Mõtlematu rahakülv tekitab korraks hea tunde, aga pärast saabuv külm on ikka väga külm
Jätaks lõpuks ometi jutu energiakriisist! Meil on energiasõda, mille alustas Venemaa juba enam kui aasta tagasi. Praegune olukord eelkõige Euroopa energiaturgudel on põhjustatud Venemaa imperialistlikest eesmärkidest. Tegemist ei ole majanduslikest valearvestustest või loodusoludest tingitud kriisiga, isegi kui neil on oma mõju. Praeguse pöörase hinnatõusu ja energiaressursi nappuse esmane põhjustaja on Venemaa.
Venemaa on sihilikult maagaasi tarneid vähendades viinud energiaturu Euroopas tasakaalust välja, lootes, et kõrged hinnad ja energiapuudus (ja sellele potentsiaalselt järgnevad külmad toad, elektrikatkestused, seisvad tehased, haiglad ja muud) toovad inimesed tänavatele ning panevad läänt loobuma Ukraina toetamisest ning aktsepteerima Venemaa domineerimist kogu Euroopas.
Põhimõtteliselt sama ettevalmistavat taktikat kasutab juba mitu aastakümmet Hiina, olles monopoliseerinud mitme tänapäeva tehnoloogia jaoks olulise maavara kaevandamise. Temapoolne väljapressimine ei ole veel alanud, kuid tasuks mõelda, mis juhtub, kui Hiina peaks ründama Taiwani. Euroopa ja lääs laiemalt peaks tegelikult juba praegu tegema sisulisi ettevalmistusi oma Hiina-sõltuvuse vähendamiseks.
Vähemalt osaliselt on Venemaa õnnestunud: erinevates riikides peab mingi osa elanikkonnast energia hinnatõusu riikide valitsuste süüks. Isegi hulk poliitikuid, sh Eestis, on veendunud, et probleem ei ole niivõrd Venemaas kui milleski muus ja teistes.
Seni on lääs keeldunud oma väärtusi müümast, seni veel enam-vähem ühtselt, kuid on esimesed langenud ja võbelejad. On ülimalt oluline, et Euroopa, sealhulgas Eesti suudaks säilitada ja tugevdada koostööd, võitmaks Venemaa algatatud energiasõda. See sõda on Euroopa poolt võidetav.
Nõudlus ja pakkumine
Ma ei ole kohanud kedagi, kes arvaks, et ülikõrged energiahinnad ei ole probleem. Kõik teavad, et meil tuleb leida lahendused, mis võimaldaksid neid alla tuua ja nende negatiivset mõju vähendada. Meil tuleb tegeleda energia pakkumise ja nõudlusega.
Esimene – energia pakkumine – tähendab vajadust leida asendused kas mujalt importimise, vanade tootmisvõimsuste taas-, enam- või pikema kasutamise, aga ka uute tootmisvõimuste loomise teel. Teine – energia nõudlus – tähendab vajadust teha korrektsioonid energiatarbimises, seda nii struktuurselt kui ka mahuliselt. On olemas lühiajalised ja kiirelt rakendatavad võtted ning need, mis nõuavad vähem või rohkem aega ja tööd.
Lahendus ei ole see, et riik kallab kogu majanduse lihtsalt rahaga üle. Mõtlematu rahatrükk ja riigi – ehk siis maksumaksja – raha laialijaotamine tekitab küll tunde, et midagi on tehtud ja ehk isegi on korraks hea ja mõnus olla, kuid varem või hiljem saabub külm, ning kuna sisuliselt pole probleemi lahendamisega tegeletud (sest see on vaid rahakuhja alla peidetud), on see külm ikka väga külm (vt 2008–2009 finantskriisi jõudmise põhjuseid ja lahenduste tagajärgi). Raha tuleb kasutada arukalt – just seal, kus on vaja, viisil, mis mõistlik, ja nii vähe kui võimalik.
Vingumine mineviku (võimalike) vigade üle ei aita, oleme seisus, kus oleme, ja peame siit lihtsalt edasi minema. Mõni varasem valik tuleb (ajutiselt) tagasi pöörata – seda ei tasu põdeda või ette heita.
Puuduvad võimed
Vene maagaasi asendamine teiste riikide tarnetega on üldjuhul ühenduste ehk torude puuduse või läbilaskevõime taga, LNG on torugaasist kallim ja selle kasutuselevõtt vajab samuti investeeringuid. Eesti näitel näeme, et kui on olemas valmisolek (olemas vajalikud load), siis saab selle rajada suhteliselt kiiresti, vähem kui aastaga. Kuid enamasti võtab LNG vastuvõtu valmisoleku rajamine aega aasta-kaks-kolm.
Maagaasi asendamist teiste energiakandjatega pole üldjuhul võimalik teha nädala või kuuga, sest vaja on rajada või parandada ühendusi (torusid, juhtmeid jm), on vaja tootmisvõimsusi suurendada või vanad seisma pandud kasutusele võtta. Ikka läheb aega, ikka tuleb raha kulutada. Nii ongi Euroopas energeetilist ressurssi varasematest aastatest vähem ja see on ka kallim.
Eesti maagaasi tarbimine on suhteliselt väike ja sellel talvel on võimalik seda päris oluliselt vähendada (hinnanguliselt 20–25%), kuid me ei saa seda teha 100%. Eesti jaoks on suurem probleem maagaasist toodetav kallis elekter Lätis ja Leedus. Seetõttu on pingutuste kese lisaks maagaasile ka elektrienergia tootmises ja tarbimises – pakkumises ja nõudluses.
