Eesti ja laiemalt Euroopa suveräänsuse püsimine ning ellujäämine üha ohtlikumaks muutuvas maailmas on võimalik siis, kui tajume täpselt väliseid arenguid ega peta end lootusega, et diktaatoriga allaandmismeeleoludes sõlmitav kokkulepe võib tuua kestliku rahu. USA uue administratsiooni “kehahoiak” ning Euroopas valitsev liidripõud kahjuks näitavad, et läänemaailma eksistents tervikuna on suurimas ohus, mida seni kogetud, kirjutab Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson.
Demokraatlik maailm on juba mõnda aega olnud mitmelt suunalt ulatusliku rünnaku all, mille eesmärk on muuta kehtivat ilmakorda – nõrgestada ja killustada lääneriike ning allutada need välistele mõjudele. Läänevastases võitluses on oma jõud kombineerinud Venemaa, Hiina, Põhja-Korea ja Iraan. BRICSi populaarsuse kasv näitab, et diktatuuririikidel on arvestatav majanduslik jõud ja globaalne ulatus, mis omakorda kütavad nende ambitsioone.
Alles mõned päevad tagasi sõlmis Venemaa strateegilise koostööleppe Iraaniga, mis küll erinevalt eelmise aasta suvel Põhja-Koreaga allkirjastatud leppest ei sisalda vastastikuse kaitse kohustust, kuid näitab sellegipoolest liidusuhete süvenemist Läänega vaenujalal olevate riikide vahel. Iraani droonid ja lühimaa ballistilised raketid on Venemaale sõjas Ukraina vastu suureks abiks. Täpselt nii nagu Põhja-Korea sõdurid, laskemoon ja muu relvastus aitavad Venemaal saavutada eesmärki ühe Euroopa suurriigi hävitamisel. Hiina peaasjalikult majanduslik tugi ning tiiboperatsioonid lääneriikide sõltuvuse suurendamiseks üksnes tugevdavad autoritaarsete riikide ründevõimet.
Vaatamata tagasilöökidele Süürias ning suurtele kaotustele elavjõus Ukraina rindel on Venemaa suutnud sanktsioonide kiuste kasvatada sõjalist võimekust ning taktikalist sitkust lahinguväljal ega ole vähimalgi määral taandunud oma strateegilistest eesmärkidest. Putini hall kardinal Nikolai Patrušev ennustas hiljutises intervjuus bravuurikalt, et 2025. aasta võib viia Ukraina kadumiseni maailmakaardilt. Vene propagandistid räägivad samas üha sagedamini eelseisvast sõjast NATO vastu ning kütavad üksteist üles lääneriikide ja nende juhtide mõnitamisega.
Venemaa enesekindlust on kasvatanud seegi, et Lääne vastu rakendatud sabotaažrünnakud poliitilisest mõjutustegevusest kuni kriitilise taristu töökindluse rikkumisteni on küll osaliselt mobiliseerinud lääneriike, kuid vastutegevus on aeglane, killustunud ning nõrk. Viimane ilmneb muuhulgas näiteks ka selles, kui ükskõikselt suhtutakse Vene imperialismi pealetungi käigus Gruusia suveräänsuse ja demokraatliku riigikorralduse hävitamisse. Mida rääkida Lääne-Euroopa riikidest, kui isegi Eestis ei pööra meie meediaruum vähimatki tähelepanu Gruusia rahva meeleheitlikule katsele seista vastu Vene võimu alla sattumisele? Mida meie tunneksime, kui kogu maailm vaataks mööda, kui otsustamisel on Eesti saatus?
USA presidendi Donald Trumpi soov lõpetada võimalikult kiiresti sõda Euroopas, et seejärel keskenduda Hiinale, on küll tervitatav, kuid peaküsimuseks on eeldatava rahu parameetrid. Trump on aru saanud, et 24 tunniga pole Venemaad võimalik sundida rahu sõlmima, kuid tema praegune hoiak peegeldab pigem 1938. aastal Hitleriga sõlmitud Müncheni leppe vaimu. Lootus, et “kusagil kaugel ja väheolulises riigis” toimuvat sõda on võimalik ohvrit äraandmistele sundides peatada, sillutab tegelikult teed agressiooni edasisele laienemisele ja võimalikule kujunemisele palju suuremaks sõjaks.
