Maris Lauri: praegune majanduslangus on tavapärasest teistsugusem. Siin valitsus raha juurde pumbata ei tohi

Arvamus
|
12.09.2024

Eesti majanduslangus ei ole mitte tsükliline, vaid struktuurne. See tähendab ka teistsuguseid poliitikavalikuid ning nõuab kaugemale kui paar kuud või pool aastat vaatamist.

Konkurentsivõime ei ole midagi konstantset ei ühegi ettevõtte ega riigi jaoks. See võib paraneda ja halveneda, teha seda sisemiste või väliste tegurite mõjul ning võib olla ka ajutine või püsiv. Keeruliseks teeb asja see, et konkurentsivõime koosneb mitmest komponendist ning need võivad üksikult täiesti vastupidi üksteisega käituda.

Eesti majanduse ja ettevõtluse probleem on tõesti – nagu korduvalt on osutatud – konkurentsivõime nappus, täpsemalt selle oluline vähenemine viimastel aastatel. Praegune konkurentsivõime vähenemine ei ole ajutine, vaid oma loomult püsiv ehk struktuurne.

Eesti majanduslangus on eelkõige struktuurne

Siinne tootmine toetus ja toetub paiguti endiselt suhteliselt odavale tööjõule. Samuti oli veel mõni aasta tagasi oluline odav, Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest imporditud tootmissisend, olgu siis puit, metall, maavarad või maagaas. Viimase tarbijad olid suures osas siinsed tööstusettevõtted (eriti toiduainetetööstuses). Lisaks oli meil liialt suur sõltuvus Soome ja Rootsi majandusest. Sellest riskist on aastakümnete jooksul väga palju räägitud, kuid see on vähenenud ülearu aeglaselt ja vähe.

Eelnevast tulenebki see, et Eesti majanduslangus on eelkõige struktuurne. Seda iseloomustab asjaolu, et oleme stagflatsioonilises seisus: majanduslangusega käib koos suhteliselt tugev hinnatõus. Tsüklilise majanduslanguse puhul liiguksid ka hinnad allapoole, kuid Eestis seda ei juhtu, isegi kui jätta kõrvale maksutõusude mõjud. Nii saamegi lugeda artikleid, kus ei suudeta selgitada, miks hinnadünaamika ei vasta tavapärasele majandusloogikale. Asi ei ole ju mitte üksnes turu eripärades – väiksus ja kaugus. Varasemate majanduslanguste ja -seisakute ajal protsessid ju toimisid.

Stagfatsioonilisest seisakust väljumiseks on õiget majanduspoliitikat väga raske valida just poliitilistel põhjustel. Tsüklilise majanduskriisi puhul kehtib tõesti see reegel, et valitsuskulude kasv stimuleerib tellimuste ja toetuste suurenemise kaudu majanduskasvu, sest sellega kompenseeritakse vähenenud nõudlust: tootmist pole vaja muuta, pane vaid tööpingid tööle.

Ärme korda 2008. aasta finantskrahhi

Struktuurse majanduskriisi puhul toob valitsuskulude suurendamine kaasa eelkõige hinnatõusu, sest majandus pole struktuurselt konkurentsivõimeline. See tähendab, et kaupu, mida varem suudeti müüa, eelkõige eksportida, enam ei suudeta, sest toodang pole oma hinna poolest konkurentsivõimeline. Siseturul, kus riik raha juurde paiskab, saab aga lihtsalt senise kauba kallimalt maha müüa ning bilansid ja rahavood rahuldavatena hoida. Kui majanduskasvu kalkuleeritakse püsihindades, siis ettevõtete finantsnäitajad on jooksvates hindades.

Riigi pool raha majandusse kallamine ei lahenda aga rahvusvahelise konkurentsivõime nappust. See võib anda korraks kergenduse – või mulje sellest -, kuid kuna struktuursed probleemid jäävad lahendamata, viib pidev raha juurde andmine mõnevõrra hiljem suurema kokku kukkumiseni. Kusjuures, mida rohkem raha, seda hiljem, aga seda suurejoonelisemalt. Meenutagem või 2008. aasta finantskrahhi USA-s ja maailmas laiemalt.

