Marko Mihkelson: diktaatori pakutud rahu on vabaduse surm

Arvamus
|
Marko Mihkelson
|
27.06.2024

Kes ei tahaks, et suur sõda Euroopas asenduks võimalikult kiiresti kestva rahuga? Kuid kui räägitakse rahust, siis kas meie ka saame selle tähendusest ühte moodi aru? Kahjuks mitte. Seni, kuni oht ei oma eksistentsiaalset iseloomu, on rahu mõiste paljudele vaid teoreetiline ning rahu kaitsmine ühiskondlikku heaolu kahjustamata kaalub üles tervete rahvaste vabaduse hinna. Kõige vähem, mida vabal maailmal usaldada, on diktaator Putini pakutud rahu. See tähendab allutatutele vabaduse kaotust ja teistele sõja jätkumist.

Meie enda valus kogemus Teise maailmasõja lõpust räägib sellest, kui ülekohtune võib rahu olla tervete rahvaste jaoks. Eesti ja meiega sarnaselt mõtlevate riikide kohus on teha kõik selleks, et tulevane rahu Euroopas ei tähendaks vabadust ühtedele ja piinarikast võõrvõimu alla jäämist teistele. 

Sisuliselt ei tähenda meile õiglane rahu midagi muud, kui olemasoleva maailmakorra kaitsmist, kus väikeriikidel on olemas rahvusvaheliselt kokkulepitud elementaarne julgeolekutagatis – riikide piire vägivaldselt ei muudeta. Ajalugu pole siin muidugi hea eeskuju. Inimkond on suutnud korduvalt tõestada, et kurjus ja rumalus omavad hämmastavat elujõudu ning seda rõhutatult veel siis, kui kurjus naudib karistamatust.

Viimasel ajal on seoses Vene-Ukraina sõjaga palju räägitud rahust. Äsja Šveitsis toimunud rahukonverents näitas, et ukrainlased pole üksi ja president Zelenskõi rahuvalem leiab toetust paljude riikide seas. Siiski ei tähenda see automaatselt, et kõik kohal olnud riikide esindajad mõistaksid sarnaselt, milliseid samme on rahu saavutamiseks vaja astuda. Paljud Ukraina toetajad näivad siiralt uskuvat, et kahurite asemel peaksid juba praegu rääkima diplomaadid. 

Põhjus, miks mitmetes lääneriikides räägitakse rohkem rahust kui sõjast, on arusaadav. Erinevalt näiteks meist puudub Euroopa läänepoolsetes riikides tunnetus Venemaa sõjast Euroopas kui eksistentsiaalsest ohust. See, et Ukraina võib  maailmakaardilt kaduda ning selle tagajärjel võib kogu ilmakord põhimõtteliselt muutuda, ei näi endiselt kõnetavat neid, kelle võimuses on aidata Ukraina tema vabadussõjas veenva võiduni. Abi on endiselt lünklik, piiratud ning mis kõige ohtlikum – iseenda kaitsevõime arengusse tehtavad investeeringud ei ole võrdelised kasvava ohuga. NATO liikmesriikidest vaid kolmandik suudab selle aasta lõpuks näidata kaitsekulude kasvu 2 protsendini SKTst. Samal ajal oleks tõsise heidutuse tarvis vaja juba 3 protsendi taset.

Samal ajal leiavad diktaatorid, nagu näiteks Putin ja Kim Jong-un äsja kaitsepakti sõlmides demonstreerisid, lihtsavaevaga ühise keele ning nende valmidus testida kehtiva maailmakorra aluseid seda jõuga muutes pole enam pelgalt teoreetiline ähvardus. Sõda käib maailmakorra muutmise nimel. Kas tõesti peavad lisaks kümnetele tuhandetele ukrainlastele hukkuma ka  mõne NATO liikmesriigi tuhanded kodanikud, et keegi kusagil lõpuks ärkaks?

Pearl Harbor 2.0 ehk kaasaja kontekstis sõjaline üllatusrünnak NATO vastu oleks halvim, mida võiks äratuskellaks soovida. Aga olemasolev kurss on küll pigem selles suunas, sest lähiaegade sisepoliitiline perspektiiv suuremates liitlasriikides ei ole kuigi lootustandev. Korraga oleme olukorras, kus Prantsusmaa (parlamendivalimised 30. juunist kuni 7. juulini), Saksamaa (valimised kolmes idapoolses liidumaas septembris), Suurbritannia (parlamendivalimised 4. juulil), USA (presidendivalimised 5. novembril) ja tervikuna Euroopa Liit (uue komisjoni kokkupanek ja Ungari eesistumine) on suurte sisemiste muutuste keskel. Esiteks on see tekitanud või tekitamas kriitilisel ajahetkel võimuhalvatust, mis takistab ülioluliste julgeolekuotsuste tegemist. Teisalt annab see mänguruumi nendele, kes tahavad meid sisemiselt lõhestada ning võltsnarratiive uskuma panna. See pole juhuslik, et korraga kuuleme mitmelt poolt, kuidas NATO olevat süüdisõja puhkemises Euroopas. Venemaa mõjutustegevus on laiaulatuslik ja suunatud vabade ühiskondade liitekohtade nõrgestamiseks. Selle mõjutustegevuse tulemusi võib märgata ka meil Eestis. 

Fakt on see, et maailm ei pöördu enam kunagi tagasi aega enne 23. veebruari 2022. Me peame arvestama sellega, et maailm muutub nii või teisiti. Küsimus on ainult selles, kes määrab ära uue rahu tingimused ja millises maailmas me seejärel elama hakkame. See aga tähendab, et enne, kui pole selge(d) käimasoleva sõja võitja(d), ei ole ka võimalik kokku leppida kestvas rahus.

Kui küsida lihtsalt – kas püsiv rahu Euroopas ja kaugemalgi on mõeldav, kui Ukraina riik on hävitatud, Valgevene de facto okupeeritud, Moldova ja Gruusia Venemaa rüppe tagasi pööratud? Kas nende rahvaste vabaduse kaotus võiks kinkida teistele rahu järgmiseks inimpõlveks? Kindlasti mitte, sest kurjus jääks karistuseta. Rahu tegemine kurjusega ei ole olemuslikult võimalik. Diktaatoritele kujutab vabadus surmaohtu ja seepärast tähendaks sõlmitav rahu nendega vaid sõja jätkumist.

Seepärast oleks täna vajalik keskenduda püsiva rahu tagamiseks vajaliku võidu saavutamisele Ukraina vabadussõjas. Uute Teheranide ja Jaltade asemel on meil vaja uut Casablancat ehk teisi sõnu demokraatlike riikide omavahelist veendunud kokkulepet Venemaa fašistliku režiimi viimiseks selge ja ühemõttelise kaotuseni nende enda algatatud agressioonisõjas maailma rahu hävitamiseks. 

 


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt