Mida rohkem on elektrivõrgus tarbimist, seda soodsamaks läheb see tarbitava ühiku kohta võrgu ülalpidamise seisukohalt. Küll aga töötab see loogika ainult siis, kui tarbimise kasvuga koos kasvab ka meie oma tootmisvõimsus, kirjutab Mario Kadastik.
Viimasel ajal on olnud just peamiselt erinevate tuuleparkidega seotud toetuste arutluses sees erinevaid prognoose, et milline võiks olla Eesti elektritarbimine aastatel 2030–2035. Praegu on aastane tarbimine ca 8,4 TWh aastas ehk veidi vähem kui 1 GW keskmiselt aasta peale. Tegelikkuses ei ole kuud loomulikult vennad ja talviti tarbime kõvasti rohkem, suviti vähem.
Eleringi prognoos on aastaks 2030 kerge kasv ca 10 TWh-ni aastas. Kliimaministeerium on rääkinud, et kui tarbimine kasvaks 15 TWh kanti, saaks teha kõik tuuleparkide toetused nagu plaanitud ja meie taastuvenergia tasu ei muutuks võrreldes praegusega.
Tekib kaks küsimust. Kas suurem tarbimine on kuidagi meile ühiskonnana hea? Kas sellises mahus tarbimise kasv (pea kaks korda) on üldse reaalne nii lühikeses ajaperspektiivis?
Vastates esimesele küsimusele lühidalt, siis jah, suurem tarbimine teeb ka kõigile tarbijatele hinnad soodsamaks. Elektrivõrgu ülalhoidmisega kaasneb palju püsikulusid ja investeeringuid alajaamadesse, liinidesse jne. Sellised kulud jaotuvad kõigi tarbijate vahel ning moodustavadki võrgutasu. Seejuures suurem osa sellest ei sõltu otseselt võrgust läbi käivast mahust kuni teatud piirini.
Seega, mida suurem on kogutarbimine, seda rohkemate vahel lähevad ka kulud jagamisele. Ehk kui näiteks Elektrilevi vajab hoolduseks ja taristu amortisatsiooni töödeks ca 60 miljonit eurot aastas, tuleks see 10 TWh korral ühe kWh kohta ca kuus senti, 15 TWh korral oleks see neli senti. Suurem tarbimine vähendab püsikulusid, mis on elektrivõrgu ülalpidamiseks vajalikud.
Kust tarbimise kasv tuleks? Eks peamiselt üldisest energeetika dekarboniseerumisest. Nimelt on meie üldine energiatarbimine ca 30TWh aastas, millest vaid veidi üle veerandi moodustab elektrienergia, ülejäänud on muud energiaallikad: gaas, vedelkütused, puitmaterjali kasutamine kütteks jms.
Kui soovime oma emissioone vähendada, peame vähendama ka vastavate fossiilsete energiaallikate kasutamist. Lihtsaim meetod selleks on elektrifitseerimine ehk siis erinevate kütuste põletamise asemel saada see sama efekt läbi elektri tarbimise.
Autode puhul tähendab see sisepõlemismootoriga autode asendamist elektriautode vastu. Tõsi, see ei tähenda nii suurt elektrienergia kasvu. Kuna elektriautod on efektiivsemad, kahaneks summaarselt ka energiamaht. Aastaks 2030 prognoositakse kuni 100 000 elektriautot ja kui need tarbivad keskmiselt 5 MWh aastas, tähendaks see 0,5 TWh täiendavat tarbimist.
Teine suur komponent on küttesüsteemid. Juba praegu asendatakse eramutes gaasikatlaid soojuspumpade vastu ning varasemalt on asendatud ka õlikatlaid. Ka puuküttelt soojuspumbale üle minnes vähendame oma energiatarbimist üldiselt, aga kasvab elektri tarbimine ja sõltuvalt eri stsenaariumitest koos kaugkütte soojuspumpadele viimisega räägime täiendavast tarbimisest ca 1–2 TWh aastas.
Need kokku toovad meid 10–11 TWh prognoosi juurde. Selleks, et jõuda aga 15 TWh-ni, on vaja mingit olulist suurt tarbijat juurde. Näiteks Estonian Cell, üks Eesti suurimaid energiatarbijaid, panustab aastasesse mahtu ca 0,2 TWh. Samal ajal on EISA kaardistanud kümmekond suurinvesteeringu huviga projekti, mille jaoks tahetakse Eestisse rajada tootmisüksusi, näiteks akude, vesiniku või muid innovaatilisi tootmisi, mille koguenergiavajadus on umbkaudu 5–6TWh aastas.
Kui mõni selline investeering ka tuleks – ning nende tulek sõltub vägagi meie energeetika valmisolekust neid vastu võtta –, tõstaks see oluliselt meie aastast elektritarbimist. Kui lisanduks ka mõni andmekeskus, siis üks 120 MW elektritarbimisega andmekeskus tarbiks ca 1 TWh elektrit aastas. Arvestades tehisaru kasutamise kasvu ning sellega kaasnevat suurt globaalset vajadust andmekeskuste järgi, ei ole see sugugi utoopiline, et mõni neist ka Eestisse võiks tulla.
Seega, mida rohkem on elektrivõrgus tarbimist, seda soodsamaks läheb see tarbitava ühiku kohta võrgu ülalpidamise seisukohalt. Küll aga töötab see loogika ainult siis, kui tarbimise kasvuga koos kasvab ka meie oma tootmisvõimsus. Vastasel juhul oleme veelgi suuremas energiadefitsiidis ning kuna ühendused naaberriikidega on piiratud, mõjutab see ka meie elektrihinda. Seetõttu on meil eos vaja arendada uusi energiatootmise üksusi, et katta ainuüksi juba teada elektritarbimise mahu kasvu.