Tulu- ja käibemaksumäära on mõistlik 2% võrra tõsta. Jah, see on ebamugav. Jah, käibemaksul on mõju hindadele ja tarbimisele, kuid alternatiiviks oleks muude maksude tõstmine või eelkirjeldatud probleemid laenukoormusega, kirjutab riigikogu liige Maris Lauri.
Maksuvaidlused on parim viis mõista inimeste ilmavaadet ja väärtusi. Pole erandiks ka julgeolekumaksu ümber toimuv arutelu, mis lisaks maksudele peegeldab suhtumist ettevõtlikkusse ja inimeste iseseisvasse toimetulekusse aga ka välispoliitilistesse riskidesse ja valikutesse, kuid heidab valguskiire ka silmakirjalikkusele.’
Riigikogus praegu menetluses olev eelnõu, mis teeb olulisi muudatusi julgeolekumaksus, tagab selle, et 2026. aastaks taastatakse Eestis maksusüsteem, mis kehtis enne sotside, Keskerakonna ja IRLi valitsust 2015. aastal. Ma olen veendunud, et tegemist on positiivse tulemusega.
Olulisim on Isamaa vääraka astmelise tulumaksu kaotamine ja asendamine ühtse tulumaksumäära ja 700-eurose maksuvabamiinimumiga (pensionäridele 779 eurot). Tuletan meelde, et sellise ühtse maksumäära ja võrdse kohtlemise eesmärk on mitte pärssida inimeste soovi rohkem teenida. Kehtiv väärakas tulumaksusüsteem pitsitab kõige valusamalt mitte kõige suurema tulu teenijaid, mida väidab Isamaa, vaid keskmise palga saajaid ja demotiveerib neid, kes sooviksid rohkem teenida. Mida kauem see süsteem püsib, seda enam hakkab ta hammustama ka suhteliselt väikese tulu teenijaid.
Väga oluline on see, et sotsideta valitsus saab loobuda eelmisel sügisel kehtestatud ettevõtete 2%-lisest kasumimaksust ja eraisikute 2%-sest tulumaksust kõikidelt tuludelt.
Hetkel veel kehtiva seaduse kohaselt peaksid tulumaksu maksma kõik, kes tulu saavad, ka pensionärid, seda esimesest tulueurost. Selle 2%-maksu ära jätmine on kasulik just väikest tulu teenivatele inimestele ja pensionäridele. On kummaline, et opositsioonis olevad vasakjõud sõdivad sellise muudatuse vastu. Sotside ja keskerakondlaste jutt sealjuures, et nad seisavad vaesemate inimeste eest, on silmakirjalik. Sotse rehabiliteerib vaid pisut see, et nad sooviksid kehtestada tavapärase astmelise tulumaksu ja julgevad sellest ka rääkida.
Tõsi, et muudatustega tõuseb tulumaksumäär 24%-ni. Kuid seda tuleb võrrelda hetkel kehtiva seaduse 22%+2% reegliga, mille 2% maksustab kõik tulud. Ehk siis – võrreldes kehtiva seadusega vähendab arutusel olev eelnõu eraisikute maksukoormust, seda just väiksema tuludega inimeste jaoks.
Ühetaolise maksusüsteemiga alustati 26 protsendist
Väga oluline on 2%-lise kasumimaksu kaotamine. See oli väga-väga vastumeelne eelmise valitsuse parempoolsetele erakondadele, seda nii ilmavaateliselt kui ka põhjusel, et loodi bürokraatiat, maksudest kõrvale hoidmist, ettevõtete kapitaliseeritust nõrgestav ja segane kord. Vasakerakondade vastuseis selle 2% kaotamisele on mõistetav – kujutatakse seal ju tihtipeale ette, et ettevõtjad on röövlid ja et kasum on lihtsalt välja maksmata jäetud palk.
