Möödunud nädalal tabas justiitsminister Maris Laurit riigikogus rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõud (rahvakeeli vilepuhujate direktiivi) tutvustades opositsiooni terav rünnak. See oli ebaõiglane, kuna Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus oli 2020. aastal Euroopa Liidu vilepuhujate direktiivi ülevõtmise ise algatanud. Nüüd, kus see eelnõu jõudis riigikokku, haistsid EKRE ja Isamaa saadikud ilmselt võimalust koguda odavat populaarsust ja süüdistasid valitsust Orwelli stiilis pealekaebamissüsteemi ja jälgimisühiskonna loomises.
EPL (03.02.22) andis ülevaate seaduseelnõu sünniloost, näidates, kuidas eelmise valitsuse ministrid olid rikkumisest teavitaja kaitse direktiivi valitsuses olles ise palavalt tervitanud, soovides koguni laiemat kasutust kui Euroopa Liidu direktiiv ette nägi. Rahandusminister Martin Helme soovis, et kaetud oleksid kõik finantsjärelevalve subjektid, mitte üksnes direktiiviga kohustatud.
Siseminister Mart Helme toetas ühtse horisontaalse regulatsiooni loomist ja julgeolekuga seotud asutustes teavitamiskanali loomist, mis on direktiivi kohaselt iga riigi enda valik; samuti pidas ta vajalikuks teavituskanalit ja teavitaja kaitset juhtumitel, kui rikutakse siseriiklikku õigust (raha omastamised, hanked). Välisminister Urmas Reinsalu soovis, et lisaks kuritegudest ja väärtegudest teavitamisele tuleks anda teavitajale kaitse ka muudest rikkumistest teatamise korral (oht rahvatervisele, turvalisusele, keskkonnale). Samuti soovitas ta kaaluda tulevikus ühtse teavituskanali loomist kõikidele järelevalveasutustele.
Seega sai tänane valitsus päranduseks eelmise valitsuse algatatud eelnõu, mille vastuvõtmise ta peab tagama olukorras, kus eelmises valitsuses osalenud erakonnad on meelt muutnud. 17. detsembriks 2021 pidid kõik liikmesriigid olema rikkumisest teavitajate kaitse direktiivi siseriiklikusse õigusesse üle võtnud. Kui 2018. aastal oli Eestil veel võimalus esitada Brüsselile oma kriitilised seisukohad direktiivi kohta, siis nüüd on võimalused ahenenud.
Kas tagada anonüümsus või konfidentsiaalsus?
Siiski on meil ka praegu kaalutlemisruumi. Näiteks on liikmesriikidel võimalus valida, kas lubada anonüümset rikkumisest teavitamist (keegi ei tea, kes rikkumisest teada andis) või ainult sellist teavitamist, kus teavitaja nimi on teavituse vastuvõtjale teada, aga seda hoitakse menetlemisel saladuses. Teavitajale tagatakse sel juhul konfidentsiaalsus, aga mitte anonüümsus.
Sellist varianti pooldas näiteks Tartu Ülikooli senat, kui võttis 2020. aasta alguses vastu hea teadustava rakendamise juhendi, millega kehtestati teaduslikust väärkäitumisest teavitamise kord. Senati liikmed olid väga vastu sellele, et ülikool menetleks anonüümseid kaebusi, küll aga leiti, et võimalusel võib hoida rikkumisest teavitaja nime saladuses.
Tartu Ülikool pidas oluliseks mitte ainult rikkumistest teavitamise ja menetlemise korra loomist vaid ka töötajate nõustamist. Toetudes rahvusvahelisele kogemusele loodi ülikooli neljas valdkonnas hea teadustava nõustaja ametikoht, kelle poole saavad inimesed pöörduda, kui neil on kahtlus, et on toime pandud rikkumine ja nad ei tea, kellele ja kuidas sellest teada anda. Nõustajate juurde võib tulla ka siis, kui soovitakse abi ja küsida, kuidas teha asju õigesti. Kahe aasta jooksul oleme näinud, et rikkumistest teatamine ei ole peale selle korra vastuvõtmist kasvanud. Suurenenud on aga töötajate soov saada nõu ja koolitusi, kuidas väärkäitumist ennetada (nt huvide konfliktid, andmekaitsereeglid, võrdne kohtlemine).
