Me näeme, et aasta-aastalt on kuritegevus Eestis vähenenud. Langemas on vägivallakuritegude arv ja alaealiste kuritegevus. Uuringud kinnitavad, et Eesti õigusruum on turvaline, sõltumatu ja professionaalne.
See ei tähenda, et meil probleeme poleks. On ikka. Aga nendega tuleb tegelda ja selleks on hea aluseks võtta kriminaalpoliitika põhialused.
Esimene eesmärk: et kriminaal-justiitssüsteem oleks tõhus, kiire, sõltumatu, inimkeskne ja ohvrisõbralik.
Õiguskaitseasutused ja kohtud peavad tegema kõik, et juba haiget saanute ellu ei lisanduks mõru maiku. Et nad saaksid abi, tuge ja mõistmist. Ohvriabis tervikuna on viimasel ajal olnud palju positiivseid muudatusi ning jätkuvad pingutused asjade veelgi paremaks muutmiseks.
Näiteks valmistab sotsiaalministeerium ette uut ohvriabi seaduse eelnõu, mis lahendaks psühholoogilise abi kättesaadavuse ja riikliku hüvitise maksmise mure.
Oleme suunanud oma erilise tähelepanu Ida-Virumaale, et ka seal osataks märgata ja aidata kuriteo ohvrit juba haiglas, kui ta sinna satub.
Oleme suunanud oma erilise tähelepanu Ida-Virumaale, et ka seal osataks märgata ja aidata ohvrit juba haiglas, kui ta sinna satub. Toeks selles on hiljuti koostöös Euroopa kuriteoohvrite abiorganisatsiooniga algatatud projekt. Tee paranemisele algab sellest, et tunnistatakse probleemi olemasolu. Sellele järgneb juba abi otsimine.
Seetõttu peangi väga positiivseks tugiliini loomist vägivallast loobuda tahtjatele. See tugiliin on poolteise aasta jooksul teinud 1650 nõustamist, sealjuures 60% juhtudel korduvalt. Seega on lootust, et vähemalt osaliselt saame vägivalda vähendada ilma paragrahve rakendamata.
Kriminaalpoliitika põhialustes on osutatud sellele, et ohvriabiteenused ja taastava õiguse võimalused peavad olema kättesaadavad nii menetluse kestel kui ka väljaspool menetlust.
Praegu suudame leppimisega lõpetada peaaegu 1000 kuriteomenetlust aastas. Seda on kümne aasta taguse ajaga võrreldes kaks korda rohkem. Loomulikult võiks edasiminek olla veelgi suurem ja selle nimel pingutatakse.
Taastava õiguse põhimõte on asjaosaliste omavaheline leppimine ja algse olukorra taastamine. Seda võtet saab kasutada ennekõike kergemate vägivallakuritegude korral. Taastav õigus on protsess, kus osapooled tuuakse vabatahtlikult kokku, et taastada õiglustunne ja hüvitada kahju. See on sobiv viis lahendada naabritevahelisi tülisid, koolikaklusi või arveteklaarimist internetis. See on protsess, kus püütakse vahendajate abiga panna asjaosalisi üksteist kuulama ja mõistma.
Loomulikult eeldab see kõikide asjaosaliste head tahet ja pingutust. Nii mõnigi kord on lahenduseni jõudmine pikk tee. Nagu mõistate, ei ole taastav õigus ja selle meetodid sobivad mitte üksnes kuritegevuse ohjeldamiseks. Mulle tundub, et üksteise kuulamise ning konfliktide lahendamise tahet ja oskust oleks meie ühiskonnas laiemaltki vaja. Ei pea ütlema halvasti, saab viisakalt; ei pea rusikaid käiku laskma; ei pea teisi õrritama-ärritama sooviga saada kohatut, vahel ka mitte õiguspärast reageeringut.
Nüüd teisest teemast või eesmärgist: et lapsed ja noored ei satuks kriminaal-justiitssüsteemi vaatevälja ning noorte õigusrikkumised väheneksid. Tehtud on tegelikult päris palju. 2018. aastal rakendatud alaealiste õigusrikkujate reformi käigus muudeti alaealiste kohtlemise tööpraktikaid ning laiendati teenuseid.
Nüüd on õiguskaitsjatel suurem kohustuste ja mõjutusvahendite valik ning nad saavad otsuseid teha, võttes arvesse noort ja tema vajadusi. Eelmisel aastal langes alaealiste kuritegude arv esimest korda alla 1000 ja andmed viitavad alaealiste kuritegude arvu languse jätkumisele, selle aasta üheksa kuuga viiendiku võrra.
Vähenenud on ka alaealiste toime pandud väärtegude arv. Kuigi endiselt reageeritakse noorte rikkumistele sagedamini rahatrahviga − see on keskmiselt 52% −, on see oluliselt vähem kui reformieelsel perioodil, kui suhtarv oli 80% juures.
Praegu määrab politsei alaealisele väärteomenetluse lõppemisel aina rohkem mitut laadi kohustusi, näiteks vaba aja sisustamisega seotud tegevusi, vaimse tervise, sealhulgas sõltuvusprobleemide ravi, kirjalikke arutlusi, leppimist, kahju heastamist ja muud.
See on märk sellest, et tegeldakse noore ja tema probleemiga, mitte ei minda lihtsama vastupanu teed ehk trahvimisele. Aina vähem alaealisi saab arestikaristusi. 2020. aastal oli selliseid 23 alaealist, neli aastat varem 43. Samuti jõuab senisest vähem alaealisi kohtusse ja vanglasse − viimati oli viimaseid kolm.
Kolmas eesmärk on see, et korduvkuritegevust oleks vähem. See on väga suur probleemide pundar ning selle lahendamine on keeruline ja aeganõudev. Ühel aastal külvatud seeme annab tulemuse võib-olla viie, aga võib-olla kümne aasta pärast.
On tõsiasi, et vanglast vabanenutest väga paljud mõistetakse paari aasta pärast uuesti süüdi. Kas ilmtingimata vanglasse, kuid nad sooritavad tihtipeale uue kuriteo. Nendest, kes istuvad oma aja lõpuni ja vabanevad ilma igasuguse järelevalveta, mõistetakse süüdi 43%. Kui saadakse erisuguseid nõustamisi ja muid tugiteenuseid, siis on see protsent oluliselt väiksem.
Need numbrid ei ole aastate jooksul väga palju muutunud ja on kõrged ka mujal maailmas. Põhjus, miks see nii on, peitub selles, et korduvkuritegevusel on väga keeruline põhjuste jada, kus oma rolli mängivad nii psühholoogilised kui ka sotsiaal-majanduslikud tegurid.
Selleks, et retsidiivsuse probleemiga tegelda, tuleb tegelda vaimse tervise ja sõltuvuse teemadega. Praegu diagnoositakse vaimse tervise häire 43% vanglas olijatest ja nendest enamikul juhtudel on tegemist sõltuvusprobleemidega. Seega, kui me tahame retsidiivsust vähendada, siis me peame tegelema sõltuvusprobleemide ja vaimse tervisega.
Lühendatult justiitsministri riigikogus peetud ettekandest “Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030” elluviimisest 2021. aastal.