Ukraina sõjaväeluure andmetel liitusid Põhja-Korea sõdurid läinud nädalavahetusel Venemaa poolel Kurski regioonis sõjategevusega. Sellest hetkest on Euroopas käiv sõda muutunud globaalseks, haarates vahetult agressiooni osapooleks tuumarelva eviva Ida-Aasia totalitaarriigi. Venemaa huvi on siduda Põhja-Korea oma liitlasena pikemas sõjas maailmakorra muutmise nimel.
Venemaa ja Põhja-Korea vahel on sõjaline koostöö käinud juba pikema aja jooksul. Alates 2023. aasta sügisest on Põhja-Korea tarninud Venemaa relvajõududele vähemalt 1000 konteinerit sõjavarustust ja laskemoona. Hinnanguliselt on Ukraina rindele jõudnud vähemalt 2 miljonit suurtükimürsku ning kümneid ballistilisi rakette.
Venemaa ja Põhja-Korea on loonud meretransporditee, kus Põhja-Koreast saabuvad konteinerlaevad Venemaa Vaikse ookeani laevastiku baasi Primorski krais. Pärast seda saadetakse konteinerid ühe suunana Krasnodari krais asuvasse Tihhoretski laskemoonalattu, mis asub 200 kilomeetri kaugusel Venemaa ja Ukraina piirist.
Nende laskemoonakoguste suuruse paremaks mõistmiseks tuleks meenutada, et Eesti algatusel juba 2022. aastal Euroopas käima lükatud ühe miljoni mürsu programm pole siiani lõplikult täidetud. Samal ajal toodab Venemaa umbes 250 000 suurtükimürsku kuus ehk ligikaudu 3 miljonit aastas. Järgmisel aastal võiks Venemaa laskemoonatoodang ulatuda juba 4,5 miljoni ühikuni. USA ja Euroopa riigid kokku on praegu võimelised tootma ainult umbes 1,2 miljonit mürsku aastas. Ühendriigid on seadnud eesmärgiks toota 2025. aasta lõpuks 100 000 suurtükimürsku kuus, mis on 2,5 korda vähem kui praegune Venemaa toodang.
Esitatud numbrid räägivad sellest, et Põhja-Koreast saabuv sõjaline abi pole Venemaale otseselt elulise tähtsusega, vaid pigem võimestab rindel juba niigi eksisteerivat tulejõu ülekaalu. Ka kuni kolme brigaadi suuruse isiskkoosseisu lisamine rindel oleva poole miljoni suuruse Vene isikkoosseisuga ei ole murrangutooja.
Pigem on Venemaa huvi siin laiem ehk globaalsem ja seetõttu on Põhja-Korea sidumise eesmärgiks tugevama surve tekitamine eeskätt Ameerika Ühendriikide ja tema liitlaste suunas ning lõpuks nende rahvusvaheliste positsioonide nõrgestamiseks.
Milles see seisneb? Põhja-Korea omab oma geostrateegilise asendi ja tuumarelva evimisega kriitilist tähtsust USA ning tema lähimate liitlaste Korea Vabariigi ja Jaapani tähelepanu sidumisel Ida-Aasias. Venemaa abil on Pyongyang sisuliselt murdnud rahvusvahelise isolatsiooni ning hoolimata ÜRO sanktsioonidest saab Põhja-Korea Venemaaga sõjalise liidu sõlminuna täiustada oma raketi- ja muud relvatehnoloogiat. Lisaks saavad Korea sõdurid reaalse lahingkogemuse ning kokkupuute kaasaegse sõja tehnoloogilise poolega. See kindlasti teeb murelikuks omakorda Lõuna-Korea.
2023. aasta septembris külastas Põhja-Korea diktaator Kim Jong-un ametlikult Venemaad. Putiniga kohtuti Vostotšnõi kosmodroomil Amuuri regioonis. Kui Putinilt küsiti, kas Moskva aitab Põhja-Koreal ehitada kosmose satelliite, vastas ta, et just seetõttu nad koos Kimiga kosmodroomil olidki.
22. novembril 2023 lasi Põhja-Korea esimest korda orbiidile sõjaväeluuresatelliidi Manryong-1. Selle peamine eesmärk on jälgida USA tegevust Korea poolsaare piirkonnas. Start toimus Taepyeong-1 raketiga Soh-i kosmodroomilt Pyeongtaeki provintsis riigi lääneosas Hiina piiri lähedal.
2. aprillil 2024 tegi Põhja-Korea esimese katsetuse uue Hwasongpo-16na (tuntud ka kui 16B) raketiga. Hwasongpo-16na esimese katsetuse eesmärk oli kinnitada raketisüsteemi disainitunnuseid ja testida selle töökindlust. Lõuna-Korea analüütiku Kim Dongyopi sõnul võiks Hwasongpo-16na potentsiaalselt ulatuda Alaskani ja Hawaiini, kus asub USA India ja Vaikse ookeani väejuhatus. Tema arvates võib 7-teljelise šassiiga tahkekütusega Hwasongpo-16nal olla suurem ulatus kui 6-teljelise šassiiga vedelkütusega Hwasong-12 raketil.
“Hwasong-12 lasti enam kui ühe korra Jaapani saarestiku kaudu Vaikse ookeani suunas, läbides umbes 4500 km. Võime eeldada, et maksimaalne ulatus on üle 6000 km. Seega arvan, et Hwasongpo-16na potentsiaalsete sihtmärkide hulka kuuluvad kindlasti Guam, aga ka Alaska ja Hawaii, nagu Põhja-Korea väidab,” kirjeldab Dongyop.
Venemaa on kasutanud Ukraina linnade ründamiseks vähemalt 24 Põhja-Korea KN-23/24 ballistilist raketti. Üks suurem raketijäänus, mis maandus Harkivis, sisaldas palju elektroonilisi osi, mis olid toodetud USA-s ja Euroopas viimastel aastatel. Seal oli isegi USA mikroskeem, mis oli valmistatud 2023. aasta märtsis.
See annab alust arvata, et Venemaa vahetab raketi- ja kosmosetehnoloogiat ning aitab Põhja-Koreal rahvusvahelistest sanktsioonidest mööda hiilida. Põhja-Korea juurdepääs kaasaegsemale raketitehnoloogiale kujutab aga otsest ohtu Lõuna-Koreale, Jaapanile, Ameerika Ühendriikidele ja kogu läänemaailmale.
Putini riigivisiidi käigus Pyongyangi selle aasta juunis sõlmisid Venemaa ja Põhja-Korea sisuliselt sõjalise liidu, mis tõenäeoliselt oma salajases osas sisaldabki konkreetseid koostööelemente ükseteise julgeolekuhuvide kaitsmisel.
Neid ridu kirjutan päev enne ametlike kohtumiste algust siin Lõuna-Koreas. Pärast Põhja-Korea varjamatut ühinemist Venemaa agressioonisõjaga Euroopas ootab nii Ukraina kui lääneliitlased Lõuna-Korealt senisest jõulisemat toetust eriti täiendava laskemoona ja raskerelvade näol.
Lõuna-Korea president Yoon Suk Yeol ütles, et Põhja-Korea vägede saatmine Venemaale on “provokatsioon, mis ohustab ülemaailmset julgeolekut mitte ainult Korea poolsaarel ja Euroopas” ning lisas, et “kui Põhja-Korea saadab eriüksuseid Ukraina sõtta osana Venemaa ja Põhja-Korea koostööst, toetame Ukrainat järk-järgult ning vaatame üle ja rakendame meetmeid, mis on vajalikud Korea poolsaare julgeoleku tagamiseks. Kuigi oleme seni hoidnud põhimõtet mitte tarnida otseselt surmavaid relvi, võime ka oma seisukohta paindlikumalt vaadata, sõltuvalt Põhja-Korea sõjalise tegevuse tasemest.”
Uudised Põhja-Korea sõdurite saatmisest Venemaale Ukraina rindele on ärevaks teinud ka teised regiooni riigid. Äsjastel kohtumistel Tokyos kuulsin mitmelt poolt, et see pingestab olukorda ka Ida-Aasias ja kinnitab ühtlasi Jaapani valitsuse jagatud seisukohta: “Tänane sõda Ukrainas võib olla homne reaalsus Ida-Aasias”.