendama, aga kui meie riigivõlg kasvab niigi ajalooliselt kiires tempos, siis pole see lihtsalt võimalik.
Meie kulude ja tulude suhe peab olema paigas ja pingutame selle nimel, et saaksime hoida majanduskeskkonna konkurentsivõimelisena ja riigirahanduse jätkusuutlikuna.