Miljonilise rahva emakeelne ülikool ja omakeelne teadustöö on maailmas haruldane nähtus. Aga veelgi haruldasem on see, et miljonilisel rahval on 6 avalik-õiguslikku ülikooli ja 1 eraülikool, lisaks veel 7 riigirakenduskõrgkooli ja 4 erarakenduskõrgkooli.
Kuna tudengite arv on tasuta kõrgharidusreformist alates neljandiku võrra vähenenud, peame küsima, kas kõrgharidus kannatab ainult rahapuuduse all?
Pole mingit kahtlust, et kõik meie kõrgkoolid on tublid. Hoolimata kroonilisest alarahastamisest on ülikoolid suutnud pakkuda rahvusvahelisel tasemel haridust, teha heal tasemel teadust, olla edukad teadus- ja arendustöö grantide saamisel ning teenida Eesti ühiskonda. Eesti kõrg- ja kutsehariduse kvaliteediagentuuri (EKKA) hinnangul ei ole meil kõrgharidusmaastiku korrastumise järel, kus kõrgkoolide arv vähenes kolmandiku, enam nõrku kõrgkoole ega nõrku õppekavasid.
Aga meie kõrgkoolid seisavad majanduslikult nõrkadel jalgadel, õppejõudude ja tugispetsialistide palgad on madalad, õppekavad on õhukeseks lihvitud ja inimesed on läbipõlemise äärel, sest rabavad mitmel rindel. Väiksemad kõrgkoolid ja rakenduskõrgkoolid ei pääse ligi kasvavale teadusrahastusele. Tulevik on tume, sest mõne aasta pärast langevad ära ka eurotoetused ja mitmete tegevuste jaoks jääb veelgi vähem ressursse.
Rektorite hinnangul on eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkuse tagamiseks vaja tegevustoetust kasvatada vähemalt 100 miljonit eurot. See summa võib kiire inflatsiooni tõttu veelgi kasvada.
Riigikogus 9.12.21 toimunud arutelu kõrghariduse rolli, kvaliteedi ja rahastamise aluste üle keskendus küsimusele, kust peaks tulema täiendavad 100 miljonit. Haridusleppe osapooled leiavad, et see raha peab tulema riigilt, kuna tasuta kõrghariduse reformiga 2013/2014 võttis riik vastutuse kõrgkoolide ülalpidamise eest. Samas Eesti tööandjate keskliit ütles kõrghariduse toetusrühma raportis välja, et toetab (osalise) õppemaksu taastamist ja peab õigeks riigi poolt rahastatavale kõrgharidusele „tagasitoomise” kohustuse kehtestamist õppuritele.
Kuna koalitsioonileppes on kirjas, et vaadatakse üle eraraha kaasamise võimalused, siis on haridus- ja teadusministeeriumis läbi viidud sellekohane põhjalik analüüs. Haridus- ja teadusminister Liina Kersna tutvustas analüüsi tulemusi ka riigikogus toimunud arutelul, eristades seda, mida on võimalik teha olemasoleva süsteemi piires ja milleks on vaja muuta rahastamise aluseid (õppekulude osalise kompenseerimise kohustus katkestamisel, õppeteenustasu või ühtlane osalustasu, õppemaks).
Kuhu kadusid üliõpilased?
Tuleks mõelda aga ka sellele, kas olemasolev kõrgkoolivõrk on jätkusuutlik. 2013/2014 õppeaastal, kui jõustus tasuta kõrghariduse reform, oli Eestis 59 998 üliõpilast (neist 2 230 välisüliõpilast). 2021/2021 õppeaastal oli Eestis 45 259 üliõpilast (neist 5 235 välisüliõpilast). Tudengite arvu vähenemise on ühelt poolt tinginud iive: kuna 1990-ndatel langes sündimus 25 000-lt 12 000-le, siis näeme praegu ülikooliealiste noorte arvu kahekordset langust. Teisalt kasutavad noored üha enam võimalusi õppida välismaal. Kuigi riik ei pea välismaa õppima suundujate üle arvestust, on kõnekas fakt, et kui 2009. aastal jätkas 69% gümnaasiumi lõpetajatest Eesti kõrgkoolides, siis 2019. aastal vaid 40%.
Vaatamata sellele, et üliõpilaste arv on langenud reformieelse ajaga veerandi võrra, on tasuta õppekohti kõrgkoolides rohkem kui enne reformi. Kuna enamikel juhtudel on sarnast eriala võimalik Eestis ja eesti keeles õppida vähemalt kahes kõrgkoolis, siis võistlevad kõrgkoolid ja ka ühe kõrgkooli sees erinevad erialad, samade tudengite pärast. Näiteks IT erialade vastuvõtt on kasvanud 38%, ent pea samavõrra on langenud tehnika-, tootmis- ja ehituserialade vastuvõtt. Tegemist on ühendatud anumatega: kui ühel erialal vastuvõtt tõuseb, siis teistel langeb.
Gümnaasiumijärgsete ülikooli astujate arvu vähenemisest tekkinud auke täidavad elukestvad õppijad, kes tulevad kõrgkooli, et omandada kas teine või koguni kolmas haridus. Kõrgkoolid peavad aga kohanema olukorraga, kus õpitakse töö kõrvalt, mitte ei töötata õppimise kõrvalt. Kui Eurostudenti võrdlusriikides töötavad ja õpivad üliõpilased keskmiselt 47 tundi nädalas, siis Eestis õpitakse ja töötatakse keskmiselt 53 tundi.