Ka ettevõtetele tõuseb tulumaks 24%-ni (ettevõtluskonto omanikele 22%-ni), kuid kehtima jääb senine kord, et seda tuleb maksta kasumi jaotamisel. Selline maksusüsteem tagab ettevõtete parema kapitaliseerituse ja vastu pidamise majanduslikult keeruliselt aegadel – hüve, millest Eesti majandus, nii ettevõtted kui ka töötajad, on kasu saanud kõikidel majanduslikel keerulistel aegadel. Parem kapitaliseeritus võimaldab teha ettevõttel ka uusi investeeringuid, juurutada uusi tooteid ja tehnoloogilisi lahendusi ning arendada uusi valdkondi.
Niisiis asendub hetkel kehtiva julgeolekumaksu 2% määr jooksvatele tuludele ja kasumile, 2% võrra suurema tulumaksumääraga üle 700-eurosele kuutulule ja jaotatud kasumile. Muide, kui ühetaoline maksustamine kehtestati, siis alustati 26%-st.
Oleme naasmas loogilisemasse maksusüsteemi
Valitsusele on heidetud ette, et ajutine maks asendatakse alalise maksuga nii käibe- kui ka tulumaksude puhul. Sügisel oli ajutisuse valiku tegemise põhjuseid eelkõige kaks. Ühelt poolt peegeldas see tollase koalitsiooni sisemist vasak-parempoolset vastuolu ja kompromissi, kus parempoolsed erakonnad ei soovinud fikseerida igaveseks ettevõtete kasumimaksu. Teisalt loodeti sügisel veel, et suudetakse toime tulla 3%-se julgeoleku kuluga SKP-st. Praeguseks on see lootus kuhtunud – vajadust hinnatakse pikema perioodi jooksul 5%-le SKP-st.
Julgeolekukulude kasvu saab muidugi katta ka laenuga ning seda tehaksegi, kuid laenukoormuse kasvatamisel tuleb mõista, et väga kiire laenukoormuse kasv tähendab ka väga kiiret laenukulude – eelkõige intressikulude – suurenemist, sealhulgas potentsiaalselt kõrgemate intressimäärade tõttu. Kas ikka on mõistlik ühel hetkel maksta aastas intressideks kogu kaitsekuludega võrreldav summa? Seetõttu on mõistlik ka tulu- ja käibemaksumäära 2% võrra tõsta.
Jah, see on ebamugav. Jah, käibemaksul on mõju hindadele ja tarbimisele, kuid alternatiiviks oleks muude maksude tõstmine või eelkirjeldatud probleemid laenukoormusega. Eestis on vaid varamaksud suhteliselt madalad, kuid – nagu oleme näinud mootorsõidukimaksuga seoses -, valmisolek neid tasuda on ahtake kohe kui selgub, et ka ise peaks seda tegema.
Mõni poliitiline jõud on väitnud, et Eesti ei peaks üldse julgeolekukulutusi suurendama, piisab sellest, kui Putini Venemaaga sõbralikult läbi saada. Noh, naiivne võib olla, kuid naiivne poliitik on minu arvates julgeolekuoht.
Keskerakondlased, ka mõned teised opositsiooni kuuluvad poliitikud, keelduvad tunnistamast, et just Putini vaenulik ja sõjakas tegevus on see, miks Eesti peab julgeolekukulutusi ja seetõttu maksumäärasid suurendama. Välispoliitilist ignorantsust peegeldab seegi, kui väidetakse, et Trump presidendina pole oluliselt suurendanud julgeolekualast ja majanduslikku määramatust ja ebakindlust maailmas, Euroopas ja seega Eestiski.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et julgeolekumaksuga seonduv on ootuspäraselt peegeldanud erakondade ilmavaadet. Näidanud kahepalgelisust, tegelikku – valdavalt vasakpoolset – ilmavaadet ning naiivseid ja ohtlikkegi välis- ja julgeolekualaseid ettekujutusi. Minu arvates on siiski oluline, et oleme naasmas loogilisemasse maksusüsteemi, mis on näidanud oma tugevust kriisides ja aidanud Eesti majandust kasvada, kuid tehes seda viisil, mis võimaldab meil teha olulisi julgeolekuga seotud kulutusi ilma finantsriske suurendamata.