Kiiruse piirid
Kriisiolukorras toimetatakse kiiresti, kuid alati on olemas piirid. Tehast ei ehita kuu ega kahega, lepinguid ei sõlmita nädalaga. Me võime rääkida sellest, et ehitame uue tehase või tuulepargid, kuid peame mõistma, et seda ei ole võimalik teha selleks talveks, isegi mitte järgmiseks. Projekteerimine, hanked ja ehitamine võtab aega, isegi kui suudaksime keskkonna-, ehitus- ja muud load kiiresti ja tõrgeteta anda.
Energeetikainvesteeringud vajavad palju metalli ja spetsiifilisi seadmeid, mida soovivad praegu osta väga paljud riigid ja ettevõtted, nõudlus viib hinnad üles. Ei metalli ega tootmisseadmete tootmist pole ka võimalik kuu või paariga oluliselt suurendada. Meenutuseks, et üks oluline metallitootja – Ukraina – on praegu turult väljas. Azovstal ei tule turule lähiaastail tagasi.
Suur osa kiirete lahendustena plaanitud investeeringutest, otsitavatest ja sõlmitavatest kokkuleppetest on praegu faasis, kus puudub 100% kindlus, et plaanitu, läbiräägitu ja tehtav saab ellu viidud. Tavaolukorras öeldaks sel juhul, et nii kiiresti ei saa, et siis õnnestumise puhul endale „tubli“ öelda ja õlale patsutada. Nüüd peab saama ja selle nimel pingutatakse, seda avalikkuse ootuse ja surve all, mis teeb kõik tegutsejad ettevaatlikuks, sest keegi ei taha lubada midagi, mida äkki täita ei suuda. Eriti kui surve kipub tihtipeale olema mitte toetav, vaid süüdistav ja vigu otsiv.
Kõigil tuleb mõista, et olemegi sellises ebakindluses ja määramatuses, mida pole võimalik mingi imetrikiga maha võtta. Nii kuis talv läheneb, nii kuis investeeringud valmivad ja lepingud jõustatakse, nii saavad ka asjad selgemaks ning kindlamaks. Arusaadavalt ei meeldi kellelegi ebakindlus, aga me lihtsalt peame sellega praegu hakkama saama. Muidu oleme Venemaale energiasõja kaotanud, sel on aga väga selged tagajärjed ka meie vabadusele. Valmistuda tasub halvimaks ja pingutada selle nimel, et asjad läheksid hästi.
Muidugi loodame parimat, kuid tõsiasi on see, et halbade asjaolude kokkulangemisel (siia kuuluvad muuseas ka ilmaolud) tuleb Eestilgi võtta kasutusele energiasäästuvõtted, mida juba praegu plaanivad ja jõustavad teised Euroopa riigid. Energia kokkuhoius ei ole midagi naeruväärset või alandavat, see on aruka inimese ja ühiskonna käitumisviis. Venemaaga sõjas olles täiesti austus- ja kiitmisväärne tegevus.
Radikaalsemad meetmed
Ehk oleks mõttekas meil arutada selle üle, millised võiksid olla võimalikud radikaalsemad sammud, kui tekib vajadus energiatarbimist oluliselt vähendada. Kas näiteks mõnda energiamahukat teenust või tootmist oleks mõistlik teatud juhtudel vähendada või üldse seisata ning millised võiksid olla sel juhul kompensatsioonid ettevõtjaile? Kuidas kiiremini juurutada energiatarbimise tarka juhtimist? Kas peaksime ettevõtete ja asutuste töötamisaegasid rohkem hajutama või lühendama? Kuivõrd on mõistlik inimesi kodus töötamisele suunata, ning kui kodud on jahedad, siis kas see on ka mõistlik?
Selles energiasõjas tuleb Venemaa võitmiseks olla nutikas, paindlik ja kiire. Kasutada väga erinevaid, vahel ka ootamatuid võtteid. Ongi nii, et püsivamate lahenduste saavutamiseni tuleb kasutada lähiaastail ajutisi võtteid, mis teevad meie elu ebamugavamaks ja ei pruugi olla ka kõige keskkonnasõbralikumad.
Ukraina on suurepärane näide sellest, kuidas eneseusk ja meelekindlus aitavad vastu pidada ja vaenlast tõrjuda. Ja et sõprade omamine, koostöö, aga ka nutikus ja planeerimine on üliolulised vaenlase vastu sõdimisel. Ma tõesti loodan, et sotsiaalmeedias ei teki mõne idee väljakäimise järel „minestamistormi“, sest selle tulemus on heade ideede tapmine.
Kindlasti on olemas rumalaid ideid ja need, mis on poolikult läbi mõeldud või üldse läbimõtlemata, kuid püüaks need siis paremaks vaielda või siis põhjendatult kõrvale jätta. Vaidlustes tekib tõde ja leitakse parimad lahendused, sisukad põhjendustega vaidlused on ühendavad, sest panevad kaasa mõtlema ja teevad asjad omaseks, ka siis kui esiti tundub asi olevat täiesti kõlbmatu ja vastumeelne. Lõpuks on ju vaja, et me selle energiasõja Venemaaga võidaksime!