Eestikeelsete haridusasutuste õpetajad on mures kasvava koormuse pärast. Kui muu emakeelega laste arv ületab eesti emakeelega laste arvu, siis kannatab keeleline areng.
Paraku ei saa üleminek eestikeelsele haridusele ega eesti keele õpetamine olla vaid lühiajaline ühispingutus. Äsja astus valitsus olulise sammu, saates riigikokku uue alushariduse ja lapsehoiu seaduse, mis näeb ette, et viie aasta pärast on kõik Eesti lasteaiad eestikeelsed. Eesti ühiskonna lõimumismonitooringu (2020) järgi leiab üle kolmveerandi Eesti elanikest, et eestikeelne õpe peaks algama lasteaiast. Praegu on puudus eestikeelsetest õpetajatest, mitte tahtest.
Meie ees on korraga kolm suurt väljakutset – esiteks, meie enda seatud siht minna aastaks 2035 üle valdavalt eestikeelsele haridusele; teiseks, õpetada kiiresti eesti keelt Ukrainast tulnud kümnetele tuhandetele põgenikele, kes on taotlenud ajutist kaitset ning kolmandaks, õpetada riigikeel lõpuks ometi selgeks kõigile muu emakeelega Eesti püsielanikele. Ukraina sõda on ilmekalt näidanud, et eesti keele oskus pole ainult tingimus edukaks hakkamasaamiseks ühiskonnas, vaid ka julgeoleku küsimus. Riigikeele oskuse puudumine toob kaasa osade kaasmaalaste väljajäämise Eesti inforuumist ning võimaldab naaberriigil kujundada meie suhtes vaenulikku meelsust.
Eesti keel ja eesti meel
Mul on hea meel, et viimane aasta on toonud muutuse – riik on näidanud selgroogu ja valmisolekut seista eesti keele eluõiguse eest. Esimest korda on riigil olemas eestikeelse hariduse tegevuskava, milles on ette nähtud konkreetsed tegevused ja raha eestikeelsele haridusele üleminekuks. Eesti keele arengukavas (2021–2035) on seatud selge siht, et 2035. aastaks toimub õppetöö riigi ja kohalike omavalitsuste rahastatavates haridusasutustes eesti keeles.
Riigikogus tuleb 1. juunil esimesele lugemisele uus alushariduse ja lapsehoiu seadus, mis näeb ette, et 2027. aastaks on lasteaedade õppekeeleks eesti keel ja igas rühmas peab olema vähemalt üks eesti keelt valdav täistööajaga õpetaja. Lasteaia pidaja otsusel ja hoolekogu arvamust ära kuulates võib lasteaias siiski kasutada ka teisi õppekeeli, ent tingimuseks on, et eesti keelt kasutataks rühmas vähemalt pooles mahus iganädalasest õppe- ja kasvatustegevuse ajast.
Kindlasti on neid, kellele selline nõue on lati liiga madalale seadmine. Samas on ka neid, kes eesti keelt valdavate õpetajate töölevõtmise nõuet käsitlevad kui kinda heitmist, millele peaks järgnema mäss või valitsuspartneri duellile kutsumine.
Puudus on õpetajatest, mitte tahtest
Eesti ühiskonna lõimumismonitooring (2020) ütleb, et eestikeelset alusharidust toetab 81% eestlastest ja 66% muu emakeele kõnelejatest. Tähelepanuväärne on, et isegi Ida-Virumaal on muukeelsete toetus eestikeelsele alusharidusele üle 60%! Ega siin polegi midagi imestada, sest on ju üldteada, et võõrkeel omandatakse kõige paremini varases eas.
Mõistmaks, kui suure muutuse uus alushariduse ja lapsehoiu seadus kaasa toob, tuleb teada tänast olukorda. Eesti hariduse infosüsteemi andmetel õpib sel õppeaastal 3–7-aastastest lastest 14% vene õppekeelega rühmades. Vene õppekeelega ja keelekümblusrühmades kokku õpib 13 176 last ehk ligi viiendik kõigist Eestis lasteaias käivatest lastest. 151 vene õppekeelega lasteaiarühmas on juba praegu loodud eestikeelse õpetaja ametikoht. Samas 243 vene õppekeelega rühmas sellist kohta ametlikult loodud pole, mis tähendab, et eestikeelne õpe ei ole tagatud, vaid sõltub sellest, millise keeleoskusega õpetajad parasjagu tööl on.
Puudulik keeleoskus ei ole ainult lasteaia õpetajate ja direktorite, vaid laiemalt kõigi haridustöötajate probleem. Keeleameti järelevalve näitab, et 2300 haridustöötaja keeletase, sh 8 üldhariduskooli juhi ja 19 lasteaia direktori keeletase ei vasta seaduses kehtestatud nõuetele: Narvas on puuduliku keeleoskusega haridustöötajaid 783, Tallinnas 565, Kohtla-Järvel 367, Sillamäe linnas 326.
Kas usume, et need mitu tuhat haridustöötajat suudavad eesti keele lähiajal omandada või peaksime mõtlema pigem sellele, kuidas koolitada neile asendajad? Kindlasti on võimalik täiustada haridustöötajate keeleõpet ning luua paremaid võimalusi riigikeele omandamiseks. Ent lõpuks sõltub kõik ikkagi sellest, kas riik suudab tagada enda kehtestatud seadustest kinnipidamise. Keeleamet praegu kontrollib, nõustab, teeb ettekirjutusi, annab lisaaega riigikeele omandamiseks ja kui muu ei aita, siis määrab sunniraha.
