Minu poliitilise tee jooksul olid need Tallinna valimised kahtlemata kõige põnevamad ja pingelisemad. Tavaliselt on kohalikel valimistel juba varakult aimata, kes volikokku pääseb ja kes jääb 5% künnise taha. Seekord aga oli õhus mitu tõelist intriigi, kirjutab riigikogu liige Maria Jufereva-Skuratovski.
- Kas Keskerakond suudab saavutada 41 mandaati ja tulla ainuvõimule?
- Kas Eesti 200, EKRE ja Parempoolsed ületavad valimiskünnise?
Just nende kolme erakonna tulemusest sõltus, milline saab olema Tallinna poliitiline maastik järgmiseks neljaks aastaks.
Praegu on Reformierakond teatanud valmisolekust moodustada nelja osapoole koalitsioon koos sotsiaaldemokraatide, Isamaa ja Parempoolsetega. Aga peagi tekkis uus pööre – Mihhail Kõlvart pakkus Isamaale välja kahepoolset koostööd.
Kas see ettepanek leiab vastukaja, näeme juba lähipäevil. Mina isiklikult arvan, et sünnib siiski nelikkoalitsioon ning linnapeana jätkab Jevgeni Ossinovski.
Valimiste karmid, aga ausad järeldused
Reformierakond sai valijatelt valusa, kuid vajaliku sõnumi: inimesed on rahulolematud sellega, mis riigis toimub, ja nad pole unustanud ka suvist segadust Tallinnas.
See on kainestav hetk. Meil ei ole muud teed kui teha järeldused, töötada järjekindlamalt, langetada kaalutletud otsuseid ja selgitada inimestele, miks me neid otsuseid teeme ja kuhu need viivad.
Keskerakond suutis oma valijaid mobiliseerida, kuid imet ei sündinud – absoluutset enamust ei tulnud. Nad jäid endiselt jõuks, mis koondab venekeelset elanikkonda.
Võib-olla inimesed isegi ei usu, et Keskerakond suudab midagi kardinaalselt muuta, näiteks peatada eestikeelsele õppele üleminekut või jagada kõigile kodakondsust, kuid neile kõlab tuttavalt see erakonna sõnum, mis rõhutab: „riigivõim on teie vastu“.
Sotsiaaldemokraadid pole suutnud venekeelseid valijaid massiliselt enda poole tuua, kuigi on aastaid järjekindlalt selles suunas töötanud. Samas on nende tulemus selgelt paranenud – ja see on märk, et paljud hindavad nende tehtut pealinnas.
Statistika, mis ei vaja tõlget
Tõsiasi on see, et poliitikud, kelle emakeel on vene keel, pääsevad Tallinna volikokku peaaegu alati ainult Keskerakonna nimekirjas. Toimunud valimistel oli erandeid vaid kaks: sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski (olekski muidu kummaline, kui linnapea ise välja jääks) ja Haabersti linnaosavanem Anna Levandi Isamaast.
Tõenäoliselt lähtus mõni uus nimi, kes kandideeris esimest korda Keskerakonna nimekirjas ja kohe volikokku pääses, lihtsast kaalutlusest – kelle kaudu on reaalselt võimalik sisse saada. Mitte sellest, kelle maailmavaade on lähedasem. Ja see taktika õigustas end täielikult.
Sotsiaaldemokraadid tõid oma nimekirja palju uusi ja ka tuntud nimesid, kes on venekeelsele publikule hästi tuttavad, kuid edu jäi tulemata. Ka mina ise sulgen selle nimekirja oma isikliku „antirekordiga“ – 46 häält, mis läksid Reformierakonna nimekirja ja aitasid Mustamäel saada üheainsa mandaadi.
Paigalseis, mis venib juba kaks aastakümmet
See ei ole hea märk. See tähendab, et meie ühiskonna poliitiline areng on jäänud toppama. Nagu 20 aastat tagasi oli Keskerakond ainus „venekeelne poliitikute kool“, nii on see ka täna. Seetõttu liiguvad noored venekeelsed poliitikud ikka sinna, kus on suurem võimalus valituks saada, mitte sinna, kus nende vaated või väärtused on lähemal.
Ma tean konkreetseid juhtumeid, kus inimesed alguses kaalusid kandideerimist sotsiaaldemokraatide nimekirjas, kuid lõpuks otsustasid minna Keskerakonnaga. Põhjus? Tõenäosus sisse saada.
Kui ma liitusin Reformierakonnaga, uskusin siiralt, et meie ühiskond on juba ületanud selle perioodi, kus valitakse põhimõttel: „need on venelased“ ja „need on eestlased“. Ma arvasin, et valijad hindavad programmide sisu, kandidaatide kogemust ja tegusid.
Ma eksisin. Meie ühiskond on endiselt rahvuslikult lõhestunud. Poliitikud kasutavad endiselt hirme ja emotsioone, et toetust koguda. Viimaste aastate seadused – valimisõiguse piiramine, õigeusu kiriku küsimus, eestikeelsele haridusele üleminek on seda lõhet ainult süvendanud.
Tõsiasi on see, et vene päritolu poliitikutel on täna veel raskem kui varem koguda hääli väljaspool Keskerakonda. Enamik eestlastest eelistab hääletada eestlaste poolt, enamik venelasi – keskerakondlaste poolt.
Kui valijad jätkavad kandidaatide jagamist „omadeks“ ja „võõrasteks“, lähtudes vaid nende päritolust, siis kahekümne aasta pärast elame me endiselt samas riigis, aga eri maailmades.