Elektri hind on viimasel ajal fookuses olnud ning arutletakse, kas uute elektrijaamade rajamist peaks võimendama kesksete toetusmeetmetega või peaksid kõik tootjad võrdsel turul hakkama saama, kirjutab riigikogu liige Mario Kadastik.
Leian, et selgitama peab nii turu toimimise loogikat kui ka seda, kas energiaturul on üldse võimalik võrdselt toimetada.
Rõhutan, et keskendun vaid elektrituru tavatarbijale nähtavale osale ehk hindade päev ette kujunemisele. Lisaks sellele on ju veel päevasisene ja stabiilsusturg, ent nendega on tavakliendil vähe pistmist, ja kui on, siis ainult osana võrgutasust ja stabiilsustasust.
Seejuures tasub meeles pidada, et see, kellega me oma sünkroonsust jagame (kas see on Venemaa või EL), ei mõjuta päev ette turgu peale selle, et vahest mõnda ülekandeliini hoitakse sagedusreservis. Ehk siis sõltumata desünkroniseerimisest ei mõjuta see otseselt meie igapäevast elektri hinda. Selle sageduse nüüd ise hoidmine on ka kulukas, kuid see kulu lisandub võrgutasule aasta teisest poolest. Seni katab seda Elering.
Päev ette hind kujuneb turul välja pakkumiste ja soovide ristumisel, ent siinkohal ka tavaline turuanaloogia lõpeb. Nimelt on elektriturul karmilt reguleeritud, mida tohib pakkuda ja millise hinnaga.
Pole kaugeltki vabaturg
Erinevalt näiteks toorme- või aktsiaturust ei saa elektriturul teha pakkumist lihtsalt enda äranägemise järgi, et toodan näiteks 10 MW võimsusega hinnaga 200 €/MWh. Pakkumine peab olema tehtud nii, et see sisaldaks ainult opereerimiskulu, nagu näiteks hooldust, kütust, palkasid ja muid jaama pidamiseks vajalikku püsikulu. Samal ajal kapitalikulu ja laenumakseid hind sisaldada ei tohi.
Klassikaliselt tähendab see seda, et kõige odavam pakkuja turul on päikeseenergia valdkond, kuna seal ei kulu opereerimisele põhimõtteliselt mitte midagi. Seejärel tulevad hüdroenergia, tuumaenergia ja maismaatuul, kuna ka nende puhul on opereerimiskulud väikesed. Me räägime siin hinnast 20–40 €/MWh ehk 2–4 c/kWh. Sealt edasi hakkavad opereerimiskulud kasvama.
Meretuuleparke on juba keerukam hooldada ja seetõttu on ka kulu märksa suurem. Sellele järgnevad kütustel baseeruvad tootmisvõimsused, mis peavad oma hinna sisse arvestama ka algkütuse (gaas, põlevkivi, kivisüsi, vesinik jne). Emissioonide puhul tuleb arvestada ka CO2-kvoodi hinnaga, kuna need on jooksvad kulud iga toodetud MWh kohta.
Kui pakkumised teatud ajavahemikul on reastatud vastavalt tootmisvõimele, võetakse kõrvale tarbimisprognoos. Siin on oluline silmas pidada, et prognoosi kujundab suuresti tööstuse tarbimisvajadus, mille tarbimisprofiil on tavaliselt üpris hästi ennustatav. Alles seejärel lisandub kodutarbijate keskmistatud tarbimisvajadus. Kuna aga praktikas ei tea keegi, mis kell üksiktarbija oma ahju tööle paneb või kodune soojuspump elektrit tarbima hakkab, on prognoos arvestatava veaga.
Kui eeldatav tunnipõhine tarbimismaht on teada, vaadatakse, millised tootmisjaamad selle ära katta suudavad. Hinna vastava tunni vajaduste katmiseks kujundab kalleim pakkuja, kuna vastasel juhul tekiks turul puudujääk. Nüüd tuleb mängu palju kõneainet pakkuv element: kõik pakkujad saavad ühe ja sama hinna, selle kõige kallima. Ka meie tarbijatena maksame seda kõige kallimat hinda.
See on mõneti arusaadav turuloogika, sest nii teenivad soodsamad energiapakkujad rohkem, saades investeerimisvahendeid, ning sellist liiki energiat tuleb juurde. Seejärel läheb kallima energia pakkujaid järjest vähem vaja ja elektri hind langeb.