Nii ametist lahkunud Biden kui ka uut võimuperioodi alustav Trump on oma väljaütlemistes olnud järjekindlad – USA ei taha Kolmandat maailmasõda. See on kõigiti üllas ja meile väga hästi sobiv eesmärk. Aga mida on selle nimel tehtud? Praeguse seisuga peaaegu mitte midagi.
Bideni nõrk, pealiskaudne ja viivitav toetus Ukrainale mängis lootusega, et Venemaad mitte ärritades ja kaitsesõda eskaleerides on võimalik pääseda suurest sõjast. Ametist lahkunud presidendi viimases intervjuus oli paar väga olulist infokildu, mis kahjuks kinnitavad venelaste silmis USA strateegilist nõrkust. Biden rääkis ajakirjanikule oma jutuajamisest Putiniga.
Teadaolevalt toimus see silmast silma viimati 2021. aasta juunis Genfis ehk veidi enam kui pool aastat enne täiemahulise sõja puhkemist Ukrainas. Bideni sõnul olevat Putin rääkinud soovist finlandiseerida kogu Euroopa. Teiste sõnadega tähendaks see seda, et Venemaa saavutaks täieliku kontrolli kontinendi julgeoleku üle otsustamisel. Samuti rääkis Biden sellest, et Ukraina liitumine NATOga avaks Putini meelest alliansile tee Moskva ründamiseks.
Biden tunnistas, et oli Putinile lubanud NATO laienemist Ukrainasse pidurdada seni, kuni Kiievis pole toimunud “põhimõttelised muutused”. Seda lubadust hoidis Biden kuni oma ametiaja lõpuni, sest just tänu USA tugevale vastuseisule pole allianss liikunud sentimeetritki lähemale Bukaresti 2008. aasta tippkohtumisel väljakäidud eesmärgile, mille kohaselt saab Ukrainast NATO liige.
Paraku astub sama rada ka USA uus president. Trump kordas alles hiljuti Venemaa levitatud narratiivi, nagu oleks sõja vallandanud just NATO soov laieneda. Sellise hoiakuga Putiniga rahust rääkima minek on juba eos allaandmine. Selles väljendubki Müncheni vaim. Agressorit ja tema vallutusi legitimeerides nulliks Lääs võimaluse võtta Putin genotsiidimõõtmetes agressioonisõja algatamise eest vastutusele. Lubades maailmakaardile verega tõmmatud uued piirid avame tee järgmistele vallutustele ja kinnistame põhimõtte: kellel jõud, sellel õigus.
Soov peatada maailmasõja puhkemine petliku rahuga, nagu juhtus 1938. aastal Münchenis, on ohtlik ka USA enda julgeolekut silmas pidades. Euroopast taandumine või ka Elon Muski kombel siinset sisepoliitikat mõjutada püüdes ei anna USAle paremat valmisolekut Hiinaga uue maailmakorra kehtestamise üle konkureerimisel.
Selle asemel, et pingestada suhteid lähimate liitlaste nagu Taani ja Kanadaga, võiks USA president keskenduda kõige olulisemale – Ameerika julgeoleku ja liidripositsiooni püsimise maailmas tagab Ukraina võit Venemaa üle viimase algatatud agressioonisõjas. Just see hoiaks ära kardetud maailmasõja puhkemise, või mõnede meelest oleks õigem öelda laienemise.
Kas me võime loota, et see nii ka läheb? Trumpi impulsiivsus, ettearvamatus ja võidujanu jätavad vähemalt võimaluse, et aktiivse eluea viimast kümnendit sammuv Putin kõiki oma eesmärke ei saavuta.
Ometi on hetkel pigem ülekaalus tingimused halvema stsenaariumi jätkumisele. Seda mõjutab muuhulgas ka ajaloost tulenev suur inerts, kus ühte keskset rolli mängib Vene impeeriumi maailmavallutusliku ambitsiooni elujõulisus.
Esimene maailmasõda pani alguse impeeriumide lagunemisele ja rahvusriikide tekkele Euroopas ning mujal maailmas. Kuivõrd Pariisi rahukonverents jättis lahendamata mitu olulist küsimust, sealhulgas näiteks kodusõtta langenud Vene impeeriumi saatuse, oli uue maailmasõja puhkemine vaid aja küsimus. Impeeriumi kiirelt taastanud bolševistlik Venemaa aitas Saksamaal 1920. aastatel sõjaliselt ellu jääda ning hiljem Hitlerit soosides ka uue suure sõjani jõuda.
