Ükski sõda ei saa igavesti kestma jääda. Kuid ükski sõda ei lõpe enne, kui agressor saavutab oma tahtmise või on ta rünnatava poolt tagasi löödud. Õiglane ja kestlik rahu luuakse aga siis, kui sõja ajendid ehk agressiooni juurpõhjused likvideeritakse, kirjutab riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson.
Venemaa sõda Ukraina vastu sai alguse 2014. aasta veebruaris varjatud sissetungiga Krimmi poolsaarel. Rahupüüdlused on väldanud sellest ajast saadik. Venemaa ja Ukraina vahel on kehtestatud enam kui 20 korral vaherahu. Kuid kus me oleme täna? Hukkunud on sadu tuhandeid inimesi, viiendik Ukraina territooriumist on okupeeritud ning Venemaa ei näita vähimatki valmisolekut isegi uue vaherahu sõlmimiseks.
Volodõmõr Zelenskõi sai 2019. aastal toimunud valimistel ülekaaluka eduga Ukraina presidendiks, kuna ta pakkus rahvale lootust rahule ja õiglasele kokkuleppele Venemaaga. Ta isegi loovutas vabatahtlikult Ukraina alasid Donbassis, et tulla vastu Venemaa nõudmistele. Millega see lõppes? Rahu asemel tuli veelgi suurem sõda.
Emmanuel Macron sai Prantsusmaa presidendiks 2017. aastal. Lääneriikide praeguste liidrite seas kahvatub isegi president Donald Trumpi logiraamat, kui arvesse võtta Macroni kõiki kontakte Venemaa diktaatori Putiniga. Macroni hea sõna, diplomaatiline dialoog või ka Normandia formaat Venemaa agressiooni peatamiseks Ukrainas pole kandnud vilja.
Donald Trump lubas Vene agressiooni lõpetada 24 tunniga. See sõnum töötas tema valijatele, kuid lõi pettekujutelma, et tegemist on tühise konfliktiga, mida on lihtne distantsilt seisma panna. Trump tõdes alles sellel nädalal Valges majas Ukraina presidenti ja Euroopa liitlasi võõrustades, et ta pole kindel, kas Venemaad on üldse võimalik peatada.
President Trump on ametisse asumisest saadik olnud järjekindel ja Vene-Ukraina sõja suhtes etteaimatav. Ta on püüdnud olla võimalikult neutraalne, sest see olevat ju Bideni sõda. Survet on rohkem tunda saanud Ukraina, näpuotsaga ka Venemaa. Aga tegelikku mõju Trumpil sõja lõpetamisele või isegi vaherahu sõlmimisele pole olnud. Venemaa on Trumpi teise presidentuuri esimeste kuudega mitmekordistanud õhulöökide arvu ning jätkanud suurte kaotuste kiuste Ukraina territooriumi vallutamist.
Putinile on andnud jõudu ja enesekindlust agressiooni jätkata asjaolu, et rahu ihkav Trump on aidanud rahvusvaheliselt tagaotsitaval sõjakurjategijal ennast globaalselt legitimeerida ja lääneriikide seatud isolatsioonist osaliselt välja murda. Punane vaip Alaskal oli selles mõttes väga sümboolne. Punane on ka vere värv. Ukrainlaste vere värv.
Kas Alaska ja Valge maja kohtumised tõid meid rahule lähemale? Ei toonud. Selle asemel, et tegeleda agressiooni peatamise ja selle sõja juurpõhjusega, milleks on Venemaa imperialism, tegelevad Lääne liidrid rahupüüdluste sildi all agressori rahule meelitamisega. Ka julgeolekutagatistest rääkides saavad ju kõik aru, et ainuke reaalne Venemaad heidutav jõud oleks Ukraina liikmelisus NATOs.
Putini ja Zelenskõi kohtumine, kui see peakski toimuma, ei muuda midagi. Agressor arvab, et võidab. Ohver ei ole valmis alla andma. Miinimum, milles kokku lepitaks, oleks ehk vangide vahetus ja/või osaline relvarahu. Pealegi pole kindel, kas Putin ikka soovib Zelenskõid legitimeerida, kuna nimetab teda mandaadita natsiks ja ebaseaduslikuks võimu usurpaatoriks.
Macronil on õigus, kui ta ütleb, et Putin soovib Ukraina allaandmist ja seeläbi demokraatliku suurriigi suveräänsuse hävitamist. Kuid mis on seevastu Macroni, meie, lääneriikide eesmärk? Sõja peatamine ja rahu kehtestamine on küll arusaadav soov, kuid kuidas ikkagi selleni jõuda?