On teada, et need üliõpilased, kes töötavad rohkem kui 20 tundi nädalas, satuvad töö tõttu õpingutega raskustesse. Kuna õppetoetused pole tõusnud 8 aastat ja kodude võimalused on piiratud, siis pole imeks panna, et 68% üliõpilastest töötab.
Kuna kõrgharidusreformist alates on oluliselt vähenenud ka tööealine elanikkond, on tudengitel lihtne tööd leida. Tööandjad ei pane nii palju rõhku diplomile kuivõrd võimetele, mistõttu paljud saavad hea töö juba õpingute ajal ja kõrgkool võib jääda lõpetamata. Kõrgkoolide rahastamisel on samas nominaalajaga lõpetajate arv üheks tulemusnäitajaks, mis tekitab olukorra, kus kõrgkoolile on iga tudengi stuudiumist läbivedamine ülioluline.
Nii saab tudengist kuningas ja õppejõust karjapoiss, kes palka ei saa, aga kelle seljast kooritakse mitu nahka. Ülikooli õppejõududelt oodatakse nii eesti kui inglise keeles õpetamist, tudengite juhendamist, rahvusvahelisel tasemel teadustööd, inglise keeles publitseerimist erialaajakirjades ja -kogumikes, oma uurimistulemuste eesti keeles tutvustamist, nii kodumaiste kui rahvusvaheliste teadus- ja arendusgrantide taotlemist ja täitmist, õppevahendite koostamist, eriala populariseerimist, ettevõtluse või kolmanda sektoriga koostööd, avaliku sektori nõustamist ja ühiskonna teenimist kõikvõimalikes erinevates rollides.
Aktiivsematel on võimalik ülikoolis saada päris head palka, aga see tuleb kas teadusprojektidest, administratiivtööst või mingitest muudest kõrvaltegevustest. Tulemuseks on aga jällegi see, et õpetamine muutub ülikoolis teisejärguliseks.
Konkurentsi asemel koostöö?
Mida siis teha? Riigi panus kõrgharidusse peab kindlasti tõusma. Kõrgkooli õppejõudude palkade tõstmise kõrval ei tohiks me ära unustada tudengite toetuste tõstmist ja õppelaenude süsteemi ümbertegemist. Aga selleks, et saavutada kvaliteedihüpe ja konkureerida Euroopa parimate ülikoolidega, on vaja hoopis rohkem raha.
USA parimate ülikoolidega me nagunii võistelda ei suuda, sest nt Harvardi ülikooli eelarve on neljandik Eesti riigi eelarvest. Kui oleme valmis loobuma tasuta kõrgharidusest, siis millised võiksid olla meile sobivad rahastamismudelid, seda uurivad praegu Arenguseire keskuse ja Tartu ülikooli eksperdid.
Samas ei ole meil minu meelest pääsu ka sellest, et vaatame üle kõrgkoolivõrgu. Haridus- ja teadusministeeriumi arvutuste järgi saaks juhul, kui keelata kõrgkoolidel õpetamine väljaspool vastutusvaldkondi, tõmmata kõrgkoolivõrku koomale ja jagada ümber 8% tegevustoetusest, mis praeguse rahastuse taseme juures on ca 25 miljonit eurot.
Keelamise asemel võiks aga kõrgkoole motiveerida koostööle ja oma tegevuse fokusseerimisele. Kuigi eluterve konkurents erinevate kõrgkoolide vahel Eesti sees on edasiviiv, on mitmes kõrgkoolis õpetamiseks vaja kriitilist massi tudengeid, mida meil lihtsalt pole võtta. Nii mõnelgi juhul võib kahes kohas õpetamine viia selleni, et õppekava muutub ingliskeelseks, sest eestikeelseid tudengeid lihtsalt pole.
Seetõttu oleks hoopis mõistlikum kõrgkoolidel ühendada jõud. Soome riigist eeskuju võttes saaks ka meie riik suunata lisaraha just sinna, kus ollakse valmis oma tegevust fokusseerima ja millestki loobuma.
Kaaluda võiks ka päris radikaalset lahendust. Rektorid on öelnud, et kunagi varem pole olnud Rektorite nõukogus nii koostöist õhkkonda kui praegu. President Alar Karis on avaldanud valmisolekut toetada kõrghariduse jätkusuutliku lahenduse leidmist. Äkki võiks president Karis võtta uuesti lauale rektor Karise 2007. välja käidud mõtte, et Eestisse mahub vaid üks akadeemiline ülikool ja üks tehnoloogiaülikool ning kutsuda ülikoole ning miks mitte ka mõningaid rakenduskõrgkoole ja teadusasutusi koondama oma jõud.
Minu dekaani kogemus Tartu Ülikoolis 2016. aastal läbi viidud struktuurireformist näitas, et kui teaduskonnad ja regionaalsed kolledžid koondusid ühte suurde valdkonda, tekitas see seni konkureerinud erialade vahel sünergia ja valmisoleku piiratud ressursse paremini kasutada. Miks see peaks teisiti olema siis, kui kõrgkoolid oma leivad ühte kappi paneksid? Kindlasti vajab see mõte hoolega läbikaalumist, aga ärgem öelge kohe EI.