Stalini lootus saavutada Euroopa suurriikide omavahelise sõja lõppedes ülemvõimu kogu kontinendi üle luhtus paljuski tänu Briti peaministri Winston Churchilli kindlameelsusele 1940. aastal. Häbi asemel sõja valinud ning võidu nimel higi, verd ja pisaraid trotsides tegutsenud Churchill muutis ajaloo kulgu. Hitler kaotas ja Lääne-Euroopa sai tagasi vabaduse.
Churchill suutis küll alistada Hitleri, kuid oli sunnitud seda tegema liidus vaat et suuremagi kurjuse kehastuse Staliniga. Seepärast polnud sugugi üllatav, et kohe pärast Teise maailmasõja lõppu vallandus lääneriikide ja bolševistliku Venemaa ehk Nõukogude impeeriumi vahel uus Külm sõda.
ÜRO moodustamine tekitas omaaegse Rahvasteliidu kombel näilise arusaama, et rahvusvahelistes suhetes on nüüdsest olemas mehhanism suurte sõdade vältimiseks tulevikus. Kuid ainuüksi asjaolu, et ÜRO ja selle julgeolekunõukogu moodustamisel mängis olulist rolli diktaator Stalin ise ning tema nõustumise hinnaks oli Balti riikide okupeerimine ja kogu Ida-Euroopa üle raudse kontrolli kehtestamine, käivitasid kellamehhanismi uue suure sõja võimalikuks vallandumiseks.
Kolmandast maailmasõjast on vahelduva intensiivsusega räägitud 1940. aastate lõpust alates. Mõnikord on oldud sellele lähedal (Korea sõda või Kuuba kriis) ja siis jälle kaugemal. Francis Fukuyama ajaloo lõpu fiktsioon 1990. aastate algul viis koguni nii kaugele, et Lääs kaotas hetkeks täielikult igasuguse ohutunde.
Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ei muutnud Venemaad ning juba 1994. aastal Tšetšeenia sõdu alustades näitas Kreml oma tegelikku palet. Lääs vaatas sellest aga mööda ja jätkas desarmeerimist. See oli lähiajaloo suurim strateegiline viga, mille valusaid vilju tunnetab Euroopa just praegu, kui kontinendil käib juba kolm aastat täiemahuline sõda.
“Kui ütleme, et Ukraina ühiskond polnud sõjaks valmis, siis Lääne ühiskonnad pole isegi valmis sellest mõtlema,” ütles hiljuti Ukraina ühe legendaarsema üksuse, 3. ründebrigaadi komandör kolonel Andri Bieletski, kui temalt küsiti Lääne võimelike julgeolekutagatiste ja nende tõsiseltvõetavuse kohta.
Tal on õigus, sest vaatamata retoorikale ja lubadustele ei vasta Euroopa suurriikide kaitsekulud olemasolevale ja kiirelt kasvavale ohule. Mõelgem, kui Venemaa kulutab praegu ainuüksi relvajõududele vähemalt 7-8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis Lääne-Euroopa suured panustavad veel praegugi kaitsesse neli kuni viis korda vähem. Seetõttu pole Trumpi idee 5 protsendist SKTst kaitsekulude jaoks mitte ulmeline, vaid võimaliku ilmasõja kontekstis varsti möödapääsmatu reaalsus. Probleem seisneb selles, et Lääne ühiskonnad ei taha sõjast endiselt isegi mitte mõelda, veel vähem selleks valmistuda.
Ajalugu võiks ju ometi õpetada, et Lääne demokraatiad ei saa enam edasi pelgalt lootes Venemaa muutumisele või sellele, et muudame Venemaa temaga kaubeldes demokraatlikuks. Impeeriumit laiendada püüdev Venemaa peab vallutussõda Euroopas, mis seob meid nende lahendamata probleemidega, millega ei saanud omal ajal hakkama Pariisi rahukonverents. Seepärast peaksid Putiniga rahu tegemisest unistavad Lääne poliitikud aru saama suurest kontekstist ja tagajärgedest, mida maailmavallutuslike ambitsioonidega diktaatori järjekordne rahustamine võib endaga kaasa tuua. Suurema katastroofi vältimiseks tuleb Müncheni vaimu ellu äratamise asemel kasutada hoopis unikaalset võimalust Ukraina toetamise kaudu anda otsustav löök Esimese maailmasõja lõpust püsinud julgeolekuprobleemi lahendamiseks. Venemaa kaotus tema enda algatatud agressioonisõjas oleks kindlaim tee Kolmanda maailmasõja vältimiseks.