Ukraina kaitsesõda riigi säilimise ja rahva vabaduse nimel on alanud aasta keskseim teema, millega on seotud kõik Eestile olulisemad rahvusvahelised arengud. Ukraina vabadussõja kulg mõjutab otseselt meie saatust ja määrab ära maailma, kus hakkame edasi elama. Uue maailma piirjoonte kujundamisel on aga Eestil esimest korda vaba ja iseseisva riigina võimalus olla otsustaja, mitte see, kelle saatuse otsustavad teised.
Kartus Kolmanda maailmasõja ees on halvav
Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on kaugelt suurema kaaluga kui pelgalt regionaalne konflikt. Me teame seda hästi, sest Venemaa eesmärk on lammutada läänemaailma turvaruum ja paisata Eesti ühes sellega geopoliitiliste tormide meelevalda.
Samal ajal on mitmed meie liitlased püüdnud viimasel ajal diplomaatilises keelekasutuses hoolikalt vältida sõna “sõda”, lootes sellega justkui maandada ohtu laiaulatuslikuma sõjalise kokkupõrke puhkemiseks. Kartus Kolmanda maailmasõja ees on halvav ja piirab lääneriikidel strateegilise eesmärgi ning selle saavutamiseks vajalike sammude astumist.
Just siin tuleb mängu Eesti ja meiega sarnaselt mõtlevate riikide roll. Mitte ühelgi varasemal hetkel meie iseseisvuse ajaloos pole Eestil olnud võimalust sedavõrd kandva hääle ja rahvusvaheliselt tagatud võimuga (Euroopa Liit, , ÜRO) ise mõjutada maailma kulgu. Meie enda vabadussõda enam kui sada aastat tagasi oligi ehk viimane hetk, kus võit agressorjõu üle aitas kaudselt kaasa enamlaste maailmavallutuslike unistuste tõrjumisele.
Kahjuks Tartu rahu ega hilisem lootus neutraalsusele meid ei päästnud. 1917. aastal sündinud terroristlik režiim Venemaal saavutas kiirelt esimesest suurest sõjast väsinud maailmas dominantse positsiooni ning oli valmis jõuga muutma piire endale sobiva korra kehtestamiseks Euroopas.
Stalin tegutses suure sõja vallapäästmisel küll kogu läänemaailma hävitamise nimel, kuid pidi lõpuks leppima vaid osalise võiduga. Sellele vaatamata saavutas Nõukogude impeerium 20. sajandi teisel poolel maksimaalse füüsilise ulatuse ja globaalse mõjujõu, mille kaotust peab praegune Venemaa diktaator Vladimir Putin suureks geopoliitiliseks katastroofiks ning mille tagasipööramise nimel on ta käimasolevas sõjas valmis riskima suurte panustega.
Venemaa kollektiivses teadvuses on aastakümneid kestnud massilise propagandaga kultiveeritud kindel arusaam riigi olemusest, piiride ulatusest ja suhtumisest ülejäänud maailma, mille kohaselt selle sõja taga pole vaid üks kuri geenius nimega Putin.
“Mängus pole mitte üksnes Ukraina ja Venemaa tulevik, selle sõja tulemus mõjutab otseselt kogu maailmakorraldust.”
Eestis mõistame hästi, millise ajaloolise ja ruumilise magnituudiga on Venemaa imperialistlik sõda Ukraina vastu, mis algas 20. veebruaril 2014. aastal Krimmi okupeerimisega. Kogu seda ajaloolist konteksti on oluline meeles pidada, kui püüame ennustada alanud aasta võimalikke arenguid nii Ukraina lahinguväljal kui ka rahvusvahelises poliitikas. Mängus pole mitte üksnes Ukraina ja Venemaa tulevik, selle sõja tulemus mõjutab otseselt kogu maailmakorraldust.
Alanud aasta võib tuua murrangulisi arenguid
Kui lähtuda meile kõige olulisemast eesmärgist ehk Ukraina absoluutsest võidust (ehk kogu 1991. aastal tunnustatud territooriumi vabastamine) ja Venemaa terroristliku režiimi strateegilisest lüüasaamisest, siis just alanud aasta võib siin tuua murrangulisi arenguid.
