Ajal, mil vaba maailm vajab hädasti Ameerika Ühendriikide otsusekindlat juhtimist Ukraina aitamisel, hoiab USA teravalt polariseerunud sisepoliitika Valget Maja justkui pantvangis. Nii kaotatakse aega ja inimelusid Ukraina vabadussõja rinnetel.
Kahjuks ei paista ka 5. novembril toimuvate presidendivalimiste tulemus midagi põhimõtteliselt muutuvat. Halvim, mis võib valimiste järel juhtuda, on sisemise segaduse süvenemine USAs, mis paratamatult mõjutab negatiivselt ka meie julgeolekut.
Viimati toimus USA presidendivalimiste kampaanias tõeliselt sisuline debatt 12 aastat tagasi. Tagantjärele targana võiks öelda, et kahjuks võitis siis teise ametiaja Barack Obama. Vabariiklaste presidendikandidaat Mitt Romney koos asepresidendiks pürginud Esindajatekoja spiikri Paul Ryaniga oleksid olnud väga hea võitluspaar Venemaa heidutamisel.
2012. aasta märtsis ütles Romney CNNile antud intervjuus prohvetlikult: „Venemaa on ilma igasuguse kahtluseta meie kõige suurem geopoliitiline vaenlane.“ Tal oli ja on õigus, aga paraku mitte kõik ei saa sellest Washingtonis veel aru. Toona peeti Romneyt liiga käremeelseks, kes ei sobitunud kokku Obama laia toetust leidnud Venemaa-suunalisereset-poliitikaga. Praegu on Romney vabariiklasest senaatorina endiselt üksikmängija, sest Trump on erakonna sisuliselt üle võtnud.
Selles, kui sügavas madalseisus on USA poliitiline kultuur, võisime taas kord veenduda hiljutist presidendikandidaatide teledebatti jälgides. Süüdimatu valetamine on saanud justkui normiks, mille peale isegi kulm enam ei kerki. Ütlused stiilis „nad tulevad ja söövad teie koerad ja kassid ära“ on kohased ehk stand-up koomikule, mitte aga turbulentses maailmas demokraatlike jõudude liidriks pürgijale.
Mis on selge eesmärk?
Praegu jookseb meie kinodes USA legendaarseima presidendi Ronald Reagani eluloofilm (Sean McNamara film „Reagan“). Kes pole näinud, soovitan kindlasti vaadata. Milline kontrast tänase päevaga! Mitmed selle filmi episoodid on kui ehe õppematerjal USA praegustele tippudele. Näiteks meelekindluse leidmiseks strateegiliste valikute tegemisel ja otsuste elluviimisel.
Filmis küsib 1982. aastal ametisse nimetatud välisminister George Shultz Reaganilt, mis on tema strateegiline eesmärk. President vastab: „See on lihtne: meie võidame, kommunistid kaotavad!“ Mis takistaks USA praegustel liidritel olemast sama veendunud oma eesmärkides, kui kaalul pole sugugi vähem, nagu oli külma sõja tipphetkedel 1980. aastate alguses? Siis ei käinud suurt sõda Euroopas, praegu aga küll.
Kuid mis juhtus hiljutisel presidendikandidaatide debatil? Nii Trump kui ka Harris jätsid kasutamata võimaluse olla ühemõtteliselt selged. Kuigi saatejuhid küsisid, ei öelnud nad välja, et Ukraina peab sõja võitma, sest sellest sõltub nii Ühendriikide kui ka kogu vaba maailma tulevik.
Selle asemel rääkis Trump sõja kiirest peatamisest, sest hukkunud on juba „miljonid inimesed“, ehk siis kasutas jälle valeväidet. Harris aga oli uhke selle tõttu, et üle aastate on USA olukorras, kus ükski Ameerika sõdur ei ole lahinguväljal võitlemas. Mida peaksid sellest USA abile lootvad liitlased arvama?
Kui Trumpi puhul on tema seisukohad üldiselt teada, siis Harrise kampaaniameeskond on kindlasti valideerinud valijate ootusi ja seisukohti kahasse demokraatliku partei erinevate tiibade vaadetega, mistõttu jäi sõnum sama lahjaks, kui seda on Ukraina suunal hoidnud president Bideni administratsioon. Muidugi on Harris asepresidendina ka praegu vastutav strateegilise selguse puudumise eest. Nii ongi keeruline eeldada, et tema võidu korral valimistel USA kurss põhimõtteliselt muutuks.
Trump pälvis hiljuti uuesti kogu maailma tähelepanu, kuna väidetavalt oli tema elu järjekordselt sihikul. Trumpi tema golfiväljaku läheduses AK-47 snaiperrelvaga varitsenud kahtlase taustaga Ryan Routh, kes veel 2016. aastal oli Trumpi toetaja ning kes on Ukrainasse vabatahtlike värbamise egiidi all inimestelt raha välja petnud, jäi seekord – erinevalt Pennsylvania tulistajast – ellu ning võib oma motiive ehk millalgi ise selgitada.
Moskvat huvitab eelkõige segadus
Samas on konkreetsetest motiividest (mis esimese tulistaja puhul jäidki selgusetuks) isegi olulisem tõdemus, et USA presidendivalimiste kampaania sündmused peegeldavad üha süvenevat viha ja vimma ühiskonnas.
On uskumatu, kuid ka praegu arvab 70 protsenti vabariiklastest, et 2020. aasta presidendivalimistel saavutas Biden võidu üksnes tänu tulemuste võltsimisele. Trump on juba vihjanud, et kaotuse korral ei kavatse ta tulemusega leppida ning mõne analüütiku meelest võivad 2021. aasta 6. jaanuari sündmused Kapitooliumil näida eelseisva ees kui liivakastimäng.
Ühiskonna sügav polariseeritus ning inimeste kapseldumine infomullidesse on loonud suurepärase pinnase väliseks manipulatsiooniks. Seekordse kampaania ajal räägitakse vähem välisest mõjutustegevusest, kuid infokillud lubavad oletada, et ainuüksi Venemaa on paisanud segadust külvavate narratiivide levitamiseks USA sotsiaalmeedia avarustesse miljardeid dollareid.
Moskvale pole niivõrd oluline, kes võidab, vaid valimiste järel tekkida võiv kodusõjahõnguline segadus, mis uue presidendi jalgealust paratamatult õõnestab. USA liidripositsiooni taandada püüdval Hiinal on Venemaa omadega kattuvad huvid.
Meie vaatenurgast see head ei tõota. Ameerika Ühendriigid on Eestile väga oluline liitlane, kelle heidutuse jõud on viimastel aastakümnetel andnud võimaluse Euroopa ajalooliseks ühinemiseks. Kas see jõud on otsakorral, millele justkui viitab USA tagasihoidlikkus Ukraina toetamisel?
Loodetavasti siiski mitte. Trump ei taha olla kaotaja ja Harris usub liitlastesse. Igatahes seisavad ees pöördelised aastad ja meie asi on teha endast olenevalt kõik, et USAs toimuv ei viiks liitlasruumi murenemiseni.