Hiljuti kurtis keeleinspektsiooni juht, et Eesti omavalitsused ei taha kakskeelset nõukogude pärandit meie tänavasiltidelt ära koristada ilma ametlikku ettekirjutust saamata.
Maaleht, 22.03.2007
Iga inimene peab hoolitsema eesti keele kaitsmise ja arendamise eest.
Hiljuti kurtis keeleinspektsiooni juht, et Eesti omavalitsused ei taha kakskeelset nõukogude pärandit meie tänavasiltidelt ära koristada ilma ametlikku ettekirjutust saamata.
Enamgi veel – venekeelsete siltide mahavõtmine toimuvat ka pärast keeleinspektori märgukirju üsna mossis näoga ja väljavabanduste saatel: ikka leitavat põhjusi, miks venekeelsed sildid peaksid meie avalikku ruumi kas või tänavasiltidena alles jääma. Kakskeelsed sildid on lausvastuolus vägagi selge keeleseadusega ning võiks ju loota, et vähemalt see seadus venekeelset tõlget ei vaja!
Võõra eelistamine
Üks eelmise Riigikogu viimaseid sõnumeid uuele koosseisule oli: muuta põhiseadust nii, et sisse kirjutada eraldi lause emakeele kaitseks. Eesmärgiks oli esile tõsta ja tähtsustada eesti keele tähendust meie kultuuri ja rahvusliku identiteedi kandjana.
Näib, et eesti keel on praegu olukorras, kus seda tuleb kaitsta kõrgeimal riiklikul tasemel, kirjutades selle eesmärgi sisse põhiseadusesse ja suurendades riiklikku järelevalvet. Elu paratamatu rahvusvahelistumine toob kergema vastupanu teed minnes kaasa ka kõnepruugi muutumise võõramaiseks: “�oppamine” “ostmise” asemel, “diil” seal, kus peaks olema “kokkulepe” jne.
Avalik ruum ettevõttesiltide, tänavanimede ja reklaamide näol ning kirjaruum trükimeedia ja Interneti peeglis on muutumas mingisuguseks näotuks hübriidiks, kus ilusale eesti keelele jagub ruumi aina vähem.
Kui varem tähistas püüd rääkida saksa või vene keelt kas tõusiklust või siirast edasipüüdmist, siis täna on see enamasti vaid keelelis-rahvusliku mõtlemise laiskuse ja hoolimatuse märk.
Vähe on näha armastust oma maa ja keele vastu sellises suhtumises, mis võtab võõrkeelsed tänavasildid maha vaid suure sunniga. Võõra eelistamine ja oma mahasalgamine õpetab valetama; valetades endale, laseme rahvana käest võimaluse vastata põhimõttelisele küsimusele “Kes me siis ikkagi oleme?”.
Oma riiki kanda saab ainult inimene, kes teadvustab endale oma keele ilu ja tähendust. Ei aita, kui teadvustamine jääb riigijuhtide või filoloogide tasandile – sellist keelt ootab peagi väljasuremine. Meie keele päästab see, kui iga inimene hoolitseb selle kaitsmise ja arendamise eest ning oskab kuulata emakeele ilu.
Emakeel arendab
Ma ei taha sellega sugugi õigustada teiste keelte õppimata jätmist – vastupidi, ilma saksa, vene, inglise ja prantsuse keele oskajateta ei oleks me suutnud Eestile iseseisvustki tagada. Eesti vajab polüglotte, nagu ta vajab ka mõistlikul määral rahvusvahelises keeles turismiviitasid. Aga veel enne vajab ta uut Kristjan Jaaku, Johannes Aavikut ja Andrus Saarestet… Ning võimsat eesti keele teadust ülikoolides.
Oli kunagi mõiste – keelejuht. Ennekõike vajavad neid juhte küberruumi või ostutemplisse kogunenud noored. Noorte suhtlusruumi eestikeelestamine on eesmärk, milleta jooksevad liiva kõik ülejäänud katsed “meie väikest keelekest” hoida, olgu need või põhiseadusesse sisse kirjutatud.
Just noorte eestlaste hulgas peab tekkima ühistunne, et eesti keel on midagi kultuskeele laadset ning maailmas ainulaadne oma ilusa kõla ja säilimise müstika poolest; et nende rääkijad on ühe “vinge alternatiivkultuuri” esindajad, kellel pole vaja selleks, et teistest eristuda, oma nina augustada või juuksed oran˛iks värvida.
Emakeel aitab ennast arendada inimesena ja rahvana. Nagu Hurt märkis, on keeles “aastasadade tarkus kokku ladestunud, keel avaldab mõju mõtlemisele ning tahtmisele, südamele ning meelelaadile”.
Emakeeleõpetajatel lasub suur vastutus need sõnad teismelistele lahti seletada, ega ilma selle arusaamiseta puude taga metsa paista.
Mitu sajandit ei lubatud eestlastel oma maal ise valitseda, Nõukogude ajal aga õpetati, et võõras võim on parem kui oma maa. Aeg on harjuda oma iseseisval maal vastutama ja tahtekindlust välja näitama, me ei vaja selleks enam kupja piitsahoopi ega partei suuniseid. Ega ka keeleinspektsiooni ettekirjutusi, mis sunniks eestlasi oma emakeeles suhtlema.