Vaatamata lootusrikastele soovidele ja ennustustele peame valmis olema, et nende eesmärkide saavutamine võib võtta rohkem aega kui selle aasta kaksteist kuud. Kuigi aeg on kriitilise tähendusega, sest Venemaa panustab lääne arvatavale tüdimusele ja ühtsuse lagunemisele, ei tohi see eksitada meid peamisest eesmärgist – Ukraina võidule aitamisest.
2023. aasta üheks olulisemaks küsimuseks pole mitte ukrainlaste võitlustahe ja võimekus okupeeritud alasid vabastada, vaid just lääneriikide seas ühtse arusaamise kujundamine Euroopas rahu ja stabiilsuse saavutamiseks vajalike rahvusvaheliste jõupingutuste tegemiseks.
Põhimõtteliselt on küsimus selles, kas peale jääb lühiajaline kaitseriivi loogika (surve ennatlikule rahule) ja ühes sellega terroristliku Venemaaga (ajutise) modus vivendi leidmine või innustab Ukraina sitkus ja edu lahinguväljal tegema läänt põhimõttelise käiguvahetuse ning viima Venemaa terroristliku režiimi strateegilise kaotuseni.
Kaitseriivi loogika, mis vähemalt aasta algul näib olevat suurtes pealinnades soosituim lahendus, ei taga püsivat rahu ega stabiilsust Euroopas. See oleks halvim lahendus, sest võimaldaks Venemaa juhtkonnal konsolideerida jõuga saavutatut, legaliseerida agressioonikuriteo ning valmistuda uueks ja veelgi mastaapsemaks sõjaks lääne vastu.
Ennatlikule rahule mängivaid lääne liidreid eksitab eeldus, et seoses Venemaaga on saavutatav kasvõi osaliselt status quo ante bellum. Demokraatlike tuumariikide ettevaatlikkus on mõistetav, sest ühtsema Venemaa poliitika puudumisel võib strateegilise tasakaalu häirimine kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi. Just sellele hirmule ning lääne ühtse poliitika puudumisele Moskva mängibki. Kremlis loodetakse, et lääs kardab ise olukorda eskaleerida ega anna Ukrainale relvastust, mis võimaldaks näiteks kiiremini ja tõhusamalt Krimmi vabastada.
Hea aeg keskenduda ühtsema poliitika kujundamisele
Kuna alanud aastal pole lääneriikide sisepoliitilises kalendris suuri valimisi tulemas, on see hea aeg keskenduda ühtsema poliitika kujundamisele, aga mis veel olulisem, ka olukorda muutvate otsuste tegemisele.
Venemaa loodab aga, et lääs jätab selle võimaluse kasutamata ja 2024. aasta valimised nii USA-s kui Suurbritannias neelavad Ukraina kahe kõige aktiivsema suurtoetaja tähelepanu. Järgmine aasta on segasem ka Euroopa Liidus, sest siis keskendutakse valimistele ja uue komisjoni moodustamisele.
Seega on eelolevad kuud kriitilise tähtsusega Ukraina vabadussõja lõppmängu ja sellele järgneva rahvusvahelisel mõjutamisel. Arvestades Eesti senist aktiivset rolli nii abi andmisel (Eesti on andnud suhtarvuna SKP-sse Ukrainale rohkem abi kui lääne suurriigid kokku) kui ka diplomaatilise rinde hoidmisel, pole rahvusvahelises plaanis sugugi vähetähtis, millega märtsis toimuvad riigikogu valimised päädivad.
Kui Eesti peaks tegema Ukraina toetamisel ja Venemaa vastustamispoliitika kujundamisel kannapöörde, vähendab see arvestatavalt nende riikide ühisrinde tugevust, kes seisavad vastu ennatliku ja tingimusliku rahu soovijatele ning näevad kujunenud olukorras unikaalset võimalust senisest veelgi ühtsema ja tugevama vaba Euroopa kujundamiseks. Viimase keskseks elemendiks on Ukraina integreerimine Euro-Atlandi julgeolekuruumiga.
