Eesti majandus on jõudnud seisu, kus on realiseerunud pikalt ette teada olnud riskid.
Igaüks, kes on maakaarti vaadanud, teab, et Euroopa jaoks on vaid üks Eestist kaugem ääremaa – Soome. Ääremaaks olek tähendab ekstrakulusid ja -pingutust, see tähendab vajadust olla milleski, hea kui mitmes, teisest oluliselt parem.
Venemaal äri tegemise suure tulukuse teine pool on suured riskid. Nüüd on need realiseerunud kogu oma hiilguses. Oleme kiirelt jõudmas punkti, kus enam pole küsimus äri ja investeeringute päästmises, vaid oluline on sealt elusalt ja tervelt pääseda. Mõistlik on arvestada, et pikaks ajaks on meie idapiiril müür, mille langemise tõenäosus on väike.
Sellest, et Eesti hinna- ja palgatase tõuseb Soome ja Rootsi lähedale, räägiti juba 1990ndatel. Viimase paari aastaga on tehtud väga oluline samm selles suunas. Kuid see tähendab, et ka töö ja toodang, mis sellist palka ja hinnataset võimaldab, peab olema lähemal Soome-Rootsi omale. Eesti senine tootmisstruktuur lihtsalt ei ole eksistentsivõimeline. Kui hoiame kangekaelselt kinni sellest, mis on, või igatseme olnut, siis vajumegi olnusse või jääme tänasesse. Ka kümneteks aastateks, mis tähendab, et noored lähevad ja andekad lahkuvad ning Eesti kogu arengupotentsiaal käib alla ja meist saabki tõeline kolgas.
Vahime rohkem minevikku
Liigne sõltuvus vähestest riikidest, mis on üksteisega seotud, on risk. Soome sõltub Rootsist, Rootsi Saksamaast. Viimase probleemid on sügavad ja ümberpööramine aeglane. Eesti peab vaatama laiemalt, peab otsima uusi võimalusi ka muudest riikidest ja muudest valdkondadest.
Kui neid nelja asja eirata, siis saab Eestist Euroopa kolgas. Kolgastumise vältimiseks tuleb pingutada, tuleb olla valmis muutuma ja asju teisti tegema. Hirmutav on see, et oleme muutunud mugavaks ja aeglaseks ning vahime rohkem minevikku kui otsime tulevikuks võimalusi. On mõned asjad, millega peame tegelema.
Ühendused Euroopaga on hädavajalikud. Kui pole ühendusi või need on kehvad, siis on pool kolgastumise teest käidud. Lisaks kiirele raudteeühendusele, peame valmistuma ka Eesti-sisese (ja kogu Baltikumi) raudtee üleminekuks euroopalikule rööpmelaiusele. Peame vaatama rahvusvahelisi ühendusi komplekselt ehk lennu-, laeva-, raudtee- ja bussiühenduste kogumina, kõige kõrval ei tasu unustada tunnelit Soome, kuigi see tundub utoopiana.
Peame tagama energia, eriti elektrienergia piisavuse. Majanduse edenes energia vajadus kasvab, isegi kui teeme asju energiasäästlikumalt, sest kaasaegsed ja eriti uudsed tootmised kipuvad olema väga energiamahukad. Peame tegema valiku kahe põhimõttelise variandi vahel. Kas kõik meie energiatootmise võimsused on rakendatud, kuid aeg-ajalt on hind kõrge ja teatud uudsemad tootmised jäävad rajamata? Või on osa tootmisvõimsustest aeg-ajalt rakendamata, kuid meil on võimalik arendada energiamahukat ja rohkemat jõukust genereerivat tootmist? Esimene variant võimaldab elada, teine variant kasvada, sealjuures kiiresti.
Ärikeskkond peab olema ülikvaliteetne, eelkõige selle regulatiivne pool ja selle kindlus. Mitmest olulisest komponendist osutan kolmele praktilisele ja ühele üldisemale ettevõtlust otseselt puudutavale.
Aus konkurents
Esiteks, igasugused load, mille taotlusprotsess peab olema loogiline, sujuv ja sisaldama üksnes vajalikku. Investor ei oota viis või kümme aastat ühe või teise loa või uuringu taga teadmisega, et vastus võib tulla eitav või tulemata jääda. Inspektsioonid ja ametid peavad olema esmajärjekorras nõustajad ning nende töökvaliteet üle riigi ühtlane ning mõistuspäraselt koostööline ja kehtestatud reeglid minimaalselt vajalikud.
Teiseks, igasugused aruanded ja riigipoolsed teenused peavad olema loogilised ja mugavalt kasutatavad. See, et kuskil Saksamaal või Belgias on asjad aeglased ja ehk veel endiselt paberil, pole oluline – need on riigid Euroopa südames ja see on hiiglaslik eelis võrreldes Eestiga.
Kolmandaks tuleb tagada aus konkurents: meil peab olema korralikult toimiv konkurentsiseadustik, efektiivselt toimiv konkurentsijärelevalve koos vajadusel rakenduvate karistustega ning avatud riigijuhtimine, eriti mis puudutab riigihankeid ja eelarveliste vahendite kasutamist. Avatus ja selgus peab olema Eesti oluline konkurentsieelis, selle osaks on ka arusaadav seadusandlus ning võimekus aru saada, mis on oluline ja mis lihtsalt kena või ajutine moevool.
Ärikeskkonna kindluse – sealjuures stabiilsuse – tagab riigi võimetekohane suurus. Viimase mõõduks on eelarve: kui meie maksutulud jäävad oluliselt alla püsikuludele, siis ei ole asjad korras ja varem või hiljem võib oodata . See on seis, kuhu on jõudnud kahjuks ka Eesti. Riigi võimetekohaseks seadmiseks tuleb kahjuks tõsta makse ja samas vähendada püsikulutusi – muid variante lihtsalt ei ole!
Rohkem kriitilist meelt
Kui üks erakonna juht lubab toetusi tõsta, makse alandada ja eelarve sellega tasakaalu viia, siis ta valetab või on matemaatikas absoluutselt tuhm. Jah, majandusraskuste ajal üldiselt makse ei tõsteta, kuid kui asjad on põhimõtteliselt paigast (ja Eestis praegu on), siis kahjuks tuleb seda teha. Oluline, et sealjuures jäädaks mõistlikkuse piiridesse ning saadaks aru, miks just nii.
Majanduse käekäik ei sõltu üksnes riigi tegevusest. Eelkõige sõltub see ettevõtjate ideedest ja tahtmistest. Riik saab tahtmiste realiseerimist toetada eelviidatud tegudega, saab ka otsida üles ideedega ettevõtteid Eestist ja mujalt ning neile siis võimaluste kohaselt tuge pakkuda, kusjuures vahel piisab ka võimaluste selgitamisest.
Väga oluline on omavalitsuste ja kogukondade suhtumine. Eitus ühele projektile, eriti kui sealjuures jäävad domineerima emotsioonid ja sisuline arutelu välistatakse, tähendab et ka kõik muud projektid jäävad sellesse piirkonda tulemata. Kohalike hirmusid vähendab selgitamine, tagasiside ent võimaldab asju teha paremaks ka kohalike vaates. Kahjuks paistab praegu nii, et päris mitmed piirkonnad on kinni jäänud minevikku ning tühjenevad edaspidi veelgi, sest hirmud on nii suured, et ei taheta isegi kuulata. Minu arvates on võimalik ühendada mineviku ja oleviku parim tuleviku võimalustega, see vajab aga avatud kaasamõtlemist.
Avalikkuse soov ja tahe ettevõtlust edendada on majanduse jaoks väga oluline. Tõsiasi on kahjuks see, et ettevõtjate elu teevad eelkõige keeruliseks tühikargajad ja egotripitajad, kes ühiskonna toimimist mürgitavad ja tähelepanu oluliselt kõrvale suunavad. Mulle väga meeldiks, kui meis oleks rohkem kriitilist meelt, enne kui mõnda rumalust, valet, valesti mõistmist või hüsteerilist sotsiaalmeediapostitust levitama asuda.
Mitmeid aastaid on kurdetud, et Eestil pole peale ELi ja liikmelisuse saavutamist selget sihti. Minu arvates on see praegu täitsa olemas: Eesti kolgastumise vältimiseks teha majanduses ja ühiskonnas pööre tulevikku.