Lääne liitlasruumi lagunemine oleks Venemaa ja Hiina suur võit, kirjutab Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson.
Kogu maailma silme all eile USA presidendi töökabinetis toimunud ennenägematu diplomaatiline draama, mida ei suudaks ette manada ka Hollywoodi kõige parem stsenarist, võib minna ajalukku kui lääne liitlasruumi lagunemise algus.
Nii sügavat ja põhimõttelist lõhet vaba maailma liitlaste vahel pole olnud teise maailmasõja lõpust alates. Euroopat ja Ameerikat lõhestada püüdvad Venemaa ja Hiina on jõudnud väga lähedale ühele oma suurimale strateegilisele eesmärgile. Isolatsionismile rõhuv president Trump on teinud selgeks, et vaba maailma liidriroll on nüüdsest vakantne ja sõltub eeskätt Euroopa liitlastest, kas ja kes selle tühimiku täidab.
Ovaalkabinetis toimunu oli korraga nii šokeeriv kui ka loogiline. Paratamatult jääb mulje, et see kõik pidigi nii lõppema. President Zelenskõilt nõuti ei vähem ega rohkem kui tingimusteta kapituleerumist Venemaa nõudmiste ees. Kui Ukraina president püüdis seletada, et Venemaa on agressor ega hooli vaherahust, nagu ta on seda alates 2014. aastast korduvalt tõestanud, ning Ukraina vajab oma suveräänsuse kaitseks tegelikke julgeolekugarantiisid, ründasid võõrustajad halastamatult külalist vähest lugupidamist ja tänulikkust ette heites.
Zelenskõil ei olnud kindlasti eile parim päev, kuid võib vaid ette kujutada, millise surve ja sisemise frustratsiooni all on ta pidanud viimased kuud tegutsema. Ilmselt ei oodanud ka tema, et Ukraina suurim toetaja nii jõhkralt ja avameelselt agressiooni ohvri kallale kargab.
USA presidendi hoiak oli sihikindel – ta näitas kogu maailmale, et ta pole osa sellest sõjast, ta ei vali pooli ning tahab iga hinna eest sõda lõpetada, et taastada suhted Venemaaga ning määrata uute jõujoonte kulgemine maailmas. Ta näitas nii kahjuks kõigile, et ei hooli ei ÜRO hartast, põhimõttest jõuga piire mitte muuta ega vaba maailma koos hoidvatest väärtustest.
Valge maja pressiesindaja Caroline Leavitt teatas pärast kohtumist, et USA lõpetab tühjade tšekkide väljakirjutamise „sõjaks väga kauges riigis ilma tõelise ja kestva rahuta“. Ta rõhutas ka seda, et nüüd nägi kogu maailm, millega USA president peab kinniste uste taga kokku puutuma. See kahjuks tõestab, et president Trump vajas sellist stseeni enda distantseerimiseks Euroopa saatust otsustavast sõjast.
Loogiliseks teeb eilse sündmuse USA uue administratsiooni avalik käitumine hetkest, kui Trump tegi 12. veebruaril pooleteisetunnise telefonikõne diktaator Putiniga. Sellele järgnesid hektilised, kuid siiski Valge maja sihikindlad sammud agressorriigi Venemaaga leppimiseks Ukraina ja Euroopa liitlaste huve arvesse võtmata. ÜRO julgeolekunõukogus ja peaassambleel läinud esmaspäeval toimunud hääletused, kus USA liitus Venemaa ja Põhja-Koreaga Ukraina vastu, andsid kõigile signaali, milline on Valge maja tegelik tahe.
Kuigi Ukraina delegatsioon püüdis pärast fiaskot ovaalkabinetis siiski taastada kiirelt suhtlust presidentide vahel, lükkas USA selle tagasi. Zelenskõi lahkus Washingtonist teadmisega, et Ameerika Ühendriikide toetusele on Ukrainal nüüdsest palju keerulisem loota. Ukraina saatus lasub nüüdsest suuresti Euroopa õlgadel.
Eestile nagu ka teistele meie lähedasematele saatusekaaslastele oleks lääne liitlasruumi lagunemine tõsiseks löögiks kestva rahu hoidmisel ja julgeoleku tagamisel. Selles olukorras tuleb meil koos Euroopa liitlastega kiirelt tegutseda, et Venemaal ega Hiinal ei jääks muljet, nagu lääne heidutusjõud on murenenud ning vastupanuvõime halvatud. Esimeseks testiks siin on sõjalise abi jätkumine Ukrainale.
Isegi, kui USA peaks tõesti oma ähvarduse täide viima ning juba lubatud sõjalise abi andmise lõpetama, tuleb Euroopa riikidel koos teiste vaba maailma jõududega teha kõik, et tagada Ukrainale vajaliku sõjalise abi andmise jätkumine. Esmajärjekorras vajab Ukraina rinde stabiliseerimiseks suurtükke, suurtükimoona ja õhukaitset. See ei saa olema lihtne, kuid eksistentsiaalse ohuga silmitsi olles möödapääsmatu. Eesti ettepanek kulutada vähemalt 0,25 protsenti SKTst Ukraina sõjaliseks toetamiseks on endiselt relevantne.
Euroopa riigid peaksid võimalikult kiiresti võtma kasutusele Ukraina toetuseks Venemaa kõik külmutatud varad. Kui selleks on vaja Belgia valitsuse meelekindlust tugevdada (Belgias asub enamik umbes 200 miljardist eurost külmutatud varadest), siis tuleb seda ka teha.
Vaba maailma säilimise eest seisvad Euroopa riigid peavad viivitamatult kasvatama kaitsekulutusi, vastavalt tegelikele vajadustele ja kujunenud uuele reaalsusele transatlantilistes suhetes. Tõenäoliselt räägime siin üle välja suurusjärgust 4-5 protsenti SKTst.
Samas on selge, et mitmete kriitiliselt oluliste võimekuste saavutamine võtab aega, isegi siis, kui poliitilised otsused sünniksid täna või homme. Seepärast on ülimalt oluline, et eeskätt Prantsusmaa laiendaks oma tuumaheidutust kõigile Euroopa liitlastele. Venemaa peab mõistma, et meil on sellega tõsi taga.
Ovaalkabinetis toimunu ei tähenda siiski, et nüüdsest poleks meil mõtet või lootust pingutada USA suunal liitlasruumi hoidmise nimel. Poola ajakirjaniku küsimusele Balti riikide julgeoleku kohta ütles Trump eile ovaalkabinetis, et meil on keeruline naabrus, kuid tema presidendina on seotud kohustustega NATO ees. Vaatamata toimunule peame ka USA suunal olema aktiivsed oma vaate selgitamisel. USA kongressis on enamik liikmetest jätkuvalt tugevate liitlassuhete poolt Euroopaga ning paljud nendest mõistavad, et kui jätta Ukraina saatuse hoolde, võib meid tõepoolest ees oodata kolmas maailmasõda.