Margit Sutrop: ühegi Euroopa liidri näoilmes polnud Londonis surmahirmu! Oli hoopis otsustavus ja uhkus
Riigikogu liige Margit Sutrop sõnab, et Londonis oli teatav vabanemisrõõm, nagu oleks äkki saadud täiskasvanuks ja tunnetatud oma jõudu: me saame ka ise hakkama, me suudame. Me võtame Ukraina ja Euroopa saatuse enda kätesse – me võidame niikuinii!
Nädalavahetus oli poliitikahuvilistele televaatajatele emotsionaalselt raske, sest Ukraina rahusõlmimisega seotud uudised kõikusid seinast seina. Reedel elasime sügavalt läbi seda, kuidas Venemaa agressiooni all kannatava Ukraina vaprat riigipead Valge maja ovaalsaalis alandati ja mõnitati.
Pühapäeva hommikul kurvastasime, et Eestit ja teisi Balti riike ei kutsutud Londonisse Euroopa liidrite nõupidamisele arutama Ukraina rahuplaani. Tundsime hirmu, et kui meid pole laua taga, äkki oleme „laual“ ja osa rahuplaanist. Pühapäeva õhtul saime tunda suurt rõõmu, et Euroopa on ärganud ja Inglismaa ning Prantsusmaa initsiatiivil kogunenud riigipead panid kokku neljaosalise plaani, mis sobib väga hästi ka meile:
-
jätkata sõjalise abi andmist Ukrainale, kuni sõda kestab, ja suurendada Venemaale majanduslikku survet;
-
igasugune kestev rahu peab tagama Ukraina suveräänsuse ja julgeoleku ning Ukraina peab olema rahuläbirääkimisel laua taga;
-
rahulepingu sündimise korral võtavad Euroopa liidrid eesmärgiks hoida ära igasugune Venemaa sissetung Ukrainasse tulevikus;
-
luuakse hea tahte koalitsioon Ukraina kaitsmiseks ja rahu tagamiseks.
Pühapäevased emotsioonid
Vaatasin pühapäeva õhtul BBC põhjalikku reportaaži Suurbritannia peaministri Keir Starmeri Londonis korraldatud kohtumisest. Lehtedes ilmunud kuivad sisukokkuvõtted ei anna edasi seda emotsiooni, mis ekraani kaudu vaatajateni jõudis. Kõigepealt „klassipildi“ tegemine. Kõik pildile rivistujad naersid lõbusalt, patsutasid üksteist ja kallistasid Zelenskõit. Ei pea olema kehakeele ekspert, et mõista – siin toimub suur vennastumine ja seltskonda seob üksmeel ja kokkukuuluvustunne.
Reedel Valge maja ovaalsaalis koolikiusu ohvriks langenud Zelenskõist sai pesamuna, ta võeti pühapäeval kutsutud Euroopa riikide (sh Türgi) ja Kanada peaministri kaitsva tiiva alla. Peale kohtumise lõppu viis helikopter ta otse Inglismaa kuninga Charlesi juurde Sandringhami, kus teda samuti suure soojusega vastu võeti.
Zelenskõi esimene sõnum peale kohtumist oli, et ta tunneb tugevat toetust Ukrainale. Kuninga juures käigu kajastuses intervjueeriti naaberküla elanikke, kes olid tulnud Ukraina lippudega avaldama oma toetust ukrainlastele. Kui reporter küsis, et kas neil on Ukrainas tuttavaid või sugulasi, vastasid nad eitavalt, aga et neile on oluline eristada õiget ja valet, mistõttu neid puudutas väga Valge maja ovaalsaalis toimunu.
Diplomaatia meistriklass
Peale kohtumist andis Suurbritannia peaminister Keir Starmer pressikonverentsi, kus teatas kindlalt, aga samas soojalt ja sõbralikult, et Suurbritannia, Prantsusmaa ja teised riigid on koos Ukrainaga pannud kokku neljaosalise rahuplaani, mida kavatsetakse ka USA presidendile tutvustada.
