Ma oletan, et suurem osa valijatest ootab, et riigikokku valitud pingutavad parema Eesti nimel. Tõesti, ettekujutus paremast Eestist on erinev. Kuid meil on alati olnud mingid ühisosad, eelkõige selles, mis puudutab välis- ja julgeolekupoliitikat, kuid ka arusaama, et riigi rahandus peab olema korras. Isegi kui viimase puhul see “korras” on mõneti varieeruv, ei ole senini ükski erakond eesmärgiks seadnud sellist olukorda, mida nõuavad praegu EKRE, Isamaa ja Keskerakond ehk EKREIKE. Täpsemalt eelarvepuudujääki, mis ulatuks 12 protsendini SKP-st.
Kuidas see kokku tuleb? Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt tuleb selle aasta puudujäägiks 1,7 miljardit eurot, 2026. aastast juba kaks miljardit eurot. See on vastavalt 4,3 ja 4,5 protsenti SKP-st. Eelmistel päevadel EKREIKE esitatud seaduseelnõude kohaselt lisanduks puudujääki hinnanguliselt vähemalt kolm miljardit eurot, see on selle aasta SKP suhtes 7,8 protsenti. Ehk siis kokku üle 12 protsenti SKP-st. Kontekstiks: Kreeka eelarvepuudujääk oli 2013. aastal 13,4 protsenti SKP-st, sellele järgnes katastroof.
Eesti valija – isegi kui talle meeldib riigilt toetusi saada – suudab mõista, et lõpmatud maksukärped ja ohjeldamatu toetuste suurendamine pole jätkusuutlik. Tõestuseks pisut enam kui kahe kuu vanune valimistulemus. Tuletan meelde, et suurima kulupaketiga oli Keskerakond ja sai valimistel väga suure kaotuse. Peretoetuste tõusu välja pressinud Isamaa samuti ning ega EKRE käsigi väga hästi käinud.
Kui me soovime tõsta kaitsekulutusi (ja tundub, et enamus seda soovib) ja jagada enam toetusi, siis tuleb ka enam makse maksta ja koguda. Toetustega muidugi kipub olema nii, et need, kes saavad, sooviks enam, ning loobuda on neist raske. Ühiskonnana tuleb meil aga teha valikuid, sest kõike ei saa. Mitte kunagi ei saa kõike seda, mida tahaks, ka siis, kui teeme oma pere raha kasutamise valikuid.
Juba kuulen ka EKREIKE armastatud etteheiteid, et riigikogu enamusel polevat mandaati makse tõsta. Tsiteerin Reformierakonna valimisprogrammi: “hoida maksukoormus nii madal kui võimalik ja ühiste kulude rahastamiseks hädavajalik”. Oletan, et igaüks, kel on pisutki funktsionaalset lugemisoskust, saab sellest lausest aru. Lisan vaid, et maksukoormus ei ole maksumäär, vaid makstud maksude suhe SKP-sse.
Tõesti saab ka kärpida ja asju odavamalt teha. Kuid hiigelmahus kärbete tegemine ei ole lihtsalt realistlik. Riigieelarve tulude prognoos selleks aastaks on 15,2 miljardit eurot, sealhulgas 12,7 miljardit maksudeks.
Kogu valitsussektori (omavalitsused, tervisekassa, jne) tuluprognoos on 14,8 miljardi, kuluprognoos 16,5 miljardit. Selle aasta puudujääk on enam kui kümme protsenti riigi kogukuludest, EKREIKE pakutavad lisakulud suurendaksid seda suhet kiiresti viiendikuni. Kas nende plaan on kärpida pensione, haridus- või tervishoiukulusid? Kahtlen, aga mine tea.
