Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon lõppes ootamatult. Tegelikult peitusid nähtava “ootamatuse” taga pikaajalised erimeelsused valitsuses, mida osapooled püüdsid avalikkuse eest varjata. Riigi juhtimise võtsid enda kanda kaks erakonda – Reformierakond ja Eesti 200, kirjutab riigikogu liige Maria Jufereva-Skuratovski.
Usun, et peamine vastuolu peitus erinevas lähenemises majandusprobleemide lahendamisele ja bürokraatia vähendamisele. Kui Reformierakonna prioriteet on alati olnud lihtne ja selge maksusüsteem, ettevõtlussõbralik keskkond ning bürokraatia ja regulatsioonide vähendamine, siis sotsiaaldemokraadid pooldasid keerukamat astmelist tulumaksu ning üldiselt suuremat riiklikku sekkumist.
Lisaks esitasid sotsiaaldemokraadid valitsuses korduvalt uusi maksualgatusi, mis kaht partnerit tugevalt ärritasid.
Reformierakond rõhutas korduvalt, et meie eesmärk on kaotada maksuküür (praegune astmeline tulumaksusüsteem), mille vastu sotsiaaldemokraadid erilist vastuseisu ei näidanud. Koalitsiooni muutumine võimaldab loobuda kõige vastuolulisematest ja rahulolematust tekitanud maksuettepanekutest.
Eelkõige tähendab see ettevõtete maksustamist ja esimesest eurost tulumaksustamist. Reformierakond toetab 24-protsendilise ühetaolise tulumaksu kehtestamist ning maksuvaba miinimumi säilitamist, mis on eriti oluline pensionäridele ja madalapalgalistele.
Valitsuse bürokraatia vähendamise kursi taustal teravdas sisepingeid ka sotsiaaldemokraadist ministri Piret Hartmani algatus toiduainete märgistuse reguleerimiseks. Peaminister Kristen Michal kritiseeris teravalt, et need meetmed suurendavad üksnes bürokraatlikku koormust ja on vastuolus kokkuleppega selle vähendamiseks.
Oluline lahkheli oli ka koalitsioonipartnerite erinev seisukoht põhiseaduse muutmisel, eriti küsimuses, kellel peaks olema õigus kohalikel valimistel hääletada.
Eesti vajab avatumat tööturgu
Reformierakond pooldab avatumat tööjõupoliitikat. Eestis on terav puudus kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistidest – see probleem tuleb kiiresti lahendada, kui me ei soovi Euroopa majandusarengust maha jääda. Meie tööturg peab olema atraktiivsem ja kergemini ligipääsetav väärtuslikele välisspetsialistidele. Uuendamist vajab ka töölepinguseadus.
Ka keskkonnakaitse valdkonnas tuleks üle vaadata mitmed nõuded – peab leidma tasakaalu loodusvarade kaitse ja majandusarengu vahel. Ka siin ei jõudnud Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid kokkuleppele. Näiteks Reformierakonna arvates tuleks jätkata puidutöötlemist ka looduskaitsealadel ning kaitsealune mets ei peaks ületama 30 protsenti kogu metsast. Lisaks peaks tuumaelektrijaama rajamise protsess olema kiirem.
Koalitsioonid ei püsi üle kahe aasta
Kui kõrvale jätta erimeelsused, võib tõdeda, et koalitsiooni lagunemine kinnitab üht reeglipärast mustrit Eesti poliitikas – riigi tasandil kestavad koalitsioonid harva üle kahe aasta, pärast mida toimuvad muutused.
Paljudele tuli üllatusena, et uude koalitsiooni ei kuulu Isamaa. Tegelikult tehti neile küll ettepanek, kuid Isamaa otsustas, et populaarsem ja mugavam on jääda opositsiooni, kus saab rahulikult nautida oma toetust ja populistlike seisukohtade õhkuheiskamist.
On ju selge, et koalitsioonis ei saa üksnes kritiseerida, vaid tuleb aeg-ajalt langetada ka ebapopulaarseid otsuseid, mis ei too rahva seas armastust juurde. Seega pole kõik veel valmis vastutust kandma. Kuid Eesti poliitika on ettearvamatu – ja seda tõestas ka seekordne koalitsiooni lagunemine.