Tuntud poliitikute massiline lahkumine Keskerakonnast on toonud ühiskonnas esile uue, valju ja süüdistava retoorika lihtsalt reeturitest (Eesti päritolu poliitikute puhul) ja kõigi venelaste reeturitest, kui jutt käib vene nimedega poliitikutest. Nii tormilisi emotsioone ja süüdistusi ei ole seni poliitikute üleminek ühest parteist teise veel põhjustanud.
Keskerakond avas hooaja reeturite jahtimiseks
Vaadates praegust parlamendi koosseisu, selgub, et umbes kolmandik saadikutest on vähemalt korra elus vahetanud parteid. Kuigi iga poliitiku lahkumine parteist on kaasnenud pingeliste suhete ja negatiivsete emotsioonidega, ei ole sellega ilmtingimata lahkujatele kaasnenud seljataga saadetud raevunud needusi ja süüdistusi reetmises endistelt kolleegidelt. Pigem on kõik soovinud seda olukorda võimalikult kiiresti unustada.
Keskerakond on aga seadnud sel poliitilisel hooajal uue ebatervisliku trendi, kus lahkujad on vaja tembeldada reeturiteks, devalveerida nende varasem töö ja rääkida avalikkusele, et lahkujad olid üldiselt kehvad inimesed ja mingites olulistes küsimustes ei olnud nad piisavalt aktiivsed. Aivar Riisalu lausa tunnistas, et tal oli häbi olla Janus Riibega meeleavaldustel, kuna viimane karjus liiga kõvasti.
Esimesed märgid, et see trend kogub jõudu, sain endistelt parteikaaslastelt pärast seda, kui toetasin avalikult nn. “Ratase-Kiige leeri”. Just siis hakkasid sotsiaalmeediasse ilmuma postitused järgmise retoorikaga: „Mida teeb üks vene naine eestlaste seltskonnas? Ilmselt on teda kaasatud ainult selleks, et petta venekeelseid ja võtta nende hääli.“ Sarnased postitused ilmusid erinevates tõlgendustes kadestamisväärse regulaarsusega. Kas tasub mainida, et põrgu vallandus selliste postituste all olevates kommentaarides, kus inimesed ei hoidnud enam oma emotsioone tagasi ja vandusid mind reetmises venelaste huvide vastu, mida nende arvates suutis esindada väärikalt ainult üks inimene Eestis – Mihhail Kõlvart! Ja need, kes ei olnud temaga – need olid reeturid. Lihtne ja arusaadav konstruktsioon, mis rahvale „läks peale“.
Täies mahus reetmise ja kõigi venelaste reetmise kontseptsioon pandi veerema pärast seda, kui Mihhail Kõlvart valiti esimeheks ja Keskerakonnast hakkasid massiliselt lahkuma tuntud poliitikud. Igaühele neist leiti oma ports solvanguid ja süüdistusi. Kuid kui eesti päritolu poliitikuid oli raskem süüdistada kõigi venelaste reetmises, siis mulle heideti seda ette täiega. Praegu keerleb reeturite ja kõigi venelaste reeturite teema ümber Vladimir Svet, kes hiljuti liitus Sotsiaaldemokraatidega ja sai Kristen Michali valitsuses taristuministri koha. Mulle tundub, et see teema ei levi enam nii laialdaselt, sest rahvas on sellest juba tüdinenud. Ja isegi hakkab küsima, miks Keskerakond nii tugevalt sellest reetmise retoorikast kinni haaras, kui praegusedki keskerakondlased on vahetanud parteisid ja poliitilisi sõpru. Mõned isegi üleöö. Tekkis minulgi küsimus, kust see reetmise ja eelkõige venelaste reetmise retoorika tuli.
Rahvusreeturid kui totalitaarse kõne eeskuju
Teema uurimine viis väga huvitavate ja murettekitavate avastusteni. Nagu märkis ajaloolane ja kulturoloog Mihhail Jampolski, kasutas Putin oma „Krimmi kõnes“ (pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt 2014. aasta märtsis) esimest korda terminit „rahvusreeturid“ nende suhtes, kes ei toeta Kremli poliitikat. See termin sobib omakorda ideaalselt totalitaarse kõne kontseptsiooni, mis pärineb ei vähem ega rohkem kui Kolmandast Reichist. Just totalitaarsele kõnele on iseloomulik kasutada mõistet, mille tähendusest inimene täpselt aru ei saa, kuid see tekitab temas tugeva negatiivse emotsionaalse reaktsiooni.
Ja just „rahvusreeturid“ osutusid Kremlile õnnestunud sõnastuseks, mis võimaldas tekitada tõelise vihkamise ja tõrjumistunde opositsionääride vastu. Selgus, et inimene võib olla suurepärane spetsialist oma valdkonnas, kuid pärast „rahvusreeturi“ templi saamist tühistatakse kõik tema varasemad teened riigi ja ühiskonna ees hetkega, kuna ta seisab „rahvuse huvide“ vastu.
Venemaal on sellistel inimestel ka võõragendi staatus. See nimekiri koosneb erinevate elukutsete inimestest – finantsistidest (näiteks Oleg Tinkov) kuni artistideni (näiteks Maksim Galkin). Kui ma juhuslikult satun kremlimeelsete kommentaaride peale nende inimeste suhtes, paistab avanev pilt üsna kurb – inimesed tunnevad täiesti siirast vihkamist nende vastu, kes on saanud „rahvusreeturi“ tiitli. Kuigi enne, kui neile selgitati, et tinglikku Galkinit tuleb vihata, võisid nad teda isegi armastada, vaadata tema saateid, käia kontsertidel ja naerda tema naljade üle.
Ma ei tea, kas Keskerakond jõudis ise ideeni arendada reetmiseretoorikat või laenati see praktika naabritelt, kuid ilmselge on see, et see on väga ohtlik mäng, mis destabiliseerib meie ühiskonda, mis on juba niigi ebastabiilne keerulise olukorra tõttu riigis ja maailmas. Reetmisretoorika levitamine sotsiaalmeedias on viinud selleni, et paljud inimesed sõimavad täie vihaga „poliitik-reetureid“, isegi kui nad pole kunagi nende poolt hääletanud. Selline käitumine on ammu väljunud sotsiaalmeedia kommentaaride piiridest. Olen ka isiklikult tänaval kokku puutunud inimestega, kes hüsteeriliselt karjusid, et ma reetsin kõiki venelasi ja mind tuleks puuri panna.
Ma tahan öelda, et sõnad omavad suurt mõju inimeste mõtetele ja südametele. Mul on kurb näha, kuidas inimesed, kellel on tegelik võim inimeste meelte ja meeleolude üle, kasutavad seda võimu ainult vihkamise ja hirmu külvamiseks. Ja see juhtub just siis, kui kõik tegutsevad poliitikud peaksid mitte mängima inimeste närvide ja emotsioonidega, vaid töötama selle nimel, et ühiselt leida viise ühiskonna ühendamiseks.