On rumal väita, et Eesti eelarvekriisi lahendab maksutõus, eriti maksutõus jõukamatele. See on sulaselge vale, maksumäär peaks sel juhul tõusma praegusest kordi kõrgemale, mis tähendaks lihtsalt maksumaksjate lahkumist riigist ja majanduslikku katastroofi, kirjutab Maris Lauri.
Eesti riigireitingu alandamise puhul osutatakse eelkõige geopoliitilistele riskidele, kuid olulise panuse on selleks andnud ka lodev eelarvepoliitika. Ehk siis püsiv eelarvepuudujääk – mille põhjused on suurest mujal kui kaitsekulutuste kasv –, mille tõttu suureneb kiirelt riigivõlg. Puudub ka selge arusaam, kuidas riigieelarve tasakaalustada. Kui viimases selgust ei saabu, on oodata riigireitingu edasist langust.
Riigireitingu alandamine ei ole üksnes riigieelarveline probleem. Ei tõuse üksnes riigilaenude intress, tõusevad ka erasektori laenude omad. Laenude saamine muutub keerulisemaks, investeeringuid on raskem Eestisse tuua ja siin teha. See on tegelikult kogu riigi mure. Kummaline, et asjad, mis kogu ühiskonna jaoks olid 1990. aastate alguses selged, on praeguseks ununenud.
Riigi eelarveseis on halb, väljavaade masendav. Kuidas selleni jõuti? Ikka ühiste pingutuste tulemusena. Alustuseks unustati tavapärane finantshügieen, seejärel andsid kriisid võimaluse minna kulutamisega üle mõistuspärase ja õigustuse laristada. Järjest levitati hoiakut, et riik peab kõiki kõiges aitama ja rohkemgi, iga hoiatavat sõnumitoojat rünnati inetult ja isiklikult.
Erakonnad said aru, et populaarne saab olla vaid siis, kui palju jagad ja lubad. See, et kõige suuremad lubajad valimistel kaotasid, oli siiski märk, et kuskil on vaikiv valija, kes kogu seda riigiraha laristamise pillerkaart õigeks ei pea.
Laristama on lihtne hakata, väga keeruline on asju tagasi pöörata. Seda näeme ka nüüd, mil negatiivse lisaeelarve maht on tegelikult väike, kuid juba räägitakse sellest, et ega järgmisel aastal enam midagi teha ei saa, sest kärpida ei tohi ja makse tõsta ei jõua ning tegelikult tuleks tõsta kulutusi.
Nõutakse kulude suurendamist ja tulude (maksude) alandamist (omadele) ja hea kui seda ei tehta ühes lauses. Nii ei imestakski, kui peagi kuuleks tõsimeelset nõuet kehtestada kõigile vähemalt keskmine palk. Selline vaib on täiesti olemas.
Reaalselt peame taastama elementaarse finantshügieeni avalikus sektoris. Eelkõige tähendab see tulude ja kulude tasakaalustamist. Puudujääki ei planeerita ja kui seda tehakse, siis väga-väga põhjendatud juhtudel. Viimaseks ei ole see, et tahaks toetusi tõsta või kena oleks mõni uus hoone ehitada. Kui raha ei ole, siis ei saa seda ka kulutada.
Laen ei ole eelarve tulupool. Laenuga kaetakse tulude ja kulude vahe ehk puudujääk. Laenuga saab kulutusi suurendada, kuid need kulud on siis ikkagi puudujäägi arvelt tehtud. Seetõttu on mõistlik laenu kasutada just sellisteks tegevusteks, mis genereerivad mõne aja pärast maksutulu, et laen tagasi maksta ja et suudaks ka intresse tasuda. Mõni aeg on mõned aastad, mitte aastakümned. Jooksvakululised “investeeringud” on kulud, neid laenuga ei finantseerita.
Veel on olemas kriisilaen. Eesti ei ole kindlasti selles seisus, et meil oleks seda vaja. Ukrainal on. Küll ehk võib Eesti kaaluda – aga kaalumegi siis – kaitsevajaduste rahuldamiseks laenamist, kuid sel juhul olgu ülejäänud eelarve vähemalt tasakaalus.
Finantshügieen on seegi, et pidevalt hinnatakse rahakulutuse otstarbekust: kas eesmärk on adekvaatne ja kulutuse tegemise viis parim. Võib mõista, et riigis jõutakse otsusteni aeglasemalt kui erasektoris, sest asju tuleb kooskõlastada ja puudutatutega arutada, aga kahjuks tundub tihtipeale toimuvat idee sahtlisse või surnuks menetlemine. Kui poliitikul puudub – olgu nad siis valitud rahvaesindajad või ametisse pandud valitsusliikmed ja omavalitsusjuhid – tahe otsustada, siis vajub Eesti veelgi sügavamasse sohu.
Uued asjad võivad olla hirmutavad, teistmoodi tegemine kõhedust tekitav. Keegi kardab kaotada töö või keegi vajadust ümber õppida. On neid, kelle jaoks on uus lahendus põhimõtteliselt vastuvõetamatu, sest ei võimalda enam mugavalt toimetada või halvematel juhtudel sogasest veest endale või sõpradele tulu teenida.
Riigieelarvel on kaks põhifunktsiooni: rahastada kollektiivselt vajalikke tegevusi ja jagada ümber riigis toodetud rikkust. Kollektiivsed vajadused on näiteks julgeoleku ja turvalisusega seotu, õigussüsteem, välissuhtlus, aga olenevalt ühiskonna tehtud valikutest mingis ulatuses ka haridus, tervishoid, sotsiaalhoolekanne ja veel üht-teist.
Ümberjagamise mõte on tagada nende inimeste toimetulek, kes objektiivsetel põhjuselt ise ei saa hakkama. Objektiivsus muidugi on subjektiivne mõõde, mistõttu on selle sisu ümber ka rohkelt demagoogiat.
On rumal väita, et Eesti eelarvekriisi lahendab maksutõus, eriti maksutõus jõukamatele. See on sulaselge vale, maksumäär peaks sel juhul tõusma praegusest kordi kõrgemale, mis tähendaks lihtsalt maksumaksjate lahkumist riigist ja majanduslikku katastroofi. Tundub, et endiselt (või taas?) on mõnele üllatuseks see, et ühiskonnas jaotuvadki varad ebaühtlaselt ja et vähemusel kipub olema enamus. Kõikjal. Ja paljud nn võrdsed ühiskonnad on vaesed ühiskonnad, kus superrikaste vara lihtsalt ei mõõdeta.
Eesti eelarvekriisi lahendamiseks tuleb tagada elementaarne finantshügieen, tuleb tegeleda nii kulude kui ka tuludega. Kui tulusid ei ole, siis ei saa kulutada. Laen ei ole tulu, vaid puudujäägi peegelpilt.
Riigi eelarveseisu parandamisse peavad panuse andma kõik valitsussektori osad, vajadusel tuleb kulusid vähendada, midagi ära jätta, midagi teisiti teha ning vajadusel ka tulusid, makse, suurendada. Rasked valikud, kuid tehtavad, kui on riigimehelikkust ja tahet.