Maria Jufereva-Skuratovski: vanemad, keda hirmutab eestikeelne haridus, võiksid mõelda, millist tulevikku nad oma lapsele soovivad
Sellel suvel sai minu vanem poeg TalTechi ülikooli pidulikul aktusel magistrikraadi. Istusin saalis, mind täitis uhkus ja õnn, ning ainult üks mõte keerles peas: „Poeg, me saime hakkama!“
Aga mis siis, kui me ei saa hakkama?
Kui ma räägin vanematega, kes kardavad, et nende lapsed ei saa eestikeelse õppega hakkama, püüan neid esiteks rahustada sellega, et neil on palju aega varuks. Seetõttu ei muretseks ma liigselt lasteaialaste ja esimese klassi õpilaste pärast – 12 aastaga on võimalik nii eesti keel ära õppida kui ka aineid selles keeles omandada. Sellisel juhul on tohutu tähtsusega positiivne hoiak, valmisolek koos raskustest üle saada ja last toetada.
Kui aga lapsele pidevalt korrata, et „oi sa vaeseke, sellest ettevõtmisest ei tule midagi välja“, siis kardan, et see tõesti võtab lapselt igasuguse õpimotivatsiooni. Seega sõltub palju õpetajatest (kas nad suudavad last õppetööga kaasa haarata) ja perekonna toetusest. Muide, isegi magistrantide lõpuaktusel rõhutas TalTechi rektor mitu korda oma kõnes, et ilma perede toetuseta ei viibiks paljud lõpetajad saalis. Mis siis veel põhikooli õpilastest rääkida.
Peamine murekoht on 4. klassi õpilased, kelle jaoks võib järsk üleminek osutuda väga valulikuks. Olen isiklikult seisnud seaduseelnõu muudatuste eest, mis näevad ette pikema ja sujuvama ülemineku, alustades lasteaiast ja esimesest klassist. Ja siin on kõige olulisem, et lapsel säiliks soov ja motivatsioon õppida ning raskustest üle saada. Kuigi õiguse huvides tuleb märkida, et hariduse omandamine on harva kerge ja pingevaba protsess. Ja siin sõltub taas palju õpetajate oskustest ja pere toetusest.
Suurim väljakutse praegusel üleminekul on minimeerida õpilaste arvu, kes õppetööst välja langevad, kuna nad ei saa õppekavaga hakkama ja kaotavad igasuguse huvi koolis käimise vastu. Juba praegu on see probleem omandanud tõsise ulatuse, isegi ilma igasuguse üleminekuta – Eestis on kasvanud nende noorte arv (rahvus ja emakeel ei mängi rolli), kes kuuluvad NEET-põlvkonda (ei õpi, ei tööta ega osale kutseõppes).
Ma arvan, et need vanemad, keda hirmutab üleminek eestikeelsele haridusele, peaksid kujutama endale ette, millist tulevikku nad oma lapsele soovivad. Just see pilt aitab liikuda seatud eesmärgi poole ja mitte alla anda, kui läheb liiga keeruliseks. Ja loomulikult peaks koolis olema tugisüsteem ja nõustamine vanematele, kes puutuvad ülemineku käigus kokku erinevate probleemidega.
Solvunud õpetajad kui poliitiliste manipulatsioonide tööriistad
Need, kellele reform tõi kaasa ootamatu ja isegi isikliku tragöödia, on õpetajad, kes ei valda vajalikul tasemel eesti keelt ja kes olid erinevatel põhjustel veendunud, et neil ei tule eesti keeles õpetama hakata. Tõele au andes tuleb märkida, et liikumine eesti keelele üleminekuks hariduses ei alanud eile, vaid pärast Eesti taasiseseisvumist.
Sellele eesmärgile pidi kaasa aitama ka 60/40 süsteem (60% koolitundidest toimusid eesti keeles ja 40% vene keeles), mis aga oodatud tulemusi ei andnud. Kahjuks on avalik arutelu sel teemal alati olnud pigem politiseeritud kui sisuline. Oli neid, kes võitlesid venekeelse hariduse säilitamise eest, ja neid, kes toetasid ühtse kooli loomist, kus õppetöö toimuks riigikeeles. Lõpuks kaotasid need õpetajad, kes usaldasid liiga palju venekeelse kooli eest võitlejaid.
Nüüd, kui need õpetajad on tööta jäänud, võivad nad muutuda poliitiliste manipulatsioonide tööriistaks nii meie riigis kui ka välismaal. Vene propaganda ei jäta kasutamata võimalust näidata Eesti valitsust kõige halvemast küljest. Juba praegu on ilmunud esimesed kuulutused, kus Eestist vallandatud õpetajaid kutsutakse tööle Mordvasse. Ka kohalikud poliitikud kasutavad õpetajate valu ära oma valimislubadustes, pakkumata selle asemel konstruktiivseid lahendusi. Võib eeldada, et lähiaastatel muutub ülemineku teema veelgi politiseeritumaks, mis kindlasti süvendab lõhet meie ühiskonnas.
Minu arvates ei olnud ka valitsused kuni 2022. aastani, mil võeti vastu eestikeele hariduse ülemineku seadus, valmis seda küsimust tõsiselt lahendama – koostama plaani täielikuks üleminekuks ja eraldama piisavalt rahalisi vahendeid – metoodikate väljatöötamiseks, õpetajate ettevalmistamiseks, õppematerjalide ja perede toetamise programmide koostamiseks. Me ei ole täielikult valmis ka praegu ning paljud küsimused tuleb lahendada jooksvalt.
Meie ühiskond siseneb oma arengus uude etappi ja vastutus selle eest, kui edukalt ja valutult see üleminek toimub, lasub igaühel meist. Seetõttu soovitan venekeelsetel peredel mitte karta abi küsida ja eestikeelsetel – olla valmis neid abipalveid mitte ignoreerima. Mõnikord piisab lihtsalt sõbralikust suhtumisest klassikaaslastesse, kelle emakeel ei ole eesti keel.