Positiivse stsenaariumi kohaselt tugevdavad selle aasta valimised nii Eestis, Soomes kui ka Poolas kogu Põhja- ja Ida-Euroopa mõjujõudu tervikuna ning loovad eelduse Euroopa Liidu julgema tulevikuvisiooni aruteludeks liikmete vahel.
Kui hetkeks mõelda, kui kaugel oli Euroopa Liit Ukrainale liitumisperspektiivi andmise suhtes veel aasta tagasi ja kus ollakse nüüd, siis eksisteerib reaalne võimalus, et ukrainlaste püüdlustele alustada liitumiskõnelusi annab veel see komisjon heakskiidu. Et see aga ka päriselt teoks saaks, peavad Euroopa Liidu liikmed leidma koos viisi, kuidas ühendus adapteerub ja samal ajal kujundab kiirelt muutuvat geopoliitilist keskkonda nii idas kui ka lõunas.
Seepärast on Euroopa Liidule 2023. aasta eriti oluline, et luua hea sisuline baas järgmise aasta valimisteks ja uue komisjoni välis- ja julgeolekupoliitilise strateegia kujundamiseks. Skeptikud võivad muidugi öelda, et kiiresti ei juhtu midagi ja Ukraina jääb veel aastateks ukse taha ootama. Paraku aga ei arvesta need alalhoidlikud hääled käimasoleva sõja mõjujõuga.
Nii nagu Teine maailmasõda muutis Euroopa poliitilist kaarti, muudab seda ka Venemaa algatatud imperialistlik sõda. Parem on selleks valmis olla ning Eestil on siin oma sõnaga kaalukas roll.
ja Krimm
Vaba, ühtne ja rahus elav uuenenud Euroopa pole mõeldav ilma Ukrainata -s. Kuigi eelmise aasta sügisel Ukraina presidendi esitatud liitumistaotlus võeti mitmel pool liikmete seas vastu varjamatu ehmatuse ja diplomaatilise tõrjeretoorikaga, siis selle aasta juulis Vilniuses toimuv alliansi tippkohtumine on suurepäraseks võimaluseks juba 14 aastat tagasi Bukarestis lubatu täideviimise alustamiseks (seal lubati, et Ukrainast ja Gruusiast saavad kunagi liikmed).
Leedulased teevad võõrustajatena kõik, et kohtumise tulemusena kujuneks kõigil ühtne arusaamine sellest, mis ja kuidas peaks juhtuma, et Mustast merest kujuneks Läänemerele sarnaselt sisemeri.
Vilniuse tippkohtumise ettevalmistamisele lisab kaalu seegi, et eeldatavalt Ungari ja Türgi otsuste järel saavad Soome ja Rootsi seal osaleda juba täisliikmetena. Ungari on lubanud liitumisprotokollid ratifitseerida veebruaris ning Türgis ootab parlament veel enne juunikuiseid valimisi president Recep Tayyip Erdoğanilt jah-sõna. Viimase eelduseks on omakorda edasiliikumine Ankara ja Stockholmi vahelistes suhetes. Igatahes ei looda keegi imele, vaid tulemuslikule tööle diplomaatilisel tasandil.
tippkohtumine Vilniuses peaks olema tähenduslik sellegi poolest, et allianss saab endale uue, järjekorras 14. peasekretäri. Jens Stoltenberg on ametis olnud alates 2014. aastast. Tema tööga ollakse rahul, mida tõestas ka ametiaja pikendamine. Kuna peasekretäri roll on olla alliansi liikmesriikide koostööd juhtiv kõrgeim diplomaat ja kõneisik, omab uue juhi määramine varasemast kaalukamat rolli.
Valitavast persoonist sõltub, millise signaali annab oma suurimale eksistentsiaalsele ohule Venemaale. Kas konsensus tekib kaitseriivi taktikat ajavate jõudude soovil või leiab allianss endas julgust olla osa Euroopa uueneva julgeolekuruumi suunamisel. Viimasel juhul oleks head võimalused peasekretäriks tõusta ka mõnel alliansi idatiiva riigi kandidaadil.
“Ukrainlaste edu Kiievi, Harkivi ja Hersoni all on muutnud Krimmi vabastamise kaugest unistusest reaalseks võimaluseks.”
