Riigi raha kulutades on oluline mitte protsent SKP-st, vaid see, mis selle kulutuse eest saadakse. See põhimõte kehtib nii kaitse- kui ka tervishoiu-, haridus- ja kultuurikulutuste kohta, kirjutab riigikogu liige Maris Lauri.
Kaitsekulud võivad olla 5% SKP-st, võivad isegi olla enam, võivad olla ka vähem. Kuid ega protsent SKP-st ei määra, kui kaitstud on Eesti.
5% SKP-st on praegu umbes kaks miljardit eurot. See on väga suur summa. Lihtsalt põhimõtte pärast viis protsenti kuulutada ei ole mõistlik.
Kui hakkame kulutama, siis peaksime alustuseks otsustama, mida on vaja.
Meil on vaja laskemoona, torusid millest tulistada, maa- või merepealseid (ja järvepealseid!) liikumisvahendeid. Meil vaja paremat väljaõpet aga ka süsteemsemat elanikkonnakaitset, teadmisi omavalitsustes ja ettevõtetes ning eelkõige inimestel, kuidas valmistuda kriisideks.
Ehk on vaja panustada rohkem kaasaegsemate tehnoloogiate arendamisse, alustades droonidest, lõpetades tehisintellektiga. Sõda ei käi ju enam ammu enam vaid lahinguväljal.
Siis on vaja teada, kuidas seda saada – kas teha ise, arendada enda võimekusi, teha seda koostöös liitlastega ja kuidas täpsemalt. On vaja ka realistlikku ajajoont, millal üks või teine asi võimalik on. Populaarsemate masinate, laskemoona ja muu pärast ollakse juba praegu aastatepikkuses järjekorras, mistõttu ei vii Eesti soov ja tahe meid järjekorras ju ettepoole.
Aga see tähendab, et peaks kaaluma, kas võtta mõni vähempopulaarsem või ajutine lahendus. Ent kaaluma peaks ka mingit uudsemat ja ehk isegi kodumaisemat lahendust või selle väljatöötamist.
Kui meil on olemas realistlik pilt vajadustest ja mitu varianti tegevuskavast, saab hakata hindama rahaliste vajaduste täitmise võimekust.
Ma ei arva, et peaksime makse tõstma. See on juba tehtud.
Küll aga peaksime hindama, millele ja kuidas me riigina maksuraha kulutame. Peame tegema valiku: kas olulisem on kaitse või midagi muud. Kuidas erinevad soovid tasakaalustada ja järjestada? Kõike ei pea ju tegema korraga ja kohe, on asju, mida kannatab edasi lükata (ja nii võib selguda, et neid polegi vaja). On asju, mida ei pea tegema uhkelt ja suurejooneliselt. See puudutab kõike, mida teeme. On lahendusvariante, kus väikest summat arukalt kasutades saab teha rohkem kui kordades suuremat ühtlaselt või vanaviisi laiali jaotades.
Ja tõesti, Eesti ei pea olema kõiges maailma parim! Ka meil on vaja enesekindlust, et keskenduda eelkõige Eestile olulisele.
Inimestel on erinevad eelistused ning kindlasti on neidki, kes usuvad Venemaa presidendi sõnu, et ta on justkui väga rahuarmastav. Lollustesse uskumine ei ole demokraatias keelatud, kuid see on hukatav. Eesti naabruses pesitsev diktaator on argpüks, kangialusest pärit kraade, kellele meeldib ähvardada ja kakelda nõrgematega, kuid kes kardab enesekindlust ning jõudu.
Nii et veel kord: enesekindlust ja rahulikku meelt!
Laenuraha suurem kasutamine on ilmselt paratamatu, kuid peame sealjuures mõistma, et sellega kaasnevad suuremad intressimaksed eelarve maksurahast, ning sedagi, et laen on peegeldus suuremast eelarvepuudujäägist.
Eelarvetasakaal on majanduslik ja ühiskondlik väärtus, mis annab suurema stabiilsuse ja tulevikukindluse ettevõtlusele ning seega ka majandusele ja ühiskonnale tervikuna. Samas on olukordi, kus kulutuste tegemine ja suuremasse miinusesse minek on hädavajalik. Kas veelgi suuremad kaitsekulud on see koht? Kuna alati on keegi, kes ütleb, et midagi muud on vähemalt sama oluline, siis on piiride ületamisega oht, et lõpuks läheb kõik käest. Seetõttu peab kulupiir jääma, kuid see tuleb mõistlikult seada.
Ehk on nüüd see koht, kus Euroopa Liit peaks kaaluma seda, et mingist tasemest alates ei lähe kaitsekulud eelarvepuudujäägi kriteeriumi (3%) arvestusse. On see 2% või 3% SKP-st, kuid kuskil peab olema piir ning reeglid, mis välistavad suvakulude klassifitseerimise kaitsekuludena.
Euroopa peab seda tõsiselt kaaluma, sest kui tahame rahu ja suuremat kindlust, peab Euroopa end kehtestama ning olema enesekindlam. Siis saame hakkama ka tõenäoliselt turbulentse ja stressitekitava kujueneva uue USA presidendi ametiajal (ja ega me ei tea ju, mis seis on nelja aasta pärast!).