Kirjutan seda teksti teisipäeval ega tea veel, kuidas kulgeb põhiseaduse muutmise seaduseelnõu kolmas lugemine, kuna puudub kindel teadmine sellest, kuidas käituvad hääletamisel sotsiaaldemokraadid. Seetõttu saan rääkida vaid enda eest, kirjutab riigikogu liige Maria Jufereva-Skuratovski.
Toetan muudatusi, mille kohaselt jääb kohalikel valimistel hääletamisõigus ainult Eesti kodanikele, kuid üleminekuperioodina saavad eelseisvatel oktoobrikuistel valimistel viimast korda osaleda ka halli passi omanikud.
Oma õiguse osaleda kõigil Eestis toimuvatel valimistel sain juba kooliajal. Minu vanemad suunasid mind aktiivselt õppima eesti keelt, sooritama eksami ning taotlema Eesti kodakondsust.
Minu esimeseks passiks oli Eesti kodaniku pass, mille üle olin väga uhke. Meie peres ei ole kunagi peetud iseenesestmõistetavaks, et ainuüksi Eestis sündimise fakt peaks andma automaatselt kodakondsuse – ei ole olnud mõtet, et riik on mulle midagi võlgu.
Aastaid olid arutelud selle üle, kellel peaks olema õigus hääletada Eestis kohalikel valimistel. Pärast seda, kui Venemaa alustas Ukrainas täiemahulist sõda, naasis teema poliitilisse päevakorda.
Mingil hetkel muutus minugi jaoks arusaamatuks, miks agressorriigi kodanikud saavad langetada otsuseid, mis mõjutavad meie elu siin Eestis. Isegi, kui need inimesed on suurepärased ja toredad ning on kogu elu töötanud Eesti hüvanguks ja maksnud makse.
Eriti arvestades, et kõik need aastad on Venemaa aktiivselt tegutsenud selle nimel, et Eestis elavad inimesed võtaksid Venemaa kodakondsuse. Kui lähtuda siseministeeriumist saadud infost, siis halli passi omanike arv on aastatel 1992–2024 kahanenud ligi 500 000-lt 60 000-ni, samal ajal kui Venemaa kodanike arv on suurenenud mõne tuhande pealt peaaegu 80 000-ni.
Muide, kõik Eestis elavad inimesed, sõltumata kodakondsusest ja poliitilistest eelistustest, kasutavad oma maksuraha eest avalikke teenuseid – teid, ühistransporti, pensione, toetusi, lasteaedu, koole, arstiabi ja palju muud. Seega ei saa rääkida mingisugusest diskrimineerimisest passi värvi alusel.
Mind teeb murelikuks veel üks aspekt
Viimase aasta jooksul on Venemaa infosõda Eesti vastu jõudnud enneolematusse faasi. Sotsiaalmeedia platvormid nagu Instagram ja TikTok on üle ujutatud väidetavate Eestis elavate noorte poolt, kes jagavad küll nõuandeid armastuse leidmise, pensioniks säästmise ja suveks kaalulangetamise kohta, kuid teevad samal ajal ka võimsat Kremlimeelset propagandat.
Samuti saavad nende poliitikute postitused ja videod, kes iga päev Eesti valitsust mõnitavad, tuhandeid meeldimisi ja entusiastlikke kommentaare – ja seda peamiselt vene keeles.
Mitte keegi ei veena mind ümber selles, et terve trolliarmee töötab päevad ja ööd selle nimel, et hoida meie piirkonna sotsiaalmeedias vajalikul tasemel vaenu Eesti riigi vastu. Kes need trollid siia saatis? Trollid, kes ei oska riigikeelt ning kelle ainus eesmärk on mõjutada valimistulemusi Eestis? See on retooriline küsimus.
Lisage siia veel Facebooki grupid nagu „Tallinlased“ ja ka reaalsed inimesed, kes selles infomullis viibivad hakkavad alateadlikult kõnelema ja mõtlema Kremli retoorika võtmes.
Eesti riik peab astuma samme oma iseseisvuse ja suveräänsuse säilitamiseks. Hääleõiguse määratlemine kohalikel valimistel on üks sellistest sammudest. See ei ole mõeldud kellegi alandamiseks ega solvamiseks. Eesti võitleb oma püsimajäämise nimel – ei rohkem ega vähem.
Mõistan hästi, et kodakondsus ei võrdu alati lojaalsusega. Samuti tean, et peame tegema tööd selle nimel, et iga inimene Eestis tahaks, et see riik jääks püsima, kus on hea elada, töötada ja end turvaliselt tunda.
Muide, Eesti kodakondsuse saamine on täiesti võimalik, kui inimene seab selle endale eesmärgiks. See ei ole sugugi nii ületamatu ülesanne, nagu mõned poliitikud ja poliitilised blogijad püüavad seda kujutada.