Tuleme tagasi küsimuse juurde, kas rikkumisest teatajale peab võimaldama anonüümsust. Kui vilepuhuja nimi on teada, siis ta ehk kaalub hoolikamalt, kas tal on ikka olemas faktid, mis tõestavad, et rikkumine on toimunud. Teisalt võib see pärssida rikkumisest teatamist, kuna vilepuhujal on suurem hirm kättemaksu ees. Kumba varianti pooldada, sõltub sellest, kuivõrd me usume, et seadus suudab inimesi kaitsta ja kas inimesed usaldavad institutsioone, kes peavad rikkumisi menetlema ja rikkumisest teavitajaid kaitsma. Määravaks saab lõpuks aga see, kui oluliseks me peame, et rikkumistest antakse kindlasti teada.
Kas vilepuhumine on moraalselt lubatud või lausa kohustuslik?
Peaksime vilepuhujate direktiivi üle võtma vaid siis, kui usume, et vilepuhumine on moraalselt kohustuslik ja direktiivi vastuvõtmise võimalik positiivne mõju kaalub üles võimaliku negatiivse mõju. Selleks, et võimalikke mõjusid hinnata, peaks direktiivi ülevõtmisele eelnema vilepuhumise moraalne hindamine.
Vilepuhumise eetilisusest rääkides tuleb teadvustada, et põrkuvad erinevad väärtused – ühelt poolt julgus ja sõnavabadus, teisalt aga lojaalsus ja tänulikkus. Küsime, kas vilepuhumine on moraalselt lubatud või moraalselt nõutav. Moraalselt lubatud on see siis, kui see aitab hoida ära kahju tekkimise (teistele inimestele või avalikkusele). Isikul on küll kohustus mitte kahjustada ja hoida võimaluse korral ära kahju tekkimine, aga kelleltki ei saa nõuda, et ta hoiaks kahju tekkimise ära oma elu kaalule pannes.
Seega võib rikkumisest teavitaja kaitse seadus muuta vilepuhumise kohutuslikuks. Ent täidetud peab olema veel viis tingimust. Vilepuhumine on moraalselt kohustuslik ainult siis, kui on oht tõsise kahju tekkimiseks; kui sellest on teavitatud oma ülemust; kui ülemus ei tee teavituse järel midagi; kui isikul on alust arvata, et ta suudab rikkumist tõestada ja kui ta usub, et rikkumisest teavitamise järel võetakse midagi ette. Rikkumisest teavitajate kaitse seadus ei ütle, kas rikkumisest teavitamine on lihtsalt moraalselt lubatud või kohustuslik.
Seaduse mõjusid analüüsides ei ole seaduse seletuskirjas kordagi mainitud usalduse küsimust. Kuidas tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumistest teavitamise kanali loomine mõjutab töökeskkonnas inimestevahelisi suhteid? Kas see loob usaldust või umbusaldust? Rõhutatakse vaid seda, et „eelnõuga plaanitavad muudatused on teavitajate jaoks positiivsed, nad saavad kaitse survemeetmete rakendamise eest“ ja et kaudselt kaitstakse „eelnõuga ka rikkuja huve ebavajaliku avalikustamise eest“, kuna luuakse turvaline viis rikkumisest teavitamiseks asutuse siseselt või väliselt ja rikkumise kiireks kõrvaldamiseks.
Teame, et nõukogude võimu ajal valitses inimeste vahel suur usaldamatus. Võõras seltskonnas ei võinud kunagi kindel olla, et seal polnud mõnd KGB nuhki. Inimese karjääri või vahel terve elu rikkumiseks piisas sellest, et keegi kaebas su peale, et rääkisid riigivastase anekdoodi, kuulasid kodus Ameerika Häält või käisid jõulude ajal kirikus. Seega on täiesti mõistetav, et vilepuhumine seostub inimestel pealekaebamise ehk „koputamisega“. Vahe on muidugi selles, et inimesel, kelle peale selline kaebus tollal esitati, puudus vähimgi võimalus kaitsta ennast ideoloogilise rünnaku eest.
