Õnnitlen Reinsalu ja Kõlvartit, et leidsid sobiva käpiku – Peeter Raudsepa. Ja tunnen linnapea kandidaadile kaasa. Isegi kui asju tahta teha parimal viisil ja parima tahtega, siis reaalsus võib osutuda väga valusaks, kirjutab Reformierakonna Tallinna piirkonna juht Maris Lauri.
Ei saa üle ega ümber sellest, et Isamaa linnapeakandidaat oli Urmas Reinsalu. Kui oled kandidaat, siis pead võimaluse avanedes ka selle vastutuse võtma. Ometi Urmas Reinsalu pettis valijaid ja avalikkust. Miks? Tema enda paljusõnalistesse selgitustesse ei tasu süveneda, sest need ei ole selgitused, vaid otsitud ettekäänded, et jätta ütlemata tegelikud põhjused. Ja neid peaks teadma ka värske linnapeakandidaat.
Esiteks, Tallinna linna juhib ikkagi Mihhail Kõlvart. Keskerakonnal on volikogus ja koalitsioonis selline osakaal, et ta saab kõik selle, mida ta tahab. Eriti arvestades, et volikogu esimehena on tal väga suur mõju selle üle, millega volikogu tegeleb ning kas ja millisel kujul üldse mingid otsused vastu võetakse. Reinsalul linnapeana oleks vähe võimu, Raudsepal pole sedagi.
Teiseks, Keskerakond on toksiline ja pole teada, millised vanad ja uued „üllatused“ välja hüppavad. Enne Riigikogu valimisi ei taha Urmas Reinsalu enda kaela tüli ja pori, mis nende üllatustega kaasneb. Parem, kui selle võtab enda kanda keegi teine. Tundub, et Reinsalu ja Solman leidsid selle, kes selleks sobiv on.
Kuid, mis võib tulla? Keskerakond ei ole senini aru saanud, et ta oleks midagi valesti teinud. Et korruptsioon ja „omadele“ kasu tegemine ei ole viis, kuidas demokraatias asju aetakse, et endale või tuttavatele linna enam kui miljardilisest eelarvest pisut vähem või rohkem kõrvale kantida ei ole õige ja õiglane. Töökohad ja head palgad ei käinud mitte koos kompetentsidega, vaid eelkõige ustavusega. Erandeid oli, sest keegi pidi ju tööd tegema, kuid eelkõige eeldati ustavust.
Kõlvart on lubanud naasta endise linnajuhtimise juurde ehk siis selle sama ustavusel põhineva juhtimise juurde. See tähendab töökohti ja sissetulekut inimestele, kes erasektoris ei tule toime, kellel kompetentsust napib, kuid kes on valmis õigel ajal ja õiges kohas (loe: volikogus) kätt tõstma. Tegemist ei ole kindlasti juhtimisviisiga, mida vääriks Eesti vabariigi pealinn.
Erinevaid kummalisi ja kahtlasi rahastusjuhtumeid ja ametissenimetamisi on ridamisi välja tulnud, küllap tuleb veelgi. Kes peab neist aru andma? Ikka linnapea, mitte volikogu esimees. Kõlvart jääb puhtaks, Reinsalu jääb puhtaks, linnapea peab aga selgitama, et ta ikkagi mitte midagi ei teadnud ja ei tea. Kui oletada, et ta tahabki midagi ausamaks muuta, siis Kõlvart ei lase, ka Isamaa mitte, sest viimase huvides on koalitsiooni vähemalt 2027.aasta Riigikogu valimisteni Tallinnas koos hoida. See tähendab, et Keskerakonda ei tohi liialt ärritada, vaid talle tuleb võimalusi anda oma asju omal viisil ajada.
Muidugi lisanduvad veel asjaolud, mis teevad linnapeakandidaadi ekstra nõrgaks. Alates asjaolust, et tegemist on inimesega, kel puudub igasugune valijate poolne usaldus. Ta pole seda küsinud. Võib tunduda, et mis siis. Poliitikas on siiski nii, et hääled ja mandaat loevad. Kui neid pole, siis oled sa üpris tühi koht. Sinuga arvestatakse üksnes viisakuse piirides. Iseseisvad
algatused on välistatud, eriti kui need on suuremad ja olulisemad, noh, piltlikult öeldes oma pastaka värvi võid valida, kuid muud asjad teed vastavalt ette antule.
On erandeid, kuid see eeldab kompetentsus ja avalikku usaldust. Vahetult peale valimisi nö kõrvalt väga olulisele ametipostile tulnud on petukaup. Eriti kui inimese kompetentsuses on põhjust kõvasti kahelda.
Tallinn oleks väärinud paremat, isegi kehvade valikute puhul. Aga Reinsalu ise ei julge ja pakub seega Kõlvartile käpiku.