Eesti majanduse klaas ei ole kindlasti täis, aga ta ei ole ka kindlasti mitte tühi, nagu opositsioon püüab juba pikemat aega manada. Nüüd tuleb läbi kaaluda, kas võiks näiteks maksutõusud ära jätta ja tõsta palka kriitilise tähtsusega ametites, kirjutab riigikogu liige ja endine rahandusminister Maris Lauri.
Juht teab, et info, mille põhjal tuleb otsuseid langetada, on üldjuhul puudulik. Eriti keeruline on hinnata tulevikus toimuvat – seda, kuidas käituvad konkurendid ja millised ootamatused võivad tulla. Sama on ka riigiga. Siin on tegelikult määramatust rohkem kui väikese ettevõtte puhul. Olles ise paar aastakümmet tegelenud majandusprognoosidega, tean, et väike majandus on väga kergelt mõjutatav ühekordsetest ning halvasti prognoositavatest või juhuslikest sündmustest. Neid on olnud juba mitu aastat palju. Sellest aastast on väga segaseks ja ennustamatuks muutunud USA väliskaubanduspoliitika.
Võib ka positiivsemalt
Teisipäeval avaldatud kolm majandusprognoosi räägivad üldjoontes sama: kuigi arengud on olnud kehvad ja varem prognoositust halvemad, on Eesti majanduse kasvuväljavaated paranemas.
Muidugi tahaks, et eksport oleks oluliselt suurem, et tööstustoodang suureneks enam, et hinnatõus oleks väiksem. Samas on tööturg püsinud suhteliselt tugevana – tööpuuduse kasv on olnud vähene ja jääb sel aastal eelmise aasta tasemele ning keskmine palgatõus ületab inflatsiooni.
Küünik ja pessimist ütleksid, et paranemist on juba aastaid lubatud, aga see pole tulnud ega tulegi. Jah, ka nii võib maailma vaadata. Aga võib ka positiivsemalt vaadata.
Nagu teame, on mõne jaoks poolenisti täidetud klaas pooltäis, teise jaoks pooltühi. Ja siis on veel need, kes näevad klaasi pilgeni täis olevana või täiesti tühjana. Liiased uskumused on mõlemad halvad. Reaalne elu jääb õnneks kuhugi vahepeale, olles vahel halvemusse ja vahel paremusse kalduv. Sellele, et liialt domineeriv negatiivne vaade teeb Eestis elu praegu keerulisemaks, on värskelt osutanud näiteks Ene-Margit Tiit Postimehe veergudel.
Kokkuhoiupoliitika töötab
Eesti majanduse klaas ei ole kindlasti täis, aga ta ei ole ka kindlasti mitte tühi, nagu opositsioon püüab juba pikemat aega manada. On asju, mis annavad põhjust pessimismiks, aga hulgaliselt seda, mis valmistab rõõmu. Nii nagu ettevõtja vaatab tegelikkuse paremaks kujunedes oma plaanid üle, peab seda tegema ka riik.
Riigi rahandusseisu väljavaade on rahandusministeeriumi värske prognoosi kohaselt varem prognoositust parem. On olnud oodatust parem maksulaekumine – sealhulgas osaliselt ühekordselt –, kuid ka kulutusi on tehtud kavandatust vähem. Kokkuhoiupoliitika töötab.
Nüüd on tähtis jääda sama mõttemalli juurde. Ühist maksuraha tuleb kulutada tulemuslikult ja kaalutletult.
Varem prognoositi valitsussektori puudujäägiks 3% SKPst, nüüd 1%, seejuures keskvalitsusel 0,5%. Seda siis kehvema majandusprognoosi juures. Tulevaks aastaks ootab ministeerium valitsussektoris aga 4% puudujääki. Põhjuseks eelkõige riigikaitsekulude suurenemine 3,7%-lt 5,3%-le SKPst – asjaolu, mis varasemas prognoosis ei sisaldunud. Oluline on ka maksukoormuse vähenemine 36,8%-lt 36,7%-le, mille põhjuseks on Isamaa maksuküüru kaotamine ja ühtse 700eurose maksuvaba miinimumi kehtestamine.
Kaaluda tuleb
See, et äriplaanid ja eelarve koostatakse ennem pisut konservatiivselt ehk kergelt pessimistlikus võtmes, on õige lähenemine, kuna tegelikkuse paremaks kujunemisel on võimalikke muudatusi teha lihtsam kui negatiivsemate arengute puhul. Riigi puhul tähendaks viimane lisatulude (maksude) otsimist, kulude kärpimist või suuremat laenamist. Prognoositust parem väljavaade annab aga võimaluse käituda vastupidi – alandada makse, suurendada kulutusi ja vähendada laenamist.
Me teame, et kulude kasvusurve on elanikkonna vananemise tõttu pikemas ajaperspektiivis märkimisväärne, kuid ka lähiaastate julgeolekut suurendavate kulutuste vajadus on suur. Jah, viimast saab teha laenuraha kasutades, ent laenud tuleb kunagi tagasi maksta ning suurem laenukoormus tähendab ka suuremaid intressimakseid maksurahast.
Mitmes valdkonnas, kus rahastus tuleb üksnes või valdavalt riigieelarvest, oodatakse palgatõuse. Maksuküüru kaotamine küll suurendab töötajate kasutatavat tulu, kuid kahtlematult tasub kaaluda, kas ja palju suurendada brutopalka kriitilise tähtsusega ametites.
Arvestada tuleb ka viimaste aastate hinnatõuse. See oleks põhjenduseks ka teatud mitteindekseeritavate sotsiaaltoetuste suurendamiseks neil, kel palgatulu pole ja seega võitu maksulangetusest samuti. Kas aga peaksime täiendavalt makse alandama või plaanitud tulumaksumäära tõusu ära jätma?
Kõik need valikud vajavad kaalumist ja läbi arvutamist – nii eelarve kulude/tulude vaates kui ka mõjude mõttes majandusele ja inimeste toimetulekule.
Üldiselt mulle meeldib ise oma raha kasutamise üle otsustada. Samas, eks ka riigil on ülesanded, mis tuleb täita. Majandusele ja ettevõtlusele antav impulss madalamate maksude näol, kui samal ajal toimub ka oluline tootlikkuse suurenemine tootmises, võib mitme aasta vaates mõjuda riigieelarvele positiivselt. Nii et kaaluda tuleb.