Millalgi kirjutas Hemingway: ärgem küsigem kunagi, kellele lüüakse hingekella, sest seda lüüakse meile enestele. Kaua aega oli aids kaugete maade haigus, nagu neid teisigi on meremehed Euroopasse ikka ja jälle kandnud.
Millalgi kirjutas Hemingway: ärgem küsigem kunagi, kellele lüüakse hingekella, sest seda lüüakse meile enestele. Kaua aega oli aids kaugete maade haigus, nagu neid teisigi on meremehed Euroopasse ikka ja jälle kandnud.
See oli “nende” haigus – karistushaigus heidikutele ja narkomaanidele. Esimese läbimurde sellisesse suhtumisse tõi oma surmaga tõmmunahaline tennisegeenius Arthur Ash, kes oli saanud selle haiguse n-ö täiesti süütult – lihtsalt vereülekandega, mida ei saanud pidada isegi lohakaks.
Aidsi pealinn Narva
Täna oleme olukorras, kus aids/HIV on musta murena olnud meie rahva kohal juba ligi kaks aastakümmet. Ta on väljunud kitsast ringist, mida on peetud riskirühmaks ja muutunud riskifaktoriks ühiskonnale tervikuna. Asjaolu, et teatud selle haiguse levimise viisid on tõkestatavad suhteliselt lihtsalt ja efektiivselt, ei tähenda kaugeltki seda, et need meetmed on reaalsuses rakendatavad või et nende rakendus oleks lahenduseks haiguse levikule.
Seksuaalelust loobumine on samasugune invaliidsus, nagu mõne kehaosa puudumine ja täiskasvanud partnerite omavahelist valikut ei suuda piirata ükski riigi institutsioon. Enamgi veel: normaalselt toimivad inimlikud suhted on elukvaliteedi üks oluline koostisosa ja nii, nagu me saame vaevalt pidada mõttekaks ühiskonna kui terviku suhtes kõikide üheaegset siirdumist kloostritesse, nii ei anna mingit efekti ka puhtpropagandistlikud loengud, kui kahjulik on juua, suitsetada või vältida juhuslikke seksuaalvahekordi. Kui kümmekonna aasta eest võis aidsi veel mingil määral seostada n-ö küsitava käitumisega, siis täna seisame epideemia leviku teise laine lävel, sest üha enam registreeritakse HIV-positiivseid tavaliste pereinimeste ja igati korralike noorukite seas. Üha enam on HIV-positiivsete hulgas noori emasid.
Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmeil on Eestis HIV-positiivseid juba 1,3%. Näiteks Narvas on HI-viirusekandja hinnanguliselt iga 12. noor inimene vanuses 15–29 aastat, Tallinnas iga 74.
HIV laiem levik kuulub Eestis aastasse 2001, kui süstivate narkomaanide hulgas registreeriti 1474 uut HIV-nakatusjuhtumit. Seejärel hakkas haiguse levik justkui pidurduma, sest ellu viidi vastavad ennetus- ja selgitusprogrammid, käiku läks süstalde vahetamise süsteem, oma tegevust kohaldas uutele oludele nii narko- kui ka noorsoopolitsei. Tundus juba, et…
Aga aastast 2005 on viiruse levik taastunud: 2005. aastal registreeriti 621, 2006. aastal aga juba 668 uut nakatunut. Selgus, et ka viiruse levik narkomaanide hulgas oli näidanud vaid petlikku langustrendi: viimaste uuringute kohaselt on Eestis nakatunud 62% süstivatest narkomaanidest.
Kui võtta haiguse leviku üldine määr, siis kõigi nende aastate kohta saame kokku üle 6000 HIV-positiivse inimese, kellest aids on diagnoositud 149-l. Tegelik olukord peaks olema hullem – sest kaugeltki mitte kõik nakatunud pole läbinud teste ja oma osa kulub ka peiteajale.
