Postimehes avaldas arvamust Einari Kisel, kes leidis, et riigikogu peaks tuumaenergeetikaga seonduvat palju kitsamalt menetlema, kui seda hetkel on plaanis. See arusaam paneb imestama, kirjutab tuumafüüsik ja riigikogu liige Mario Kadastik.
Leian, et ka valitsusele võiks tuumaenergia küsimustes jääda siiski teatav roll. Aga sellegipoolest otsustasin kommenteerida toodud viit küsimust.
Ma imestan, et keegi üldse praeguses julgeolekuolukorras tuleb mõttele, et Eesti peaks kaaluma Hiina või Venemaa tehnoloogiat. Leian, et meie valitsus ikka nii lühinägelik ei ole, et seda ei arvestaks seadusandluse väljatöötamisel.
Toetused ja turg
Reaktorite disainereid ja ehitajaid peame otsima oma liitlasriikide seast, kel on pikaaegne kogemus tuumaenergiaga – USA, Jaapan, Prantsusmaa, Lõuna-Korea jne. Eesti on läbinud INIR-missiooni rahvusvahelise aatomiagentuuri IAEA poolt, kaardistades kogu regulatiivse raamistiku, ja keegi ei mõtlekski rajada tuumajaamasid madalamal ohutustasemel kui kõrgeim teadaolev ning seda koordineeritaks ka koostöös IAEAga.
Kiseli ettepanek määrata juba algfaasis Eestisse tuumajaamade rajamise maht kõlab pehmelt öeldes jaburalt. Kas peaksime täna otsustama ära kõikides kasutusvaldkondades, nagu soojus, elekter ja tööstus, või ainult elektri poolelt? Kas peaksime kirjutama ülempiirid ette ka gaasijaamadele ja tuulikutele?
Ma arvan, et selline käsumajandus ei ole väga liberaalne poliitika, mis meile energiajulgeoleku ja turu toimimise tagaks. Küsimus on, millised tehnoloogiad me leiame, mida on võimalik ja lubatud kasutada. Konkreetsete jaamade detailides otsustamine tuleb igal kaasusel üle käia eriplaneeringu menetluse raames.
Küsimus toetustest on samuti teema, mis sõltub alati turuolukorrast ja eesmärkidest. Igasugune toetamine peab olema kõigis sektorites minimaalne, et vältida riigi liigset sekkumist. Üldiselt peaks toetused aitama üle turutõrgetest, mis on sotsiaalmajanduslikult olulised.
Seetõttu raiuda täna kivisse, keda või mida tohib toetada 10–20 aasta pärast, eeldab vägagi imepärast tuleviku nägemise kunsti. Ma näiteks ei näe, et kaugkütte jaoks tuumajaama kasutamine mingit toetust vajaks. Samas elektrituru korral sõltub vägagi, kuhu me oma elektrituru tüürime 2040. aastaks.
Kas katta kapitalikulu roheaktsiisil või lasta vabaturul toimida omasoodu? Järsku peaks elektriturureform toimuma hoopis täiskulumudeli põhjal? Mina küll ei julgeks ennustada, mis seisus on energiasektor 2030+.
Vastaste mõjutustegevus on alanud
Omandivorm ja riigi osalus on kõik osa tuumaohutuse seaduse väljatöötamisest, mida peamegi arutama. Ma ei leia, et täna peaks riigikogu seda kõike ette ära otsustama ilma võrdlevate analüüsideta. Tänane eelnõu aga täpselt neid analüüse ja väljatöötamist võimaldabki.
Mis puudutab kasutusjärgset utiliseerimist ja jäätmete haldust, siis enamasti on demonteerimise ja lõppladestuse tasu jaoks loodud fond, kuhu operaator teeb püsivalt makseid oma tootmisvõimsuse baasilt ehk siis arendaja maksab selle kinni. Tõsi, algusfaasis on risk, et kui jaam sulgub kohe esimestel aastatel, siis pole see piisav rahastus katmaks kaasnevaid kulusid, samas aga pole lühikese aja jooksul tekkinud ka suurt kogust kõrgradioaktiivseid jäätmeid.
On näha, et tuumavastane mõjutustegevus on alanud ja küsimused, mis tõstatatakse, on tihti sellise fookusega, milles paistab märke koordineeritud tegevusest. Ma arvan, et me ei peaks töötama vastu energiatehnoloogiale olukorras, kus meie kõigi huvi peaks olema võimalikult puhas ja majanduslikult ühiskonnale kaasa aitav tulevik.
Jätame investeerimisriskid siiski ettevõtjate pärusmaale – keegi ei hakka selgelt kahjulikku investeeringut tegema, mistõttu pole ka näha, et taastuvenergiale vastandumine nii selgelt vajalik on taastuvenergeetikute poolt. Rohkem konstruktiivsust energiapoliitikasse ja uskugem turumajandusse siiski mingilgi määral.