Valides Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõiguse äravõtmise küsimuses, oleksin võinud jätta hääletamata. Pealegi teavitasin juba varakult oma Reformierakonna fraktsiooni kolleege, et ei ole isiklikel põhjustel valmis selles küsimuses hääletama. Kuid nüüd olen otsustanud oma seisukohta selgelt väljendada. Kui kaalul on riigi tulevik, siis on isiklike motiivide järgimine vähemalt ebaküps ja poliitikule sobimatu, kirjutab riigikogu liige Maria Jufereva-Skuratovski.
Vähem kui aasta tagasi, kui poliitiline arutelu Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõiguse äravõtmise võimaluse üle hakkas alles hoogu koguma, kaldusin arvama, et „inimesi ei ole õige kodakondsuse põhjal karistada“, „kodakondsus ei tähenda lojaalsust“, „ei ole õige anda valimisõigust ja siis see ära võtta“, „Venemaa kodakondsusest on peaaegu võimatu loobuda“, „inimesed ei ole süüdi, et Putin alustas seda mõttetut ja julma sõda“.
Aja jooksul muutusid need argumendid aga minu jaoks üha vähem veenvaks. Kahjuks olen üha rohkem veendunud, kui võimas ja osav on Venemaa propaganda. Puutun regulaarselt kokku inimestega, kes siiralt toetavad sõda Ukrainas, imetlevad Putinit ja on valmis Venemaa tanke lilledega vastu võtma. Need inimesed on kindlasti olemas ka Eesti kodanike seas, kuid minu nägemuse kohaselt on Venemaa kodanike hulgas neid mitu korda rohkem.
Eestis valitseb sõna- ja arvamusvabadus ning olen juba ammu leppinud sellega, et putinistidega pole võimalik rahulikult rääkida ega neid ümber veenda. Kõik katsed dialoogi luua lõpevad otseste solvangute ja isegi karjumisega. Millest ja kuidas nendega üldse rääkida?
Minu peas tekkis küsimus, mis mind piinas: „Kas need inimesed saavad teha Eestile kasulikke ja tulevikku vaatavaid valikuid?“ Praegu on kaalul ei rohkem ega vähem kui minu riigi tulevik, mille iseseisvus ja julgeolek ei tundu mulle enam iseenesestmõistetavana. Ise olen ammu südames ja hinges valinud Eesti.
Praegu pole 30 aastat tagasi
Praegust olukorda ei sobi võrrelda sellega, mis oli 30 aastat tagasi, kui otsustati anda valimisõigus kõikidele püsielanikele, et nad tunneksid sidet ja seotust elukohariigiga. Kahjuks pole see kõigi puhul toiminud ja vaimselt elab märkimisväärne osa meie riigi elanikest endiselt mujal kui Eestis ega jaga selle väärtusi.
Jutt, et kohalikel valimistel valime lihtsalt neid, kes renoveerivad koole ja linnatänavaid, pole tõsi.
Kõigil valimistel, olgu need kohalikud või (euro)parlamendi omad, valime poliitikuid, kelle vaated ja ideoloogia meile sobivad. Teede ja koolihoonete renoveerimisega saab hakkama iga pädev juht, olenemata erakondlikust kuuluvusest.
Kui ma ei olnud valmis Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõiguse äravõtmise küsimuses hääletama, mõtlesin esmalt oma Venemaa kodakondsusega sõpradele, kelle jaoks on Eesti saanud turvaliseks koduks, ja sellele, et seaduse vastuvõtmine suurendab ühiskonnas polariseerumist.
Aga minu sõprade puhul on vaid aja küsimus, millal nad saavad Eesti kodakondsuse. Eesti keel on paljudel juba selgeks õpitud. Ühiskonna polariseerimise küsimus on palju keerulisem. Mind puudutasid ühe lähedase sõbra sõnad: „Ühiskond on nii polariseerunud, et hullemaks enam minna ei saa!“ Pean tunnistama, et nõustun selle hinnanguga.
Kontrolliks siis kõigi kodanike lojaalsust
Muidugi ei toeta ma sotsiaaldemokraatide esitatud lojaalsuskontrolli ettepanekut. Sel juhul tuleks kontrollida ka kõigi Eesti kodanike lojaalsust. Leian, et õige on, kui püsielanikud teistest sõbralike suhetega riikidest saavad kohalikel valimistel hääletada vastastikuse kokkuleppe alusel. Muide, Eesti kodanikel pole Venemaal valimisõigust.
Peale selle pean õigeks säilitada kohalikel valimistel hääleõiguse halli passi omanikele – need inimesed ei ole seotud ühegi muu riigiga peale Eesti. Samuti tuleks rohkem ja sagedamini rääkida sellest, et Eesti kodakondsuse taotlemine on lihtsam, kui esmapilgul tundub. Kodakondsuse taotlemiseks piisab eesti keele oskusest tasemel B1.