Varem või hiljem leitakse ravimid, mis suudavad jagu saada organismi kurjast irooniast: keeldumisest võidelda oma olemasolu eest, nagu seda nõuab kõikevõitev bioloogiline evolutsioon. Nii nagu on tänaseks kadunud katk, maha surutud tuberkuloos ja lastehalvatus, nii saame me ühel päeval jagu ka aidsist/HIVst. Seda enam, et haigus on muutunud globaalseks probleemiks ja võitlusse temaga on rakendunud maailma kõige võimekamad meedikud ja bioloogid. Kuid täna surmaohus elava inimese jaoks pole sellest enam kasu.
Välisabi kaob
Rääkimine stiilis tee-ära tee ei lahenda probleemi, kuid sellest on üks kasu ometi: vähemalt keegi potentsiaalne haigestuja võib jääda terveks! Mis tahes äärmused – hukutavad ja nagu on ühiskonna kindel põhjajootmise vahend kuiv seadus –, niisama kindlalt tähendab inimese terve ja loomuliku seksuaalsuse eitamine, et noored ja oma kergemeelsuses end igavesti nooreks pidavad inimesed hakkavad käituma riskantselt seal, kus see oleks igati välditav.
Suurim roll HIV-/aidsitõrjepropagandas on olnud mittetulundusühingutel. Riik on nende tegevust rahastanud ja riigi ning kolmanda sektori koostöö selles vallas võiks olla eeskujuks teistelegi riigi- ja seltsiasutustele. HIV ja aidsiga seotud temaatika peaks omandama aga suurema osa koolide tervisekasvatuse programmides, et juba piisavalt varakult, veel enne aktiivse suguelu algust, oleks noortele selge, kui ohtliku vaenlasega on tegemist – mõni sekund unustust ja tulemuseks on pikaldane surm ja sellele eelnevad aastad õudust.
New Yorgi kogemus tõestab, et juba täna on võimalik ennetustöö, mis küll ei ravi haigestunuid, kuid viib epideemia teatava kontrolli alla: linnapea Rudolph Giuliani isikliku juhtimise tulemusena viidi HIV-positiivsete protsent süstivate narkomaanide hulgas alla 54-lt 13-le.
Meie edasise ennetustöö üheks oluliseks tagatiseks oleks jätkuv rahastamine, mis käesolevast aastast paraku muutub. Tänini oli rahastajaid kaks – sotsiaalministeerium ja ülemaailmne aidsi, tuberkuloosi ja malaariavastase võitluse fond (GFP). Viimane on meile nelja aastaga eraldanud 10,25 miljonit dollarit, selle aja jooksul on koolitatud noori, nõustatud ja ravitud HIV-kandjaid, narkomaanidel vahetati süstlaid, pakuti võõrutus- ja asendusravi. Nüüd kaob see abi ära.
Mõistagi ei seisku sellest meie töö, kuid välisraha kadumine asetab meile kohustuse leida sellele asendus ja tagada seegi, et senised kulutused oleksid tehtud ikka enam ja enam efektiivselt ja sihipäraselt. Nimetasin, et otsustavateks tegijateks on seni olnud MTÜd, nüüd aga kutsun tungivalt üles ka kohalikke omavalitsusi mõtlema sellele, milline peaks olema nende roll ja panus võitluses selle surmava haiguse ja tema levikuga. Raha ei loo iseenesest midagi, kuid riik saab rahastada seda, mis on kas või mõttena, aga veel parem – programmi ja inimestena olemas.
HIV-/aidsiohtu peab mõistma iga inimene. Selle taskus, kelle jaoks mitte kõik pole tuhat protsenti kindel, peaks kondoom olema sama loomulik kui taskurätik. Aids/HIV ei ole seal ja neil, vaid siin ja meil. Ja iga selle haiguse ohvriga sureme me natukene kõik. Mäletate, kuidas mõtiskles Gustav Suits: “Kas kõrd ka kerkokella lüvvas?/ ei löö vist enämb oma lell!/ Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvvas/ oh kerkokell, oh kerkokell…”