Kesklinna vene gümnaasiumi direktori Sergei Teplovi vallandamine tõi taas päevakorda arutelu eestikeelsele haridusele ülemineku valmisoleku üle. Selle teema peamisteks eestvedajateks olid jälle keskerakondlased. Nende koalitsioonipartnerid Isamaast eelistasid aga käituda nii, nagu poleks juhtunu eriliselt tähelepanu väärt.
Staliniaegsed repressioonid keskerakondlikus võtmes.
Kõlvart võrdles Teplovi vallandamise sõnastust stalinistlike repressioonidega, Tsaplõgin rääkis samuti repressioonide võtmes. Kuid kõige enam üllatas mind Tallinna linnavolikogu uue liikme Vladimir Gomani postitus, kus ta esitas emotsionaalseid retoorilisi küsimusi: „Aga kas te olete kontrollinud, kas koolid, õpetajad ja õppekavad on (üleminekuks) valmis?“ ning väitis, et „see pole enam reform, vaid otsene tee hariduse kvaliteedi kokkuvarisemiseni“.
Ja polegi justkui oluline, et käes on 2025. aasta lõpp ning eestikeelsele haridusele üleminekust on aktiivselt räägitud viimased kümme aastat – selle postituse all toimunud tulise arutelu põhjal võib järeldada, et paljud kommenteerijad pole siiani aru saanud, et üleminek on juba alanud ning tagasiteed ei ole.
Mind isiklikult on viimastel aastatel tõsiselt murelikuks teinud asjaolu, et paljud vene õppekeelega koolide lõpetajad ei suuda omandada eesti keelt isegi B1-tasemel. See tähendab automaatselt, et nende võimalused jätkata õpinguid ja kujuneda kvalifitseeritud spetsialistideks on väga piiratud. Seevastu pettumus, kibestumine, viha ja tunne, et nad ei ole siin riigis end teostanud, võivad olla piiritud. Keskerakondlaste retoorikat kuulates – juttu repressioonidest ja väidetavast ettevalmistamatusest eestikeelsele haridusele üleminekuks – jääb mulje, et just neid tundeid soovitaksegi oma valijate seas teadlikult üles kütta ja hoida. Sest inimeste viha ja pahameelt on alati lihtsam õhutada kui motiveerida neid pingutama hariduse omandamise nimel.
Keskerakonna ja Isamaa potjomkini külad?
Paljusid tulevaste koolilaste vanemaid ehmatas koalitsioonileppes sisalduv punkt, mille kohaselt hakatakse lapsi koolidesse suunama vastavalt keeleoskusele. Teisisõnu: kui laps ei valda piisavalt eesti keelt, suunatakse ta nn üleminekukooli. Seda punkti kritiseerisid teravalt kõik need, kellele on oluline, et üleminek eestikeelsele haridusele toimuks ka tegelikkuses, mitte ainult paberil. Samuti juhiti tähelepanu sellele, et selline lähenemine on vastuolus põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise printsiibiga.
Keskerakonnast tulev tulevane haridusvaldkonna abilinnapea Andrei Kante kiirustas kõiki rahustama, kinnitades, et olukorda on valesti mõistetud ja midagi sellist ei plaanita. Mina aga ei kiirustaks rahunemisega, sest seesama keelepõhine koolidesse jaotamise punkt on ühtviisi kasulik nii Keskerakonnale kui ka Isamaale.
Keskerakonnale on kasulik säilitada segregatsiooniline haridussüsteem, kus lapsed, kelle emakeel on vene keel, õpivad eraldi eesti lastest. Nendele lastele ja nende vanematele saab ka edaspidi rääkida lugusid „ettevalmistamata reformist“ ja „hariduse kvaliteedi kokkuvarisemisest“, rõhutades, et ainult Keskerakond seisab nende huvide eest selles vaenulikus maailmas. Pole kahtlustki, et eestikeelsed õpilased ei jõua nn üleminekukoolidesse veel pikka aega. Selle tulemusena tekivad järjekordsed potjomkini külad – formaalselt eestikeelsed, sisuliselt aga kehva keeleoskusega.
Ent selline olukord on kasulik ka Isamaale. Kui töötasin eelmise linnavolikogu koosseisu hariduskomisjoni eksperdina, olid just Isamaa esindajad need, kes nurisesid, et venekeelsed lapsed pidurdavad õppetööd eestikeelsetes koolides ning et eestikeelsed klassikaaslased peavad täitma tõlkide ja abistajate rolli. Ühesõnaga – miks peaksid meie lapsed kannatama?
Mida ma selle kohta öelda saan: ühiskonna areng ja sidusus on ühine vastutus. See tähendab, et pingutusi tuleb teha kõigil, meeldib see kellelegi või mitte. Kui keegi tõsimeeli arvab, et venekeelsed lapsed peaksid kusagil eraldi, eestikeelsetest lastest eemal, omandama eesti keele ja integreeruma nii, et see ei tekitaks kellelegi ebamugavusi, siis nii ei lähe. Seda lihtsalt ei juhtu.
Seniks jääb huvitavaks jälgida, milliseid samme astub pealinna koalitsioon eestikeelsele haridusele ülemineku elluviimisel. Toetusi määrata ja trammiliine tühistada on lihtne – sidusa ühiskonna ülesehitamine on kordades keerulisem.