Peame olema ausad – praegu on Ukraina lähemal kaotusele kui võidule. Üks Ukraina suurimaid toetajaid, Ameerika Ühendriigid, on president Trumpi ajal muutunud parimal juhul passiivseks vahendajaks, halvimal juhul aga Venemaa agressiooni võimaldajaks. Euroopa liitlased on sisemiselt lõhestunud ja endiselt segaduses USA-s toimuva tõttu ning pole suutnud koonduda kõige olulisema – Venemaalt lähtuva eksistentsiaalse ohu tõrjumise – ümber. Venemaa eesmärgid pole muutunud, ning nende edu rahvusvahelisel areenil julgustab jätkama vallutuspoliitikat ja koos Hiinaga senise maailmakorra ümberkujundamist.
Eesti ja teised meiega sarnaselt mõtlevad riigid on selles küsimuses jäänud kindlaks. Kui me loobume tegutsemast Ukraina võidu nimel ja tunnistame isegi osalist lüüasaamist genotsiidimõõtmetega sõda pidava agressori ees, sillutame vabatahtlikult tee globaalsele kaosele. See ohustaks paljude rahvaste vabadust ja viiks vaba maailma veelgi sügavamasse kriisi.
Paraku elab lootus Ukraina võidule täna peamiselt rindel võitlevate ukrainlaste ja vaid mõne lääneliitlase südames. Venemaa poolt osavalt peale surutud petlik rahunarratiiv on Lääne juhtkonnad segadusse ajanud. Nüüd ollakse valiku ees: kas jätkata Ukraina toetamist relvade, moona ja rahaga või asuda läbirääkimistesse sõjakurjategijatega?
Kuidas oleme sellise valiku ette jõudnud? Peamine põhjus on see, et ükski suurriigi juht pole julgenud sõja algusest saadik välja öelda kõige olulisemat – Ukraina peab võitma ja Venemaa peab kaotama. Kui Euroopa Liidu kõrge esindaja Kaja Kallas oma esimesel Kiievi-visiidil julges kasutada sõnapaari „Ukraina võit“, sai ta partneritelt kriitikat. Talle heideti ette, et ei tohiks kasutada väljendusi, mida pole Euroopa Liidu tasandil ühiselt heaks kiidetud.
Hirm Venemaa tuumašantaaži ja strateegilise stabiilsuse lagunemise ees põhjustas olukorra, kus isegi Ukraina kõige lootustandvamal hetkel 2022. aasta sügisel, kui vabastati Herson, olid Lääne liitlased eesotsas USA-ga pigem takistav kui toetav jõud. Võidunarratiivi puudumine on muutnud Ukraina abistamise ebakindlaks, relvasüsteemide tarned aeglaseks ja piiravaks ning Venemaa suunal rakendatavad sanktsioonid poolikuks. Senini pole suudetud Venemaa külmutatud varasid täiel määral konfiskeerida, samal ajal kui fossiilkütuste ostmisega on agressorit rahastatud rohkem kui Ukrainale abi antud.
Mis toimub praegu? NATO-s on USA survel peatatud strateegilised arutelud Venemaa suunal. ÜROs hääletab USA koos Venemaaga Ukraina vastu, sest peab Venemaa agressoriks nimetamist rahuponnistusi segavaks. G7 pole suutnud isegi Sumõ ohvritele toetust avaldada. USA juhtkond keeldub Ukrainale müümast hädavajalikku relvastust isegi tasu eest. Euroopa liitlased küll püüavad luua tahtekoalitsiooni, kuid eesmärgid on erinevad, valmidus teha suuremaid rahalisi panuseid puudulik ning sõjaline suutlikkus madal.
Ukrainlaste usk Lääne liitlastesse on madal. Nad teavad hästi, et ilma Lääne toetuseta poleks nad suutnud Venemaale vastu seista, kuid üksijäetuse tunne on sisemiselt laastav. Kuigi suur osa rahvast on valmis võitlema ka siis, kui USA peaks täielikult taanduma, on kasvanud nende arv, kes oleksid valmis rahu nimel mõnest okupeeritud piirkonnast loobuma. See poleks aga lahendus. Venemaa on agressor, keda ei peata järeleandmised – ainult jõud. Venemaa lubadused pole kunagi usaldusväärsed. Ka Putini äsjane lihavõttepühadeks lubatud “vaherahu” eesmärk ei olnud lahingutegevuse peatamine, vaid maailma petmine. Ukraina andmetel rikkus Venemaa vaherahuks mõeldud 30 tunniga seda enam kui 2000 korda.
