Viimastel päevadel avalikkuses lahvatanud riigikaitseskandaal teeb mind murelikuks.
Niisamuti ka siin-seal leviv mõistmatus, et me ei ela enam rahu ajal, Euroopas käib sõda. Venemaa tahab hävitada 40 miljoni elanikuga Ukrainat ja see ei ole kõik. Venemaa juhtide eesmärk on muuta kogu maailmakorda ja seda katsetades ei ole ta üksi. Suure autoritaarse vennana on tema selja taga Hiina, kelle kasusaamise eesmärgid on veelgi tõsisemad ja kaugeleulatuvamad. Lisaks Hiinale ja Venemaale on Lääne-vastases globaalses konfliktis tiibrünnakutel abiks ka Põhja-Korea ja Iraan. USA juhitud maailmakorra muutmiseks tuleb Venemaal rünnata NATOt. Kui Ukraina ei pea vastu ja NATO poliitilis-sõjaline heidutus näivad ebausutavana, siis Venemaa ründab. Pole saladus, et Venemaa üks võimalikke rünnakusuundi on just nimelt Balti riigid.
Venemaa väsimatu agressioonisõda Ukraina vastu, nende sõjatööstuse mahtude arvestatav kasv ja kõige tipuks kogu Venemaa režiimi fašistlik Lääne-vastane olemus kinnitavad, et meie julgeolekut varitseb kõige tõsisem oht alates 1939. aastast. Erinevalt Teise maailmasõja eelsest ajast on Eestil praegu küll tugevad liitlased ja ning meie ühiskond on eesrindlik demokraatia. Soome ja Rootsi liitumine NATOga oli meile suurepärane uudis. Samas on selge, et Eesti kaitsmine algab ikkagi meist endist.
Me ei tohi endale täna lubada poliitilisel tasandil kõhklemist, otsustamatust või otsustega venitamist. Riigikaitse eest vastutavad poliitikud (sõltumata erakonnast) peavad mõistma, et meil on praegu üks ja ühine eesmärk – me peame tegema kõik endast oleneva, et vältida sõda Eesti vastu. Ja see on välditav, kui meie ja meie liitlaste ühine tegevus on suunatud sihikindlalt ühiskonna kaitsetahte kasvatamisele, vajalikesse heidutusmeetmetesse investeerimisele ja Venemaa strateegilisele purukslöömisele Ukrainas.
Me ei tohi mingil juhul lubada endale olukorda, kus kaob usaldus riigikaitse kõrgemate juhtide suhtes või kus nende juhtide vahel on lihtne tekitada tüli ja intriige. Venemaa tungib Lääne suunas peale hetkel relvadeta, mistõttu on proovile pandud meie ühiskonna psühholoogiline kaitse ja vastupidavus. Selle osaks on ka riigikaitse usutavus ja ühiskonna soov kaitsesse panustada.
Mul ei ole vähimatki kahtlust, et Kaitseväe juhataja kindral Martin Heremi sõjaline nõuanne lähtub nii NATO kaitseplaanides ettenähtust kui meie iseseisvaks kaitse- ja heidutusvõimeks vajalike investeeringute tegemisest. Ukraina sõja kogemus kinnitab, et meie parim heidutus on luua Venemaa vastu selline kaitsevall, mille vastupidavust ei soovi ta ühelgi juhul testida. Liitlastega kokkulepitult on meil vaja tagada selline kaudtule võimekus, millega oleks võimalik hävitada meie vastu suunatud agressiooni esimestel tundidel vaenlase enda territooriumil asuvad sihtmärgid ja elavjõu koondumisalad. Nagu ütleb kindral Herem, seda kõike (minimaalselt 1,6 miljardi euro ulatuses) on vaja lisaks laskemoonale, mis on meil täna juba olemas ja ületab kvantitatiivselt 2022. aasta jaanuaris olnud kogused. Seega ei päde nende kriitikute etteheited, et justkui Ukraina sõda on meie laod tühjaks teinud.
Kiireloomuline investeerimisvajadus laskemoona puudutab tegelikult kõiki liitlasi, sest viimase kolme kümnendi uinutav rahuaeg agressiivse ja laienemissõdadele orienteeritud Venemaa kõrval on teinud Euroopa kollektiivselt loiuks. Kahjuks ei näe me veel seda poliitilist tahet ja otsustuskindlust, mis oleks võrdeline idast kasvava ohu suhtes. See ei ole kuidagi loogiline, et 1980. aastate alguses, kui Euroopas ei käinud suurt sõda (kui MAD – mutual assured destruction, kontseptsioonile tuginev vastasseis Ida ja Lääne vahel kõrvale jätta), olid Euroopa liitlaste kaitsekulud keskmiselt 3-5 protsendi ringis SKTst, ja nüüd, kui Venemaa on valla päästnud reaalse hävitussõja, küünivad NATO liikmete kaitsekulud vaevu kahe protsendini. Viimase kahe aasta jooksul on need kulud küll kasvanud, kuid jäävad ikka inflatsiooniga samale tasemele. Kõnekas on seegi, et Euroopa kaitsetööstusest tehtavate moonatellimuste esirinnas on hetkel USA, Saksamaa ja Eesti.
Kuidas siit edasi? Riigikaitse juhtimises on muutuste aeg. Vajalik käiguvahetus tuleb teha ka poliitilisel tasandil. Ühiskond peab võimalikult kiirelt saama tagasi kindluse, et Eesti kaitsmiseks teeb valitsus kõik endast oleneva. Loodetavasti aitab see skandaal kiiremini leida võimalikult parima finantseerimisskeemi suuremahuliseks moonaostuks.
Kui kaalul on Eesti püsimajäämine, ei tohi olla ükski kaalutletud kulutus selle nimel liiast. Muidugi tagab ühiskonna kestlikkuse tema kodanike turvaline elukeskkond korras rahandusest nõrgemate toetamiseni. Meie enda lähiajalugu aga kinnitab, kui lihtne on kaotada vabadus, kui selle kaitsmiseks pole tahet või valmidust. Meil pole valikut – Eesti ei loobu enam kunagi oma vabaduse eest võitlemisest. Ja parim viis end kaitsta, on sõja vältida. Tugeva ühiskonnana ja liitlastega koos.