Eesti vajab tugevat konkurentsiametit ja konkurentsiõigust, kirjutab riigikogu liige, endine rahandusminister Maris Lauri.
Riik ei saa ettevõtete eest asju ära teha. Riigi roll on luua tingimused, et ettevõtetel oleks suurem tõenäosus õnnestuda, ning teha nii, et ettevõtmise õnnestumine oleks kasuks tervele riigile.
Riigi esmane ülesanne on tagada aus õigusruum ja stabiilne reeglistik. Eriti tähtis on tagada aus ja õiglane konkurents. Riigi ülesanne on seista sama asja eest ka Euroopa Liidus ja suhetes ülejäänud maailmaga.
Viimaste kriiside ajal on kahjuks Euroopa Liidus nii mõnigi kord aus konkurents kuskile nurka tõrjutud. Sellest kannatavad eelkõige väiksemad ja äärealadel asuvad riigid. Ka Eesti.
Oligopolide hääletorud
Viimastel aastatel – isegi viimastel kuudel – on häirivalt palju lugusid ka sellest, kus Eestis endas on ühes või teises valdkonnas konkurentsiga asjad paigast ära. Kurb sealjuures, et nii on asjad aastaid.
Eesti vajab tugevat konkurentsiametit ja konkurentsiõigust. Kahtlematult on põhjendatud vaielda riigikogu menetluses oleva eelnõu õiguslike lahenduste üle, kuid need vaidlused peavad viima lahenduseni. Praegu tundub, et nii mõnelgi juhul ei otsita mitte lahendust, vaid kas tahtmatult või ka teadlikult ollakse mõnede oligopolide või monopoolsusest huvitatute hääletorudeks.
Väga tahaks, et kui öeldakse, et nii ei saa, siis öeldagu ka, kuidas saaks tagada ausa konkurentsi. Kahjuks tihtipeale öeldakse, et jätkame vanaviisi või las teised ütlevad (me oleme üksnes vastu). Selline käitumisviis ei ole lahenduse otsimine, vaid pingutus lahenduse – parema konkurentsiseisu – vastu töötamine.
Ettevõtja ei jaksa oodata
Järgmine habemega teema on erinevad load ja nõuded. Kui palju on räägitud sellest, et menetlusprotsess erinevatel lubadel (eriti ehitusega seotud ja keskkonnaload) võtab lubamatult kaua aega. Räägime, aga asjad edenevad ikka väga vaevaliselt.
Ettevõtja jaksab võib-olla oodata kaks-kolm aastat, mõni ehk veel kauem, et panna püsti uus tehas või vana laiendada, kuid kui asjad mitte kuidagi ei liigu, siis ta läheb ära. Jäävad tegemata mitmed väga olulised ja suured investeeringud. Samal ajal kurdame, et miks meil pole moodsat, keskkonnasõbralikku ja efektiivset tööstust!
Asju on võimalik panna kooskõlaliselt toimima, kaitsta loodust, elukeskkonda ja muinsusi, kui see seatakse eesmärgiks. Kui otsitakse lahendust, mitte ettekäänet. Kahjuks tundub, et tihti otsitakse viimast.
Samamoodi tundub, et ei tehta vahet reaalsel probleemil ja – tihti mõnede isiklike huvide algatusel – vahtulöödud emotsioonil. Ma usun, et enamik ettevõtjaid, olles Eesti kodanikud ja ise Eestis elades, soovivad Eesti loodust ja elukeskkonda kaitsta. Ehk ei tasuks igas ettevõtjas näha vaenlast.
Selgust vajab ka see, kuidas riik ettevõtteid võiks ja peaks toetama, et tagatud oleks nii aus konkurents kui ka pikaajaline majanduse edenemine. Paiguti tundub, et tegeleme ilustate asjadega või seal, kus on lihtsam ja mugavam. Kas küsime alati: mis juhtuks, kui see või teine tegu jääks tegemata või raha eraldamata? Palju on sel juhul kaotajaid ja võitjaid?
Kehv seis loob ebakindlust
Minu arvates on mõned kohad, millele peaksime riigina rohkem tähelepanu pöörama.
Esiteks nõndanimetatud surmaorg, kus uus teadmine ja avastus peaks muutuma ettevõttes toodetavaks kaubaks, kus kulud on suured, kuid tulemus veel ebakindel. Teiseks, ja seda osaliselt ka eelmise täiendamiseks, on riigil üldjuhul mõistlikum kasutada erinevaid finantsmeetmeid (näiteks tagatiste või garantiidena) või innovatsiooni toetavate riigihangete võimalusi, et teadus- ja arendustegevuse keerulisi punkte suudetaks ületada või et esmane investeering ikka tuleks.
Peaksime riigina seisma ka selle eest, et Eesti ettevõtjail oleks ligipääs erinevatele rahvusvahelistele fondidele ja koostöölistele ettevõtmistele, mis võimaldavad luua kontakte, pääseda väga piiratud, kuid väga kõrge mainega valdkondadesse ja turgudele. Saadud kvaliteedimärk võib hoopis teises kohas anda sadade miljonite suuruse kasu kogu riigile.
Ja lõpuks riigi rahanduslik seis. Praegune kehv seis tähendab üheselt ka ebakindlust. Seda seetõttu, et iga ettevõtja saab aru, et sellise puudujäägiga – ettevõtte mõistes püsiva ja suure kahjumiga – ei saa pikalt purjetada. Ühel hetkel tulevad ulatuslikud kärped ja/või maksutõusud, halvemal juhul dramaatiline ja drastiline väline sekkumine.
Seetõttu on selguse saamine, kuidas Eesti riigi rahandus saab korda, hädavajalik ja seda kiiresti. Küsimus on eelkõige usus, et pingutatakse ja tehakse, isegi kui mõned tegevused on ebapopulaarsed ja valulised.
On vaja selgust, mida tehakse, ja veendumust, et lubatu ka ellu viiakse, mitte ei hakata asjatult kummi venitama. Praegune ebamäärasus on transformeerunud ebakindluseks, mistõttu ei juleta investeerida, tootmist laiendada ja uuendada, mis tähendab kaotust konkurentsivõimes ja majanduskasvus. See tähendab ka kõrgemaid intressimäärasid. Mitte üksnes riigile, vaid ka ettevõttetele.
Kui riigi finantsseis paraneb, siis paraneb riigireiting ning vähenevad hirmud ja ka intressid.
Enamat kui järel jooksmine
Eestis on alati olnud ettevõtjaid, kes julgevad. Meie IT-valdkonna edu toetub sellele, et seal ei hakatud eesolijaid taga ajama, vaid seati eesmärgiks kliendi probleemi lahendamine ja mingi konkreetne reaalne eluline tulemus – pilt, kuidas asjad peaksid olema. Meil on ka praegu selliseid ettevõtteid rohkelt, kusjuures väga mitmetes valdkondades.
Nüüd on tähtis, et ka Eesti riigina saab aru, et majanduse ja ettevõtluse eesmärgiks ei saa olla mitte järgi jooksmine, vaid kuskile jõudmine. See eeldab lahenduste otsimist ja leidmist.