Ajakirjanike küsimuse peale, mida võiks Trump selle peale kosta, vastas Suurbritannia peaminister, et „ma ei astuks seda sammu sellele teele, kui ma ei arvaks, et see annab positiivse tulemuse, mis tagab meie – Ukraina, Euroopa, Ühendkuningriigi ja USA – koosliikumise püsiva rahu poole“. Ka NATO peasekretär Mark Rutte rõhutas peale kohtumist antud intervjuus, et Trump on hea sõber ja täielikult pühendunud NATO artiklile 5“.
Kõige põnevam oli aga vaadata, kuidas Kanada peaminister Justin Trudeau vastas ajakirjaniku küsimusele, mida ta arvab sellest, kuidas Trump kohtles Valge Maja ovaalsaalis Zelenskõid. Oma vastuses ei öelnud ta sõnagi Trumpi kohta, aga selgitas pikalt, miks Zelenskõil oli õigus öelda, et Venemaad ei saa usaldada. Kuidas Venemaa on korduvalt rikkunud Minski lepete põhimõtteid, ründas Ukrainat 2014 ja alustas 2022. agressiooni, mille eesmärk oli vallutada kolme päevaga Kiiev ja kahe nädalaga Ukraina. Trudeau rõhutas, et Kanada on pühendunud Zelenskõi ja Ukraina toetamisele.
Kõik kohal olnud juhid kinnitasid, et Euroopa peab võtma suurema vastutuse oma kontinendi kaitsmise eest, aga et transatlantilised suhted on ka tähtsad. Suurbritannia peaminister Starmer teatas, et luuakse nn tahtekoalitsioon, mille liikmed panustavad tugevalt Ukraina kaitsesse. Et panustamine on vabatahtlik, aga paljud riigid on juba andnud teada oma kaitsekulutuste suurendamisest või teevad seda lähipäevil.
Muidugi võib küsida, kus te enne olite ja miks alles nüüd. Eesti on kõige esimene 41 Ukrainale valitsuse poolt abi andnud riikide hulgas, võttes arvesse toetuse suhet SKP-sse. Meile järgnevad Taani, Leedu, Läti, Soome, Rootsi, Poola, Holland, jt. Arvestades, kui palju Balti riigid juba on panustanud, oli ehk isegi hea, et meid sellel kohtumisel polnud, kus alles veendi teisi riike Ukrainat rohkem aitama. Ka ei saa Venemaa nüüd öelda, et jälle need kurjad baltlased keerasid Euroopat üles.
Kaastunne, hirm või uhkus?
Inglise filosoof Thomas Hobbes on tavalt osundanud, et inimese kaastunne hädasolijale on seda suurem, mida tõenäolisem on, et ta võib ise sarnases olukorras olla. Seega on loomulik, et just need riigid, kel on õnnetus olla Venemaa vahetus naabruses, on panustanud Ukraina abistamisse kõige rohkem.
Kui liitlasi reedetakse ja unistatakse maailma jagamisest diktaatorite vahel, saab selgeks, et sõjaline oht ei ole ainult Venemaa otsestele naabritele, vaid ka teistele demokraatlikele riikidele ehk kogu demokraatlikule maailmakorrale. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, ütles peale Londoni kohtumist väga mureliku näoga, et Euroopa peab valmistuma kõige halvemaks ja taasrelvastuma.
Riigijuhtide tohutu üksmeel, mis Londoni kohtumisel valitses, polnud minu meelest tingitud surmahirmust. Ühegi Euroopa liidri näoilmes polnud hirmu. Oli hoopis otsustavus ja uhkus, et me ei lase ebaõiglusel võimust võtta ega meie ühisväärtusi jalge alla trampida. Oli teatav vabanemisrõõm, nagu oleks äkki saadud täiskasvanuks ja tunnetatud oma jõudu: me saame ka ise hakkama, me suudame. Me võtame Ukraina ja Euroopa saatuse enda kätesse – me võidame niikuinii!
Nagu me teame oma laulva revolutsiooni ajast, on see võimas tunne, mis haarab kõik kahtlejad kaasa, paneb vastase taganema ja lõpuks viibki võidule.