Krister Parise järjekordne intervjuu Rein Müllersoniga on minu meelest hea näide sellest, kui lihtne on avatud ühiskonnas levitada segadusi tekitavaid narratiive.
Küsimus pole mitte arvamusvabaduses, vaid eeskätt arvamustes esitatud seisukohtades, eriti, kui esineb ilmselgeid valeväiteid, või meie vaenlasele sobilike narratiivide kontrollimatus levitamises.
Müllerson on olnud oma vaadetes järjekindel ja nagu professor Lauri Mälksoo intervjuu kõrval olevas kommentaaris tabavalt kirjutab, esitab ta mitte Eesti, vaid pigem suurriigi (loe: Venemaa) nägemust nii rahvusvahelisest õigusest ja korrast.
Mõned näited:
** Müllersoni meelest pole kindel, kes ikkagi pani 2022. aasta märtsis toime Butša veretöö. Tsitaat intervjuust: „Butša puhul oleks vaja olnud kohe luua erapooletu komisjon. Muidu kahtlused jäävad.“
** Müllerson arvab, et Eesti peaks loobuma läänekesksest maailmanägemisest. Muidugi maailm muutub, kuid kas vabal ja demokraatlikul Eestil on luksust kahelda oma lähimates liitlastes? / „Läänekesksest pildist tuleb lahti saada. Olen mõelnud, et Eesti püüdleb läände liiga hilja.“
** Müllersoni meelest ei taha ei Hiina ega Venemaa kellegi üle domineerida. Hiina president Xi Jinping ütles alles eelmisel aastal Kremlis Putinile, et Moskva ja Peking juhivad maailmas muutusi, mida pole nähtud 100 aastat. Nende eesmärgiks on saavutada domineerimine maailmakorra muutmisel. / „Mina küll ei näe, et Hiina suruks kellelegi peale enda konfutsianistlikke või veel enam, kommunistlikke väärtusi. Ta on huvitatud enda majanduskasvust ja ka turvalisusest. Ma ei usu, et Hiina tahab domineerida. Küll ei taha ta aga, et keegi teine tema üle domineeriks. See on ka Venemaa peamine soov.“
** Müllerson jagab arvamust, et NATO laienemine on olnud üks teguritest, mis sundis Venemaad sõda alustama ja Hiina suhteid Läänega pingestuma. Kuna intervjuus ei kõlanud arvamust Venemaa kauaaegsetest impeeriumiambitsioonidest, mis ulatuvad kaugelt NATO eelsesse aega, ega ka Kremli ultimaatumist 2021. aasta lõpust NATO-le, siis jääb see väide ekslikult esiplaanile ega näita ära Venemaa agressiooni ja seda toetava Hiina tegelikke ambitsioone. / „Kõigepealt, kas NATO laienemine on praeguse Ukraina pinnal toimuva sõja päästik? Ei, mitte ainult. See on vaid üks tegureid. NATO laienemine ei ole pingestanud suhteid mitte ainult Venemaa ja lääne, vaid ka Hiina ja lääne vahel.“
** Müllerson ütleb muuseas, et 2008. aasta Vene-Gruusia sõja vallandas Gruusia, millele Venemaa reageeris ebaproportsionaalselt. Vastaja jätab tähelepanuta nii sõjani viinud sündmuste eelloo kui ka väga ilmekad arengud praeguses Gruusias, kus Venemaa on sisuliselt saavutanud poliitilise okupatsiooniga võrreldava olukorra. / „Saakašvili otsustas rünnata Lõuna-Osseetiat, mis omakorda kutsus esile Venemaa ebaproportsionaalse vastuse.“
** Müllerson väidab, et NATO kui sõjalise liidu olemasolu ja selle laienemine viib paratamatult konfliktini. Siin oleks paslik siiski meenutada, et alates NATO loomisest 1949 pole ühtegi NATO liikmesriiki sõjaliselt rünnatud. Eestile on ülioluline NATO liikmelisus, sest meie kurb kogemus Teise maailmasõja eelõhtust on meile õpetanud – mitte kunagi enam üksi! / „Sõjaliste liitude olemasolu ja nende laienemine nende vastaste külje alla on alati viinud konfliktideni.“
** Müllerson asetab ühele pulgale liberaalse demokraatia ja islamistliku džihaadi. Minemata selle võrdluse küsitavuste juurde oleks kohane siiski meenutada, et fašistliku Venemaa ja kommunistliku Hiina ekspansionism on kehtivale ilmakorrale suurimaks eksistentsiaalseks ohuks. / „Praegu on maailmas ainult kaks ekspansioonilikku ideoloogiat: liberaalne demokraatia ja islamistlik džhaad, mis kujutlevad maailma tulevikku ühetaolisena.“
** Müllerson arvab, et Venemaa oleks pidanud võetama NATO liikmeks. Ta unustab, et Venemaa pole seda tõsimeeli kunagi soovinud. Venemaa eesmärk on olnud alati NATO hävitamine. Trooja hobusena oleks see olnud kõige lihtsam. / „Regionaalse julgeoleku seisukohalt oleks just Venemaa ühinemine NATO-ga muutunud viimase palju tugevamaks.“
Lõpetuseks. Et keegi valesti ei mõistaks. Arvamuste paljusus on meie välispoliitilises debatis ülimalt positiivne ja edasiviiv. Ka Müllersoni väidetes on tähelepandavat ja muutuva maailma loogikale viitavat.