Aga Keeleameti käed jäävad lühikeseks, sest kõik sõltub lõpuks sellest, kuivõrd oluliseks peab haridustöötajate riigikeele oskust haridusasutuse juht ja –pidaja – kohalik omavalitsus. Teame Tallinnast, et mõni koolijuht võib eesti keelt ja meelt ignoreerides püsida kohusetäitjana aastaid ametis, makstes iga kord ära Keeleameti määratud sunniraha, mida korvab koolipidaja poolt antav kordades suurem preemia. Kui otsustataks, et kõik koolijuhid peavad läbima riikliku atesteerimise, võiks see aidata kaasa sellele, et kõikides koolides järgitaks keelenõudeid ja samu tegevuspõhimõtteid.
Kõik sõltub motivatsioonist
Siia jõudnud Ukraina põgenike suur huvi ja valmisolek õppida eesti keelt on ilmekalt näidanud, et keeleõppes algab kõik motivatsioonist ja suhtumisest. Kui inimene saab aru, et keeleoskus aitab tal elus edasi jõuda, omandada haridust ja saada paremat tööd, siis on tal ka motivatsioon keelt õppida. Positiivne suhtumine Eestisse ja eestlastesse muutub huviks ja valmisolekuks omandada meie kaunis riigikeel. Mitte kunagi varem pole olnud nii suurt huvi eestikeelsel e-kursusel Keeleklikk osalemise vastu.
13. mai seisuga on Eesti lasteaedadesse ja koolidesse jõudnud 4506 Ukraina last või noort. 69,8% neist õpib eesti keeles, keelekümbluses 9,7%. Eesti keeles õppimine on suur väljakutse õpilastele ja õpetamine mõistagi suur lisakoormus meie õpetajatele, aga nagu näeme – valmisolek on kõik – kurtmist õieti polegi kuulda. Suur tänu ja sügav kummardus kõigile neile, kes annavad oma panuse Ukraina laste lõimimiseks meie haridussüsteemi! Lisaeelarvega soovitakse neid tegevusi ka rahaliselt toetada: Ukraina laste täiendava keeleõppe toetamiseks on 3,7 miljonit eurot; suviste keeleõppelaagritele eraldatakse 2,8 miljonit eurot.
On rõõmustav, et tegelikult on ka vene emakeelega püsielanike hulgas märgatavalt kasvanud huvi panna oma lapsi eestikeelsesse kooli või lasteaeda. Üha enam ilmub meedias artikleid, kus eestikeelsete haridusasutuste õpetajad on mures kasvava koormuse pärast ja kardetakse, et kui muu emakeelega laste arv ületab eesti emakeelega laste arvu, siis kannatab keeleline areng. Omadest kogemustest võin küll öelda, et määrav on ikkagi see, mis keelt kõnelevad õpetajad ja mis keeles toimub õppe- ja kasvatustöö.
Elasime 1990ndatel Saksamaal, kus poeg esimesse klassi ja tütar kolme-aastaselt lasteaeda, ilma et nad oleksid enne saksa keelt osanud. Lasteaias võttis keele omandamine küll rohkem aega, sest tegemist oli ülikooli lasteaiaga, kus lisaks sakslastele oli ka paljudest eri rahvustest õppejõudude ja üliõpilaste lapsi. Aga kuna õpetajad rääkisid lastega vaid saksa keeles, omandasid kõik lapsed saksa keele. Seega jõuame taaskord välja sinna, et kõige olulisem on, mis keelt räägivad õpetajad.
Peame tegema kõik selleks, et eesti keele õpetaja elukutse muutuks üheks kõige hinnatumaks ja paremini tasustatumaks elukutseks. Eesti keele õpetajaks õppivatele tudengitele tuleb maksta korralikke stipendiume ja suure arvu muu emakeelega laste õpetamisel kõrgemat palka. Rahalised vahendid on eestikeelse hariduse tegevuskavas selleks ette nähtud.
Täiskasvanud sõjapõgenikele eesti keele õpetamiseks on kultuuriministeerium hiljuti kaardistanud, kui palju on neid keeleõpetajaid, kes mingil põhjusel keeleõpetajana ei tööta. Kokku saadi ca 130 inimest, kellele tehakse ettepanek tulla appi eesti keelt õpetama. Siiski vajame veel palju uusi vabatahtlikke, kes asuksid tööle keeleõpetajana.
Vaadates, kui ennastsalgavalt on eesti rahvas tegutsenud Ukraina aitamisel, olen kindel, et kui teadvustaksime eesti keele õpetamise vajaduse kui eesti rahvusliku julgeoleku küsimuse, oleksid paljud valmis andma oma panuse. Eestikeelsele haridusele ülemineku, muulastele eesti keele õpetamise ning uute õpetajate koolitamisega seotud väljakutsed on nii suured, et siin on vaja kõigi eestimeelsete poliitiliste jõudude, ülikoolide, õpetajate, ettevõtjate ja vabakonna ühist pingutust. Teeme ära!