Eelmisel aastal Isamaa algatatud peretoetuste ülisuure tõstmise üle käinud kirglikud vaidlused lõppesid kompromissiga, kus suurperede toetuste tõus jäi algselt nõutust väiksemaks ja tähelepanu said ka väiksemad ja üksikvanemate pered, kuid samuti leiti, et rahalise katte peab sellele kõigele otsima järgmine valitsus. Ehk siis andis eelmine riigikogu, ka EKREIKE, praegusele valitsusele ülesande. See ülesanne oleks antud ka EKREIKE valitsusele, kui nad saanuks tegelikkusest kõvasti parema valimistulemuse.
Nüüd on nad teatanud, et neile ei sobi maksude tõstmine ega ka kärped. Mis siis oleks nende pakutav lahendus järjest suuremaks käriseval eelarvepuudujäägile? Laenuvõtmine püsikulude katteks? See oleks tee Kreeka kriisi sarnasesse olukorda, mille puhul muutuks laenude saamine järjest keerulisemaks ja kallimaks.
Seetõttu tundubki mulle, et asi ei ole mitte valitsuse pakutavates lahendustes, vaid milleski muus. Nii on rahanduskomisjon arutanud juba korduvalt valitsuse pakutud maksumuudatusi ning arutelud on olnud sisukad. Isamaa ja Keskerakonna saadikud – kui nad on kohal – on esitanud asjalikke küsimusi, EKRE omad on aga kiiresti ruumist lahkunud. Riigieelarve kontrolli erikomisjonis oli arutelu eelarveseisu ja lahendusteede üle asjalik. Ehk siis asi ei ole eelnõudes või nende sisus, kõik teavad probleemi ja sellele lahenduse leidmise vajalikkust.
Ka riigikogus praeguse põhiseaduslikkust ähvardava kriisi lahenduse otsimiseks pakutavad ettepanekud ei osuta EKREIKE tahtele lahendada mingeid sisulisi probleeme. Asjaolu, et vastutulekule – maksueelnõu neljaks jagamine – vastatakse uute nõudmistega ning nn kompromiss on lihtsalt teisiti sõnastatud algnõudmine, viitab sellele, et asi ei ole eelnõude sisus, vaid võimetusega leppida valimiskaotusega.
EKREIKE – seltskond, kes sai suurimad valimiskaotused – nõuab kangekaelselt õigust otsustada, mida valitsus tohib teha ja kuidas tohib. Samuti, et nende loa saamiseks tuleb teha kinniste uste taga diile.
Vähemus nõuab seega enamuselt enda soovide ja tahtmiste täitmist. Nõuab seda viisil, mida varasemalt ei ole peetud riigimehelikuks, väärikaks ega eetiliseks (võimalusest ollakse ammu teadlikud). Opositsioon nõuab avaliku diskussiooni viimist kinniste uste taha ehk riigikogu rolli vähendamist ja marginaliseerimist. Kõik see on demokraatliku ühiskonna toimimisest kaugel. Et kui ei saa, mida ma tahan, siis…
Kui Isamaad ja Keskerakonda ja nende juhte paistab vaevavat kaotusvalu ja soov end jõulisena näidata, siis EKRE ei taha vähemat, kui valimistulemuste tühistamist ja uusi valimisi. Nende juht on seda ise tunnistanud ja eesmärgiks seadnud. Vähe sellest, Martin Helme on värskelt ähvardanud riigikogus koalitsiooni füüsilise vägivallaga (“…mööbel hakkab lihtsalt lendama. No sõna otseses mõttes.”).
EKRE-t juhtiva perekonna soov on ammu olnud haakida Eesti lahti Euroopast ja läänelikust demokraatiast, nüüd on sellega liitunud ka Isamaa ja Keskerakond. Ma tõesti ei saa aru, kas nad tõesti ei suuda mõista, et neist on saanud EKRE mängukannid? Kas tõesti tahetakse luua mitte üksnes eelarveline kriis, vaid ollakse valmis ohverdama demokraatia lihtsalt selleks, et saada oma tahtmist, et maksta valimiste võtjatele kätte oma valimiskaotuse eest? Riigimehelikkusest on see igatahes väga kaugel.