Ei teeni kunagi tagasi
Aga … sellisel süsteemil on ka oma varjukülg: viimane, kes turule pakkumise teeb, ei saa mitte kunagi oma kapitalikulu tagasi teenida. Ainuke kulu, mis talle kaetakse, on opereerimiskulu. Algset investeeringut, mille ta ehituseks tegi, pakkumisse panna ei saa, ja kuna temast kallimat pakkujat ei ole, siis ta seda kõrgemat hinda ka kunagi ei saa.
Tulemuseks on see, et näiteks meie põlevkivijaamad – isegi kui nad saavad turule – ei teeni sealt kasumit, välja arvatud juhul, kui väga kallid diiselgeneraatorid vms ressursid ei löö hinda väga kõrgele. Sama saatus ootab ka näiteks tuulegeneraatoreid ja tuumajaama, kui need on alati hinnakujundajaks. Jah, meie tarbijatena võidame, kuna nende kõigi opereerimiskulud on väikesed ja kütuse komponent olematu (tuumaenergial ca 1–3 €/MWh), aga kes peaks tahtma teha investeeringut, mida ta mitte kunagi tagasi ei teeni?
Seetõttu – kuni kogu Euroopa ei muuda turu toimimise reegleid ehk ei lähe üle klassikaliseks toormeturuks või aktsiaturuks, kus igaüks pakub oma hinna ja saab täpselt selle ka kätte ning lõpptarbija hind kujuneb kaalutud keskmisena, on kahjuks vaja kapitaliinvesteeringuid katta muudest allikatest.
Just seepärast on ka riigid nn lagi-põrand-tüüpi soodustusi teinud, et tagada tekkinud vahe muust allikast, kui turg kapitali tagasi tootmiseks vajalikku hinda pakkuda ei suuda. Kulu, mis sellega kaasneb, jaotatakse kogu tarbimise peale laiali, mistõttu kogusummas tulebki elektri hind soodsam.
Võib olla vastastikku tulus
Toon lihtsa näite. Kui mingi tootmisvõimsus lükkaks turult täielikult välja kallid söe-, põlevkivi- ja diiseljaamad ning selle tõttu langeks keskmine hind aasta peale ca 4 c/kWh (8,5 c -> 4, 5 c), aga selle jaama turul hoidmiseks oleks vaja maksta toetust 100 mln € aastas, siis see 100 mln € jaotuks meie kogutarbimise vahel ära. 8,4 TWh peale teeks see püsikuluks 1,2 c/kWh. Kuna võit oli 4c/kWh, teenib sellise tootmisvõimsuse toetamisega aasta peale iga tarbija keskmiselt 2,8 c/kWh. Ehk kui su aastane tarbimine on näiteks 5 MWh, siis kokkuhoid elektri hinnas on 200 €, kuna aga maksad toetust 60 €, võidad kokkuvõttes 140 €.
Seega aruteludes, kas maksta toetusi maismaa- ja meretuuleparkidele, peaks võtma fookusesse küsimuse, mida see annab meile tulevikus ning mida tähendab üldiselt elektriturule. Meil on vaja eriliigiliste tootmistega portfelli, kuhu kuuluvad baasvõimsusena nii tuul, päike kui ka tuumaenergia ning stabilisatsiooni jaoks lühiajaline ja pikaajaline salvestus pluss vajaduse jaoks gaasijaamad tipptarbimise puhuks.
Jääb siiski küsimus, kes teeb need investeeringud. Ning kui keegi on nõus tegema, siis on põhjendatud ka mingil moel riigigarantiide andmine, mis kaetakse taastuvenergiatasust.
Mina leian, et see meede peaks kehtima võrdsetel alustel nii tuuleenergiale, salvestusele kui ka tuumaenergiale, kuna keegi neist pakkujatest ei saa oma kapitalikulu turult niisama tagasi. Küll aga toovad nad kõik meie elektri hinda alla ja panustava eri profiiliga ka erinevat sorti uute suurtarbijate tulekule.
Nii et keskendugem pigem sellele, milliistes mahtudes peaksime eriliigilisi tootmisüksusi turule juurde meelitama ja kui palju oleme nõus selle vastu garantiisid andma. Ka garantiide metodoloogiat saab valida. See ei pea olema lihtsalt toetusskeem, vaid võib olla ka riigi investeering või allutatud laen, mida tootja saab pikaajaliselt tagasi maksta. Küll aga on meil vaja mehhanisme, et need uued tootmisüksused ka päriselt tuleks, sest ilma nendeta läheb elektri hind ainult üles.