Eelmise sajandi 1970ndatel koges lääne majandus stagflatsioonilist majanduskriisi, mille põhjuseks oli tootjate kartellileppe tulemusel kõrgustesse sööstnud nafta hind, millega tootmine ja majapidamised ei osanud toime tulla. Tavapäraste majanduspoliitiliste võtete – toetused majapidamistele, riigitellimused – ei toonud majanduskasvu, vaid kütsid inflatsiooni ja suurendasid riigivõlga.

Lahendus, mis lõpuks töötas, oli valitsuskulude ohjamine ja seekaudu inflatsiooni alla surumine. Kui riigi raha kasvavas mahus peale ei jooksnud, siis oldi sunnitud erasektoris oma toimetamine ümber korraldama: valiti efektiivsem energiatarbimine, tootmisviisid, mis olid ratsionaalsemad ja ressursse säästvamad, mis vähendas nõudlust nafta järgi ja lõi võimaluse hindade stabiliseerumiseks või isegi languseks. Paarile väga raskele aastale järgnes kasv (jah, ja tihtipeale muutused valitsuses).

Riik saab kahes asjas appi tulla

Riik saab teha majanduse jaoks kahte asja. Esiteks kehtestada ausad ja selged reeglid ning bürokraatia ja tagada aus konkurents, sealjuures seista selle eest ka rahvusvaheliselt ja Euroopa Liidus. Teiseks tõmmata riigipoolset rahanduslikku stiimulit nii palju kokku, et see pärsiks survet inflatsioonist ja sunniks muutustele. Riigi rahandusliku stiimuli tugevust väljendab eelarveseis ja eelkõige puudujäägi suurus. 3% puudujääk on märkimisväärne stiimul ja nagu me oleme viimastel aastatel näinud, oleme toitnud eelkõige inflatsiooni. Järgmisel aastal terendav 5% puudujääk oleks veelgi tugevamat inflatsiooni kiirendav mõjur.

Matemaatiliselt kalkuleerides tähendab maksutõus tõesti mõju hinnatasemele ja seekaudu ka tarbimisele ning muude kulutuste tegemisele. Kuid, kui samal ajal sissetulek ei suurene või suureneb vähem maksutõusust, siis väiksem tarbimisvõimalus peaks suruma hindu allapoole. Ehk on kaks tasakaalustavat vastandlikku protsessi – maksutõus ja nõudluse vähenemine. Kui seda ei juhtu – ja Eestis paistab asi nii olevat -, siis järelikult on raha nõudluse esindajana majanduses piisavalt palju, et võimaldada inflatsioonil püsida suhteliselt kõrgena või isegi tõusta.

Majanduse ja tootmise struktuurset probleemi saavad lahendada eelkõige ettevõtted, nende omanikud ning juhid, kes otsustavad, kas jätkata endise tootestruktuuri ja tootmisviisidega või teha muutusi ning sel juhul milliseid. Vanaviisi jätkamine pole võimalik.

Eelarveline pingutus on hädavajalik

Tuleb arvestada, et konvergents (millest 90ndatel palju räägiti) toimub ja see tähendab, et Eesti hinna- ja palgatase läheneb Soome ja Rootsi omale. Odav tooraine- ja idaturg on läinud ning seda ilmselt pikaks ajaks. Eesti valikud on olnud selles osas palju printsipiaalsemad mitmete lähiriikide omast.

Eesti asub Euroopa vaates ääremaal (jah, Soome on kaugemal). Me tahame riigikaitsele kulutada suhteliselt enam ja teeme seda mitmes sotsiaalvaldkonnas ja hariduses. Aga Eestil on ka tugevused, mida me ise alati oma perfektsionismi taga ajamises ei taju: tugev IT maine, hästi toimiv e-riik ja üldiselt vähene bürokraatia, hea haridus ja tervishoiusüsteem, puhas keskkond ning mitmes aspektis päris hea kliima.

Eelarveline pingutus on hädavajalik. See aitab kaasa struktuursele muutusele majanduses ja välistab selle, et praegused probleemid asenduksid tulevikus suurematega, mille tagajärjed oleksid palju rängemad ja nõuaksid juba hoopis karmimaid tegevusi nii erasektoris kui ka riigi poolt. Meil on valida, kas paari aasta pärast naudime konkurentsivõime taastanud majanduse hüvesid või suurest eelarve puudujäägist tingitud kõrget inflatsiooni, ettevõtluse jätkuvat konkurentsikadu ja võlakriisi „õisi“.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt