Maailma majandusi mõjutavad praegu sellised protsessid, mis 10-20 aastat tagasi tundusid võimatud, vähemalt ulatuse mõttes. Oleme jõudnud üldisesse ebastabiilsuse aega. Selline aeg teeb on emotsionaalselt kurnav igas aspektis ja enamusele inimestele. Ka ettevõtetele ja majandusele laiemalt.
Stabiilsest arengust, ettenähtavatest sündmustest on järjest keerulisem rääkida. Seda kõike napib. Loodan, et kuulasite eelmisel nädalal Arenguseire konverentsil rääkinud Christian Fjäderi ettekannet. See andis päris hea pildi asjadest, mis majandust mõjutavad praegu ja tulevikus.
Tuleb olla valmis ootamatusteks. Tuleb olla valmis kiirelt reageerima. Tuleb üles ehitada majandus, mis on tugevatel alustel. Just sellest kontekstist lähtudes sooviksin osutada mõningatele suhteliselt elementaarsetele majandusteoorias teada olevatele asjadele.
Ei, ma ei alusta alustalast – nõudmise ja pakkumise vahekorras kujunevast hinnast – lootes, et selle elementaarse asja on siinses saalis töötavad inimesed endale selgeks teinud. Isegi, kui vahel tundub mulle, et mitte. Ma räägiksin konkurentsivõime üldisematest võimalustest.
Eesti majanduse konkurentsivõimest on räägitud kogu taasiiseseisvumise aja, konkreetsemad küsimused on muidugi aja jooksul muutunud. Ja ongi pidanud muutuma, sest konkurentsivõime ei ole üks konkreetne ja ajas püsiv nähtus.
Räägin neljast võimalikust konkurentsieelise grupist.
Esiteks, loodusvaradest tulenevad eelised. See ei ole üksnes maavarad, see on ka muud loodusvarad, näiteks mets või põllu viljakus. Loodusvaradest sõltuvate majanduste hulka kuuluvad näiteks naftariigid aga ka agraarriigid, mille olulisemaks tooteks ja eksportartikliks on näiteks kohvioad või teravili.
Loodusvaradest sõltumine tähendab tugevat sõltumist ilmast, hindadest ja globaalsetest arengutest, mida ise muuta ei saa. Agraarriigid kipuvad olema vaesamad, maavarasid – eelkõige naftat ja maagaasi kaevandavate riikide seas on ka jõukaid, kuigi on ka vaeseid. Tulud kipuvad olema aga ebastabiilsed. Kuid on ka võimalusi.
Kas Eestil on sellist tüüpi eeliseid?
Põllumajanduses on osutatud Eesti piimakarjanduse eelistele, on räägitud metsarohkusest ning tuleviku vaates võivad rikkuseks osutuda haruldased muldmetallid. Kuid igal juhul on küsimus selles, kui vähe või palju väärindatult neid loodusvaralikest eelistest tulevaid kaupu müüakse.
Asjaolu, et märkimisväärne osa toorpiimast liigub Eestist Leetu või et Eesti puidu tootmises ja ka ekspordis kipuvad domineerima odvamat sorti kaubad, on kindlasti midagi, mille puhul peame küsima, kas NIMBY ja BANANA on tõesti need suhtumised, mida me vajame.
Loodetavasti saame sellisest suhtumisest üle ning julgeme rajada ettevõtteid, mis väärindavad olulisel määral meie loodusvaradest alguse saanud tooteid. Ning kaugemas tulevikus – kui selgub, et haruldaste muldmetallide kaevadamist saab teha kasumlikult – me seda ka teeme, loomulikult viisil, mis ei kahjusta meie keskkonda.
Teine konkurentsieeliste grupp puudutab tööjõudu, täpsemalt selle odavust.
See oli see, millega Eesti 90ndate alguses turumajanduses alustas. Meil on kvalifitseeritud – paiguti isegi ülekvalifitseeritud tööjõud -, mis võimaldas esialgu kasvada harudel ja ettevõtetel, mis toetusid suhteliselt rohkele ja odavale tööjõule (näiteks õmblustööstusel).
Palgad tõusid – ja töötajate ja elanikena olime sellega ilmselt rahul -, kuid see tähendas, et tasapisi vähenes Eesti konkurentsivõime just selles, tööjõu odavuse aspektis. See toimub ka praegu – ikka on harusid ja ettevõtteid, kus selgub, et sellise tööjõu hinnaga ehk siis palgaga pole võimalik konkurentsivõimeliselt jätkata.
Kas me peaksime kurtma? Ettevõtjal on kahtlematult keeruline ja ei tee rõõmu, kui üks kord alustatud ettevõtmine osutub ühtäkki konkurentsivõimetuks, sest tööjõud on muutunud kallimaks.
Tegemist on siiski loomuliku protsessiga, mis on ühe laiema – konvergentsi ehk ühtlustumisprotsessi osa. Eesti hinna- ja kulutase, sealjuures ka palgatase läheneb meie naabrite omale, täpsemalt Soome, aga ka Rootsi omale. See lihtsalt on majanduslik tõde, mida eestlased väga hästi teadsid 90ndatel, kuid tundub, et on praeguseks unustanud.
Võib võtta veel hulk aastaid, mil palga- ja hinnatasemed võrdsustuvad (aga mingites aspektides nad seda juba on), kuid paratamatult see juhtub.
Mida see tähendab ettevõtjatele ja majandusele? See tähendab paratamatut vajadust pidevalt teha tootmises uuendusi – nii tehnoloogias kui ka toodetes, vajadust otsida uusi lahendusi, uusi tarnijaid ja turge. See tähendab pidevat innovatsiooni.
Seda on Eesti majandus ka viimased 35 aastat teinud ja üldiselt edukalt. Jah, see tähendab, et mingid tootmised ja ettevõtted lõppevad, kuid asemele tulevad teised. Ma arvan, et me peaksime headmeelt tundma selle üle, et me enam ei õmble massiliselt T-särke nagu 90ndate alguses või ei pane kokku mobiiltelefone nagu selle sajandi alguses. Sest kui me seda teeksime, siis peaksime ka teenima praegusest oluliselt vähem. Meie üldine elatustase oleks kordades väiksem.
Innovatsioon ja uuendused on seega paratamatu protsess, selle tagant tõukaja on ühelt poolt küll tehnoloogiline areng, kuid seda ei toimuks, kui ei oldaks seisus, kus vanamoodi ei saa. Inimene on üldiselt laisavõitu aga ka ratsionaalne – kui ei ole vaja midagi teisiti teha, siis tavaliselt ta ei tee asju teisiti.
Me rääksime aastakümneid sellest, et ettevõtted tegeleksid rohkem teadus- ja arendustegevusega. Nüüdseks oleme jõudnud punkti, kus ettevõtjad seda juba teevad päris arvestatavas mahus. See tähendas suurt pingutust riigile – ja tähendab ka edaspidi -, pingutust ka ettevõtetele.
Kuid mulle tundub, et nüüd on murdumas seisukoht, et teadus- ja arendustegevus on midagi väga keerulist ja kulukat, mille kasulikkuski on kahtlane. On oluline, et Eesti selles osas järgi ei annaks. Et lisaks IT-le – milles oleme suutnud tekitada endale rahvusvahelise maine – areneksid ka muud valdkonnad. Potentsiaali ju meil on.
Kolmas konkurentsieeliste valdkond seostub kapitaliga – ühelt poolt on see raha, kuid teisalt masinad ja seadmed, mis selle rahaga ostetakse, jah, ka betoon.
Eesti alustas üpris kehvalt positsioonilt – meil endil kapitali sisuliselt polnud ja seetõttu oli ülimalt oluline väliskapital. Eesti oli võrreldes teiste oma saatusekaaslastega väga edukas. Nii, et ärge olge pahased, kui mõnel aastal on leedukad või lätlased meist paremad. Kui nad jäävad meist liialt maha, siis on see probleem ka Eestile, sest meie piirkonda vaadatakse tihti endiselt ühena ja kui ühes Balti riigis on midagi väga-väga kehvasti, siis paratamatult mõjutab see teadmine – mitte tegelikkus – ka meid.
Positiivne on see, et on tekkinud ka Eesti oma kapital, mis otsib kodumaiseid kasvuvõimalusi. Kurb on see, et pensioni II samba lammutamisega, vähendati eestimaise kapitali mahtu ja kasvuvõimalust, kusjuures just seda võimalust, kus tavaline Eesti säästja oleks pisutki toetanud Eesti majandusarengut ning osalenud kodumaise kapitali loomises.
See tuli asendada nüüd – ja kiiresti – väliskapitaliga. Kiiresti polnud võimalik, sest peale kovidit algas Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas, mis peletas piirkonnast riskitundliku kapitali. Investeeringud tõmbusid tagasi ja jäid tegemata – eelkõige välismaised, eelkõige need, mis oleksid tulnud kaugemalt, kuid ka hulk kodumaised, sest kodumaine kapital liikus tarbimisse või hoiustesse, mis suurt midagi ei teeni.
Me oleme pidanud kulutama väga palju energiat ja rahagi selleks, et veenda väliskapitali Eestisse naasma. Aga väga rumal oli oma kodumaise kapitali akumuleerimise pidurdamine. Me ei saa välistada seda, et mõne aasta pärast antakse järgmine hoop ja lõpetatakse 2.sammas sootuks. Väga rumal, eriti arvestades ka muid riske. Välismaine kapital on kerge liikuma, kodumaine on alati palju stabiilsem.
Siit jõuabki neljanda – tihtipeale unustatud konkurentsieeliseni – teadmisteni ja nende aruka kasutamiseni. Jah, see on väga tihedalt seotud tööjõuga, kuid see on see spetsiifilisem osa sellest – oskused ja teadmised, võimekus neid ka reaalses elus tulemuslikult rakendada. Kasvõi juhtimises, uute turgude leidmises, võimaluste nägemises, ettevõtlikuses. Siin on meil veel pikk tee minna, kuigi oleme üht-teist saavutanud. Eesti majandus ei ole siiski veel muutunud valdavalt teadmiste põhiseks, ikka loodame minevikule, ikka kasutame vanu, harjumuspäraseid võtteid, loodame minevikku tagasi tuua. No ei saa! ja ma isiklikult arvan, et see ei ole eestlasele ka omane. Me oleme alati püüelnud parema poole, mida peegeldab aeg-ajalt isegi naljakaski tahtmine olla kõikides edetabelites positiivselt tipus.
Kui lõpetame edasipürgimise, siis lõpetame ka majanduskasvu. Kui me ei käitu arukalt ei tööjõu, loodusvarade kui ka kapitali kasutamisega, siis püsivat majandusarengut ei tule.
Tänan!
Foto: Erik Peinar/Riigikogu