Nõustun Rootsi julgeolekuanalüütiku Andreas Umlandiga: „ Osaline või – halvimal juhul – täielik Ukraina kapituleerumine avaks uue vana sünge ajastu, kus jõud määrab taas õiguse. Moskva, selle liitlased ja teised kuritegelikud režiimid tunneksid end julgustatuna tegelema rahvusvahelise kiusamise, laienemissõdade, tavarelvastuse või tuumaähvardustega ning karistamatult toime panema genotsiidi. “
Kas me saame veel midagi teha, et takistada selle sünge tuleviku saabumist ja aidata Ukrainal võit saavutada? Ja mida üldse tähendaks Ukraina võit olukorras, kus okupeeritud alade vabastamine tundub praeguste jõudude vahekorra juures peaaegu võimatu? Kas on võimalik jätkata pingutamist Ukraina võidu nimel, säilitades samal ajal Lääne ühtsuse ja kollektiivkaitse usaldusväärsuse?
Ukraina võit ja Venemaa strateegiline kaotus on sisuliselt üks ja sama. See tähendab, et Ukraina säilitab oma suveräänsuse ja demokraatlikud institutsioonid ning saab võimaluse liituda Euroopa Liidu ja NATOga. Samuti peab jätkuma rahvusvaheline poliitika, mis ei tunnusta okupeeritud alade annekteerimist.
Ukraina võit tähendab ka seda, et Venemaa ei saavuta oma eesmärke ja tema agressioon ei tasu end ära. Venemaa strateegiline lüüasaamine tähendab, et tal ei ole lähitulevikus suutlikkust ega julgust alustada uut rünnakut, näiteks mõne väiksema NATO liikmesriigi vastu.
Ukraina saatuse kaudu otsustatakse, kas Venemaa jätkab oma eksistentsi imperialistliku suurriigina või mitte. Kremli võtmeisik Vladislav Surkov kirjutas enne täiemahulise sõja algust 2021. aastal, et laienemine pole Venemaa jaoks pelgalt idee, vaid tema ajaloolise eksistentsi alus. Tema arvates tuleb mõjusfäärid ümber jagada – olgu siis avalikult või varjatult. Küsimus pole kas, vaid millise hinnaga.
Trumpi lubadus sõda „igal juhul lõpetada“ on kahjulik nii Ukrainale, Euroopale kui ka Ameerika Ühendriikidele endile. Venemaa nõudmiste – NATO liikmesuse välistamine, välisvägede keeld, okupeeritud alade loovutamine, poliitilise juhtkonna vahetamine, demilitariseerimine ja „denatsifitseerimine“ – täitmine tähendaks tee sillutamist veelgi suurema sõja suunas.
Agressoriga räägivad praegu läbi need, kes ei tunne Venemaad ega hinda väärtusi, mis hoiavad Läänt ühtse tervikuna. Lootus, et järeleandmised Venemaale aitaks Hiinast distantseeruda ja maailma ümber kujundada, on illusioon. Venemaad ühendab Hiinaga ühtne soov USA domineerimine maailmapoliitikas lõpetada ning Euroopa ja USA üksteisest lahutada.
Venemaa näeb Lääne hoiakus nõrkust ja soovmõtlemist ning kasutab seda ära. Moskva diplomaatia mõistmiseks peab aru saama selle psühholoogilisest alusest. Inna Bondarenko, kes on õppinud Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudis, kirjutas: „Dialoog Venemaaga ei saa toimida liberaalsetel alustel. See peab põhinema realismil, heidutusel ja strateegilisel selgusel. Ei saa loota usaldusele, kui teine pool peab umbusku süsteemi nurgakiviks.“
Kuidas siit edasi? Eestil ja teistel Balti riikidel on oluline jätkata aktiivset eestkõnelemist. Meie julgeolek on tihedalt seotud Ukraina saatusega, tahame me seda või mitte. Seetõttu tuleb mitmekordistada diplomaatilisi jõupingutusi. Lisaks kiirelt arenevale iseseisvale kaitsevõimele peame tugevdama ka oma välisteenistust. Edasised kärped või saatkondade massilised sulgemised, milleni võib viia välsiteenistuse pikaajalise eelarve puudujääk, viiksid katastroofiliste tagajärgedeni. Kui tahame vältida sõda ja hävingut, tuleb tegutseda koos liitlastega, hoides usutavat heidutust.
Senikaua, kui Ukraina rinne suudab püsida ja armee on võitlusvõimeline, püsib ka lootus võidule. See peaks meid kõiki innustama meeles pidama: agressoriga ei saa saavutada õiglast rahu enne, kui talle on vastu seatud jõud, mida ta ei suuda murda. Ukraina tee NATOsse on rahu tagatis. Lääs peab näitama, et suudab ja tahab investeerida oma kaitsesse, et vajadusel ka võidelda – ja võita. Need on põhimõtted, millest tuleb kinni hoida, eriti nüüd, mil me kõik tajume üha selgemalt, et kaalul on meie endi tulevik.