Venemaa sõjakurjategijast välisminister Sergei Lavrov teatas paari päeva eest, et NATO ja Euroopa Liit on kuulutanud Venemaale Ukrainat toetades sõja. Mõned päevad varem oli sõjast NATOga samal moel rääkinud ka diktaator Putini pressiohvitser Peskov. Venemaa ei ole kunagi varjanud, et tema ambitsioon ei piirdu ainult Ukrainaga. Kremli peamiseks strateegiliseks eesmärgiks on NATO kui Lääne kaitsevalli hävitamine, et eemaldada takistus Vene impeeriumi taastamiseks ja selle hilisemaks domineerimiseks Euroopas, kirjutab Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson.
Seepärast eskaleeribki Putin Venemaa varisõda NATOga. Me näeme provokatiivsete rünnakute aktiivsuse kasvu pärast Putini ja Trumpi kohtumist Alaskal ning sellele järgnenud Shanghai Koostööorganisatsiooni liidrite kohtumist Hiinas.
Ma võin eksida, kuid näib, et Alaska kohtumine kandis Putinile muuhulgas sama eesmärki nagu seda oli 2021. aasta suvel Genfis toimunud kohtumine president Bideniga. Putin sai toona Bidenit testides aru, et USA ei reageeri jõuga, kui Venemaa alustab täiemahulist sõda Ukrainas. Alaskal võis Putin saada sama, loodetavasti eksliku, signaali, et USA ei ole valmis Euroopa julgeoleku tagamise eest kõike mängu panema.
Kirjutasin Edasis juba kevadel, et rahunarratiiv on Venemaale üksnes osav pettemanööver. Sellega killustati lääneriikide strateegilist mõtlemist ning tuvastati, kui kaugele ollakse valmis minema agressiooni tulemuste aktsepteerimisega. Loomulikult tehti ka Trumpi faktorit arvestades katse suruda Ukraina osaliselt või täielikult kapituleeruma. Ukrainlaste meelekindlus nullis Kremli plaani.
Venemaa pole kevadest saadik olnud hetkekski valmis tõsiselt kaaluma Ukraina valmisolekut tingimusteta vaherahuks. Vaatamata suviste pealetungikatsete ebaõnnestumisele nii Sumõ kui Pokrovski suunal ei loobu Venemaa ründesurvest ja panustab endiselt edule kurnamissõjas.
Varjatud sõda Lääne vastu on Venemaa pidanud aastakümneid. Põhjus on selleks arusaadav – vägivallal ja kodanikuvabaduste allasurumisel põhinev impeerium lihtsalt ei saa elada rahus vabade ja demokraatlike riikide naabruses. Vabadus on Vene impeeriumile mürk, mida kardetakse ja mille vastu ka praegu võideldakse.
Kus me hetkel oleme? Venemaal arvatakse, et sotsiaalsest heaolust pimestatud, sisemiselt poliitiliselt lõhestunud ja samas sügavas eelarvedefitsiidis vaevlevad lääneriigid pole suutelised muutunud reaalsusega piisavalt kiirelt kohanema. Venemaa varisõda on sellele muidugi jõudumööda kaasa aidanud.
Mõelgem näiteks sellele, kes juhivad praegu avaliku arvamuse küsitlusi Saksamaal (AfD), Prantsusmaal (National Rally) ja Suurbritannias (Reform UK). Need erakonnad on tuntud nii Venemaa sidemete kui Venemaale meelepäraste hoiakute poolest. Charlie Kirki tapmine Ameerika Ühendriikides üksnes kiirendab sisemist polariseerumist ja poliitilise keskvälja kadumist. See teeb Lääne tugeva Venemaad vastustava ja impeeriumit tagasi tõrjuva poliitika kujundamise perspektiivis üha keerulisemaks. Venemaa loodab seda enda huvides kapitaliseerida.
Kui Putin või Lavrov rõhutavad, et Venemaa ei kavatse Euroopat rünnata, siis peame seda tõlkima täpselt vastupidisena. Sama rääkisid mõlemad enne Ukraina ründamist. Ometi on meil täna Euroopas käimas suur sõda. Ühtegi sõna või lubadust, mida kuuleme Moskvast, ei saa ega tohi usaldada. Nende valed on ümber lükatud tuhandete süütute hukkunute verega.
Viimastel nädalatel on Venemaa oma varisõjas Lääne vastu läinud üle uude rünnakuetappi. Me oleme näinud NATO õhuruumi rikkumisi viisil ja tiheduses, mida pole varem kogetud. Venemaa tavapäraselt eitab oma tegevust, hoolimata ilmselgetest tõenditest vastupidisest.
Moskvas teatakse hästi, et droonitõrje võimekus on Läänel algelisem kui sõja aktiivfaasis oleval Ukrainal. Nii ongi neil õnnestunud tekitada parasjagu segadust Euroopa lennuliikluse häirimisel ja näidata karistamatut kohalolekut NATO mitmete sõjaväebaaside läheduses või lausa nende kohal Saksamaast Norrani. Ka meil Eestis on kogemus vaenulike droonide tegevusest kaitseväe asupaikade läheduses.
Seda tehes Venemaa luurab ja testib NATO riikide õhutõrjevõimekust, rahvuslike otsustusmehhanismide toimimist, liitlaste omavahelise koostöö laabumist ja valmisolekut jõu kasutamiseks. Viimane on oluline, sest see võimaldab Läänes potentsiaalselt erimeelsusi tekitada. Mängitakse hirmutamisele stiilis, et kui te meid alla lasete, siis tagajärjeks on sõda. Seda on muidugi huvitav kuulda, kui samal ajal eitatakse õhuruumi rikkumisi.
NATO näiliselt tagasihoidlik tegevus Venemaa agressiivse provokatiivsuse tõrjumisel on andnud kütet Moskvale meelepärasele narratiivile, mis räägib NATO surmast. Seda kuuleb viimasel ajal üha sagedamini ka nendelt, kes pole Vene mõjuagendid. Loomulikult pole sellel arvamusel seost tegelikkusega, aga see võib luua ohtliku meelepette Moskvas, et NATO pole ühtne ega valmis lubadustele vaatamata igat tolli oma liikmesriikide territooriumist kaitsma.
Venemaa katse laiendada käimasoleva sõja rindejoont hübriidselt NATO riikide territooriumile tuleb otsustavalt tagasi tõrjuda. Me peame viivitamatult ja üheselt näitama tegudega valmisolekut võidelda ja võita. Siin lasub esmane vastutus just Euroopa riikidel.
Venemaa provokatiivne käitumine Euroopa riikide suhtes ei tohi jääda vastuseta — ja see vastus ei saa piirduda ainult sõnadega. NATO algatatud missioon Eastern Sentry tuleb idatiiva õhukaitse tugevdamiseks kiirelt ellu viia. Kriitilise tähtsusega on ka droonitõrje võimekuse arendamine aega kaotamata, kus liitlasriigid teevad koostööd Ukraina kogemust kaasates ja investeerivad vajadusel ühiselt uutesse võimekustesse.
Sammud Venemaa suunal ei tohi enam olla sümboolsed ega hirmust kantud. Otsused peavad olema kainelt kaalutletud, kindlad ja sihipärased. Euroopa riikide peamine prioriteet peab olema aidata Ukrainal saavutada võit, osaleda tema õhuruumi kaitsel ja lüüa Venemaa agressioon tagasi.