Ukraina vabadussõja otsustavaim lahing peetakse Krimmi pärast – nii sõjaliselt kui ka diplomaatiliselt. Ukrainlaste edu Kiievi, Harkivi ja Hersoni all on muutnud Krimmi vabastamise kaugest unistusest reaalseks võimaluseks. See võib juhtuda 2023. aastal ja see oleks tõeliseks pöördepunktiks nii käimasolevas sõjas kui kogu Euroopa julgeolekuvälja muutmisel.
Venemaal muidugi mõistetakse, mis on kaalul. Sevastoopoli ja kogu Krimmi kaotus oleks eelduslikult suur löök praeguse terroristliku režiimi ladvikule. Ukraina lipp Sevastoopoli kohal võib Kremlile mõjuda sama valusalt kui tsaarivõimule laevastiku häving Tsushima merelahingus 1905. aasta mais. Seetõttu pole välistatud, et ukrainlaste heidutamiseks ja jõudude sidumiseks üritatakse sellel aastal teha uus katse Kiievit rünnata. Selle teostamine nõuab uut ja senisest suuremat mobilisatsioonilainet, mis paratamatult peaks hõlmama ka Venemaa suurlinnade elanikke.
Putini retoorika ja propagandaarmeele antud juhtnöörid kinnitavad, et Kreml ei mõtlegi oma strateegilistest eesmärkidest loobumisele. Nende püsiv siht on tegutseda Ukraina riikluse hävitamise nimel, nõrgestades samal ajal lääneriikide ühtsust ja valmistades ette otsustavat lööki lammutamiseks.
Ukraina vajab rohkem tulejõudu
Kui küsida, millise strateegiaga lääneriigid Venemaa eesmärkidele vastu astuvad, siis 2023. aasta on alanud endiselt suurte küsimärkidega. Lääne suuremates pealinnades puudub siiani ühtne arusaam Ukraina sõjalise toetamise määrast eriti ründerelvastuse osas (Leopard tankide saaga on vaid üks näide).
Senised sammud abi andmisel ja sanktsioonipoliitikas on küll aidanud Ukrainal edu saavutada, kuid otsustavateks lahinguteks on neil vaja rohkem tulejõudu nii lahinguväljal kui ka diplomaatias.
Ainuüksi Ameerika Ühendriikide panuse tõstmine Eestiga võrreldavale tasemele ehk ühele protsendile SKP-st (umbes 260 miljardit dollarit) ning sõjajärgse Euroopa visandamine koos liitlastega aitaksid vältida ohtliku patiseisu teket Ukraina lahingutandril.
Washington kulutas Afganistanis 20 aastaga ümmarguselt kaks triljonit dollarit terroriohu tõrjumiseks ja regionaalse stabiilsuse tugevdamiseks, kuid tulemused on küsitavad. Ukraina toetamine käimasolevas sõjas on kaugelt suurema reaalse rahudividendiga, kui seda on olnud ükski varasem lääneriikide otsene või kaudne sekkumine konfliktidesse. Sellega tehakse muuhulgas ka globaalsele lõunale selgeks, kas lääs on suuteline viimastel kümnenditel kujundatud maailmakorraldust kaitsma või mitte.
Eriti suure tähelepanuga jälgib sündmuste kulgu Hiina, kes võib lääne nõrgenemist kasutada näiteks Taiwani mõjutamisel kuni sõjalise sekkumiseni välja.
2023. aasta tuleb rahvusvahelises poliitikas väga keeruline aasta, sest maskide langemise järel on vähemalt Euroopas rahu saavutamine ja suurema katastroofi ärahoidmine võimalik vaid julgete ja põhimõttekindlate liidrite olemasolul.
2022. aasta kujundas üheks selliseks liidriks Volodõmõr Zelenski, kuid suureks võiduks temast üksi ei piisa. Eesti ja teised väikeriigid annavad kindlasti oma panuse, aga määravaks saab ikkagi USA tahe ja valmisolek võtta koos liitlastega senisest jõulisem ja aktiivsem liidripositsioon uue maailmakorralduse kujundamisel. Võib-olla annab 2023. aasta selleks viimase võimaluse.