Trumpi rahu “iga hinna eest” pole lahendus, vaid pigem agressorile järele andmine. Ka julgeolekutagatistest rääkimine NATO liikmelisust välistades pole Venemaale heidutav. Ajalugu on õpetanud, et julgeolegarantiid töötavad vaid siis, kui selle tagajatel on poliitiline valmisolek rünnakule jõuga vastata. Tuumarelvade Venemaale loovutamise järel 1994. aastal Budapesti memorandumi kaudu Ukrainale antud julgeolekutagatised osutusid suureks blufiks.
Muidugi on rahust ja diplomaatiast lihtsam rääkida, kui sõjast ja sellega paratamatult kaasnevatest kaotustest. Demokraatlikus maailmas on rahuajal liidrite meeltes eeskätt oma valijad ja oma enda riigi huvid. Kaitsta teisi, olla valmis vabaduse eest võitlema ja selle nimel nii enda kui teiste eest surema, see on keeruliste aegade liidri mõõdupuu, vaba maailma tegeliku liidri kuvand.
Olemuselt fašistlik tuumariik Venemaa on paljudele hirmutav jõud. Eriti veel siis, kui Kremli propagandistide ja “kasulike idiootide” abiga on loodud sügavale juurdunud müüt Venemaa alistamatusest. Selline hoiak on halvav ja välistab justkui eos sisuliselt ainukese tõsiseltvõetava strateegilise valiku – Vene impeeriumisõdade peatamise ja tagasi löömise. Seejuures ei maksa unustada, et tuumariik Venemaa on saanud lüüa agressioonisõdades nii Afganistanis kui Tšetšeenias.
Putinil on jäänud elada kümmekond aastat aktiivset ja tervemõistuslikku elu. Pole kahtlust, et ta tahab minna ajalukku Vene maade ühendajana, kõige kauem võimul olnud juhina ning kirsina tordil, Venemaa peamise vastasjõu – Lääne ühtsuse lõhkujana. Seega tähendab Putini võimulolek pidevat sõda ja Putini Venemaa agressiooni pidevat jätkumist. Selle peatab üksnes veenev jõud, mitte allaheitlikkus ja petlik lootus diplomaatia kaudu kestvat rahu saavutada.
Stalini/Putini Venemaa ei ole põhimõtteliselt huvitatud rahust, sest tema olemus on olla piirideta impeerium ning globaalselt pole Venemaal muud võimalust olla kaasmängija kui lisaks tooraine müügile kehtestada end sõjalise jõu ning suurima vastase ehk Lääne ja eeskätt USA nõrgestamise teel.
Kui me pole valmis Ukrainat NATOsse võtma Venemaa surve tõttu, siis mis paneb Kremlit uskuma, et NATO on valmis kaitsma igat ruutsentimeetrit alliansi territooriumist selle sama Venemaa rünnaku korral? Kui me pole valmis tarnima Ukrainale kaasaegset ründerelvastust, siis mis paneks Kremlit uskuma, et NATOt rünnates ei korduks sama?
Jõule orienteeritud reaalpoliitika on karm, eriti väikeriigi positsioonist vaadates. Kuid see ei peaks meid, eestlasi, kuidagi hirmutama või oma põhimõtetest loobuma sundima. Eesti on viimastel aastatel edukalt näidanud, et eeskuju andva käitumisega on võimalik liitlasi innustada julgemalt koonduma ja vastu seisma Venemaa agressioonile. Mäletame, kuidas veel 2015. aastal vaadati Euroopa Liidus meie peale kõõrdi, kui algatasime Euroopa välisteenistuse juures Venemaa inforünnete vastase allüksuse. Kui palju hoiti meid tagasi, kui proovisime veel 2021. aastal saada Euroopa Liidu dokumentidesse sisse Euroopa perspektiivi lubamist Ukrainale ja Moldovale.
Me ei virise selle üle, et Eestit ja teisi Balti riike aastaid tagasi ei kuulatud. Parim viis praegu edasi liikuda on jätkata eeskuju andvat tegusat diplomaatiat. Eesti ülesanne on liitlasi koos hoides edendada arusaama, et parim kaitse on veenev heidutus. Meie roll on aidata liitlasi arusaamisele, et piiride ümberjoonistamine Euroopas ei too rahu. Isegi, kui see võib luua näilise ettekujutuse stabiilsusest, laguneb see maailm ikkagi varem või hiljem koost. Seepärast tuleb just praegu kasutada unikaalset võimalust ning aidata Ukrainal Vene impeeriumisõjad peatada, tegeliku rahu nimel agressor tagasi lüüa ja toimepandud kuritegude eest vastutama panna.