Rikkumisest teavitaja kaitse direktiiv näeb ette, et „kui teadlikult ebaõige teavituse tõttu on kolmandale isikule tekitatud kahju, on kolmandal isikul võimalik nõuda kahju hüvitamist“. Paraku teame, et kui keegi on juba kord pigiga üle valatud, on sellest lahti saamine päris raske. Rikkumistest teavitamise võimaluse loomine ning teavitaja kaitse korraldamine ei peaks külvama hirmu vaid vabastama hirmu tundmisest need, kes seisavad õige asja eest. Täna me räägime ikkagi õigusriigist ja vajadusest hoida ära õigusrikkumised, võimu kuritarvitused ning ebaõiglane kohtlemine.
Rõhk tuleks panna julguse kasvatamisele
Anonüümse kaebamise soosimise asemel peaksime julgustama inimesi seisma vastu ebaõiglusele ja astuma avalikult välja rikkumiste vastu töökohal. Juhtide kohuseks on tagada, et need, kes seisavad õige asja eest, ei saaks kättemaksu osaliseks. Aga kui juhid ei taga võimalust avalikult rikkumistele vastu seista, rikkuja on jõupositsioonil ning võib kätte maksta või ei kavatsegi muuta oma käitumist, siis on vilepuhumine moraalselt lubatud – esmalt asutusesiseselt ja kui see ei aita, siis asutuseväliselt ning viimase võimalusena avalikkuse poole pöördudes.
See kolmeastmeline teavitamiste järjekord on seaduseelnõus kenasti kirjeldatud ja sellel on ka moraalne põhjendus. Kui töötaja läheb kohe asutuseväliselt rikkumisest teatama, siis kasutab ta küll oma sõnavabadust, aga näitab end ebalojaalsena. Kuna sageli peavad ka kaastöötajad vilepuhujat, kes läheb kollektiivist välja rikkumisest teavitama, reeturiks, kes tekitab töökohale mainekahju, siis on kõigile parem, kui rikkumised kõrvaldatakse juba töökohal tehtud teavituse järel.
Ma arvan, et vilepuhumise direktiivi arutelu puhul on jäänud märkamata loodetav kasu, et see peaks tõstma asutuse juhi motivatsiooni olla ise seaduskuulekas, hoida ära oma töötajate rikkumisi ja kui neid tekib, neile kiiresti reageerida. Võimalus, et töökohal toimunud rikkumisest minnakse teavitama väljapoole asutust või lausa avalikkusesse, peaks tõstma iga juhi huvi rikkumistele kiiresti reageerida ja kindlustada seaduskuulekas toimimine.
Kahjuks räägib seaduseelnõu ainult õigusrikkumistest (ebaseaduslik tegevus või tegevusetus) teavitamisest ning välistab seega eetikakoodeksite või heade tavade rikkumisest teavitamise ja teavitajate kaitse. Väga suur osa sellest, mis moraalses mõttes inimestele muret teeb, kujutab endast aga pigem eetikakoodeksites väljendatud väärtuste ja printsiipide või heade tavade rikkumist. Kuidas nendest rikkumistest teada andma peaks ja teavitajaid kaitsma, tuleb ilmselt igal asutusel või organisatsioonil ise läbi mõelda.
Lõpetuseks rõhutan, et esiteks me ei peaks vilepuhujate direktiivi üle võtma pelgalt sellepärast, et Euroopa Liit seda nõuab. Kui peame seda vajalikuks, siis peaksime piirduma vaid sellega, mida Euroopa Liit on ette näinud ja viskama seaduseelnõust välja kõik selle, mida eelmine valitsus oma ülipüüdlikkuses sinna lisas. Ja kolmandaks peaksime rikkumisest teavitajatele tagama vaid konfidentsiaalsuse, mitte aga anonüümsuse.
Eestile on kindlasti oluline tagada nii era- kui avalikus sektoris korruptsioonivaba, inimeste põhiõigusi tagav, võrdsete võimalustega aus ja turvaline töökeskkond. Ent selle töökeskkonna tagamisel on rikkumisest teavitamise süsteemi loomise ja rikkujate kaitse korraldamise kõrval oluline arendada häid tavasid ning usalduslikke suhteid. Seetõttu ei tohi rikkumisest teavitaja kaitse seadusega mingil juhul luua anonüümset pealekaebamise süsteemi, sest see hävitab inimestevahelise usalduse.