Ebaühtlus läbi ministeeriumide korraldatavas teadusrahastamises tuleb uue teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni korralduse seadusega korda teha, kirjutab Margit Sutrop.
Akadeemilise vabaduse ja ülikoolide autonoomia hoidmine on sama tähtis kui teadus- ja kõrghariduse rahastuse kasv. See, mismoodi Donald Trump peatas kohe peale võimule saamist ajutiselt USA riikliku terviseinstituudi (NIH) teaduspaneelide tegevuse, kuidas ta vähendab meelsuse alusel ülikoolide ja teaduse rahastust, on räige sekkumine teadusasutuste autonoomiasse.
Eelmise aasta lõpus tuli vaba maailma šokeeriv uudis ka Uus-Meremaalt, kus teaduste akadeemia, mis läbi Marsdeni fondi riiklikku teadusraha jagab, teatas, et humanitaar- ja sotsiaalteadusi enam ei rahastata. Kõik raha läheb “kasulikele teadustele” ja vähemalt 50 protsenti teadusrahastusest peab omama otsest mõju majandusele, keskkonnale või rahvatervisele.
Ma kardan väga, et ka Eestis on poliitilisi jõude, mis vaid ootavad, et saaks hakata ütlema, millist teadust peab tegema. Teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni korralduse seaduse (TAIKS) esimesel lugemisel riigikogus 26. veebruaril, 10. märtsil riigikogu kultuurikomisjonis ja 11. märtsil riigikogu suures saalis peaminister Kristen Michali ettekannet teadus-arendustegevusest kuulates esitasid EKRE saadikud küsimusi, miks Eestis rahastatakse kliimateadust, mis õigustab rohepööret ja soolise enesemääramise õigust toetavat teadust ja üldse, miks ei ole finantseerimise aluseks ainus kriteerium olulisus Eestile.
On juba näha, kui palju julgustust ja innustust saadakse akadeemilise vabaduse piiramise näidetest mujal maailmas.
EKRE saadiku Anti Poolametsa kõne 11. märtsil riigikogus oli peetud Trumpi vaimus: “Kuulake nüüd, kuulake, millise teadusega Eesti Vabariigis tegeletakse. /-/ Ajuvaba on ka see, et meil käib siinsamas puldis haridus- ja teadusminister. Kuidas tema siia valitsusse sai jääda? Uhhuuteaduste prohvet, kes räägib koolides meil siin, et 150 sugu on olemas, võlasoolised, intersoolised. /-/ minister on uhhuteaduste prohvet, ütleb, et see on teaduslik konsensus, eks ole. On libateaduste ajastu, inimtekkeline kliimasoojenemine, hüsteeria hommikul, kui ärkad, õhtul enne magama minemist trummeldatakse teile: inimtekkeline kliimasoojenemine, karu kukkus jääpangalt alla, paanitsege, hüsteeritsege, nutke.”
Kuna olen riigikogus uue TAIKS-i menetleja, siis panin ka riigikogu puldist kõnet pidades kõigile südamele, et me oma teadus-ja arendustegevuse seaduse teeksime nii “kuulikindlaks” demokraatia piiramise katsetele kui võimalik. Et kui tulebki kunagi jälle võimule EKRE, Isamaa ja Keskerakonna koalitsioon, ei võetaks Eesti teaduselt hapnikku. Sest mis see akadeemiline vabadus muud on kui hapnik.
Sellega ei taha ma öelda, et teaduse riiklikul rahastamisel ei peaks pidama silmas meie ühiskonna ja riigi huve. Uue teadus- arendustegevuse ja innovatsiooni korralduse seaduseelnõuga saab näha ette erinevaid rahastusmeetmeid, mis hoiavad tasakaalu teadusasutuse autonoomia ja riigi huvide, akadeemilise vabaduse ja vastutuse vahel.
Lisaks nn uudishimugrantidele saab riik läbi sihitud toetuste tellida Eestile vajalike teemade uurimist. Eesti vajadusi peaks tegelikult rahuldama läbi ministeeriumide rahastatav teadus. Ühe protsendi teadusleppega lepiti ju kokku jaotus 40:40:20, kus 40 protsenti teadusrahast peaks liikuma läbi haridus- ja teadusministeeriumi (HTM), 40 protsenti läbi majandusministeeriumi innovatsiooni toetamiseks ja 20 protsenti läbi erinevate ministeeriumide.
Paraku on selle nn valdkondliku teadusraha jaotamine olnud kehvasti korraldatud. Ministeeriumide teadusnõunike tase ja positsioon ministeeriumis on erinev, võimekus kuulutada välja teadustoetuse konkurss, sh määratleda teaduslik uurimisküsimus ja selleks vajaminev ressurss, on erinev. Ministeeriumide teadustoetuste taotlemise kriteeriumid ja -keskkonnad on erinevad.
Ebaühtlus läbi ministeeriumide korraldatavas teadusrahastamises tuleb uue TAIKS-iga korda teha. On arutatud, kas valdkondlike teadusrahade koordineerimine võiks minna riigikantseleile. Praegune seisukoht on aga, et koordineerimine on haridus- ja teadusministeeriumi kui teadus- ja arendustöö korraldamise eest vastutava ministeeriumi ülesanne.
Kui see nii on, siis võiks konkursside väljatöötamine ja taotluste menetlemine ning ka teadusprojektide tulemuste koondamine toimuda läbi Eesti Teadusagentuuri kui HTM-i rakendusüksuse. Osaliselt see juba praegu nii ongi. Vaja oleks, et kõik ministeeriumid usaldaksid haridus- ja teadusministeeriumi ja teeksid koostööd. Eesti teadus ja seeläbi Eesti ühiskond võidaks sellest palju.