Artiklit pole hea alustada küsimusega, kuid pean seda siiski tegema, sest viimasel ajal polegi nagu muud teemat ajakirjanduses kui usaldamatus. Küsin siis, miks me enam ei usalda üksteist, riiki, ametnikke, spetsialiste ega ka mitte teadlasi? Poliitikutest ma parem ei räägigi, sest sõna poliitik on ise kujunenud juba sõimusõnaks, kirjutab riigikogu keskkonnakomisjoni liige Mait Klaassen.
Toon siinkohal vaid mõned näited. Võrumaale taheti rajada kanala, mis oleks andnud tööd kohalikele elanikele, ent mis elanike vastuseisu tõttu tegemata jäi. Ometigi oli sealsamas varem tuhandete sigadega sigala ja väga suur piimalehmade farm. Kanala pidavat haisema, mis ei vasta tegelikult tõele. Samas, kuid veidi kaugemal, pandi seisma mineraalvee ammutamiseks puuritav puurkaev, kust pidavat levima väävelvesiniku lõhna. Ometigi inimesed, kes töötavad sealsamas kõrval, ei tundnud mingit lõhna.
Nursipalu harjutusvälja vastu võitlejad toovad põhiargumendiks looduse hävimise. Samas uurisid teadlased aastaid tagasi (2007-2012) NSVL piiritsooni loodust Eesti Maaülikooli professor Kalev Sepa juhtimisel ja leidsid, et seal oli väga hea elurikkuse tase, sest piirangute tõttu käis seal vähe inimesi. See uuring oli üks osa raudse eesriidega külgnevate alade uuringust, mille uuringuala kogupikkus ulatus Barentsi merest Musta mereni.
Tuuleparkide vastase võitlusega tundub minevat samamoodi – mitte minu tagahoovi! Sama on ka uute tehaste rajamisega. Ja nii kõikide uute ettevõtmistega. Aga elada tahame järjest paremini, sest Hiina toodab ju kaupu kogu maailmale. Rahvakoosolekutel ei kuula keegi argumente, vaid esitab häälekalt enda arusaami, mille põhistamine on emotsioonidel ja uskumustel, aga mitte teadmistel ja faktidel. Mitmed avalikkuselegi näidatud kaasamiskoosolekud näevad välja pehmelt öeldes koledad.
Viimane ja vahest kõige markantsem näide on sigade katku leiuga farmi korduv blokeerimine. Kahjuks ei tea aga protestijad neid põhjuseid, miks ohtlike loomataudide korral käitutakse just nii, et puhastatakse taudikolle ja teatud aja ning meetmete rakendamise korral saab tegevus jätkuda ning ülejäänud sama haigust põdevad loomad on taudiohust päästetud.
Kahjuks on paljudele inimestele arusaamatu, miks on nii vaja teha. Kui me aga nii ei teeks, oleks maailmas väga palju erinevaid ohtlikke loomataude ja oleks tõsine puudus loomsest toiduainest. Sigade Aafrika katk on aga haigus, mille tõrjumine vajab väga rangeid reegleid. Inimesed, kes on selleks aastaid õppinud ja erinevaid loomade haigusi uurinud, on selleks ette valmistatud ja teavad väga hästi, millega ja miks nad tegelevad.
Vastava hariduseta ja ettevalmistuseta inimesed võivad muidugi öelda, et nad mõtlevad oma peaga, aga kas see tähendab seda, et lõpetame loomaarstide ettevalmistuse üldse ära, sest meil on ju inimesed, kes teavad ilma õppimatagi, kuidas asjad peavad käima? Juba tsaari Venemaal jätkus nii palju tarkust, et Tartusse asutati 1848. Tartu Veterinaarinstituut. Mitte nalja pärast, vaid seetõttu, et ei saadud hakkama loomataudidega.
Nüüd on tekkinud inimesed, kes ilma eelneva koolituse ja teadmiseta oskavad taude tõrjuda! Hallo! Kust pärinevad teie teadmised?
Asi ei puuduta kaugeltki mitte ainult loomataude
Iseenesest on see protestiliikumine tänapäevases demokraatlikus riigis täiesti normaalne, kuid taudid on sellised nähtused, mille ohjamiseks peab siiski vastavat haridust omama, et hakata oma seisukohti, mis ei põhine teadmistel, avalikkusele demonstreerima.
SAK iseenesest on veel leebe variant, sest sigade populatsioon taastub kiiresti, olgu siis metsas või farmis. Kui me aga laseksime taudil vabalt levida, peaksime sealiha söömisega mõneks ajaks hüvasti jätma ja majanduslik kahju oleks tohutu. Hiljuti oli oht, et meieni jõuab veiste suu- ja sõrataud, mille meile jõudmine oleks aga põhjustanud väga suure kahju juba alguses, sest kinni oleks läinud kogu piimaga seotud toodangu eksport.
Mis aga puudutab meeleavalduse korraldamist taudikolde vahetus läheduses või sisuliselt koldes, siis see on täiesti lubamatu, tegelikult kuritegelik, sest needsamad meeleavaldajad on potentsiaalsed taudi levitajad. Kahjuks puudub sellisteks puhkudeks vastutuse seaduslik regulatsioon, kui taud peaks laiali kantama. Siinjuures saan kindlasti kaasa aidata, et selline regulatsioon tekiks!
Asi ei puuduta kaugeltki mitte ainult loomataude. Covid-19 ajast on meil veel väga hästi meeles, millised piirangud puudutasid igaüht meist. Ka siis oli palju kahtlejaid ja vaktsineerimise vastaseid, kes ei pidanud toonast epideemiat millekski ohtlikuks. Kahjuks ei tea need vastalised inimesed, et taudid/epideemiad vaibuvad, kui piisav arv populatsioonist on immuunsed kas läbipõdemise või vaktsineerimise tagajärjel.
Õnneks jõuti vaktsiin siiski valmis ja epideemia on tänaseks taandunud. Kuid üha kasvav üldine vaktsiinivastasus loob varsti olukorra, kus piisav arv inimesi pole vaktsineeritud meile varem tuntud haiguste suhtes, nagu lastehalvatus ja muud, mis võivad hakata uuesti levima. Kahjuks ma mäletan veel neid Eestis viimati olnud juhte.
Usaldamatus kui epideemia
Kõikide kirjeldatud juhtude juures teeb meele kurvaks asjaolu, et ei usaldata teadlasi ega spetsialiste, vaid peetakse ennast neist õppinud inimestest targemaks ja kutsutakse ka teisi üles oma ebakompetentsete seisukohtadega liituma, korraldatakse demonstratsioone ja takistatakse vajalike meetmete rakendamist. Seakatku puhul on koldes rahvakogunemise korraldamised aga hoopis ohtlikud.
Kolle ei tähenda aga mitte ainult farmi territooriumi, vaid on laiem ohutsoon, kuhu asjasse mittepuutuvail isikutel asja pole, teedel on desinfektsioonipunktid kogu transpordi nakkuse kandmise suhtes ohutuks tegemiseks ja pole tähtis, kui kalli autoga sõidad – kõik töödeldakse piisavalt söövitava oksüdandiga. Need reeglid kehtivad alati, igas maailma otsas. Seda muidugi juhul, kui meil on soov taudi tõrjuda, mitte levitada ja ukse tagant teda edasi kanda!
On sügavalt kahetsusväärne, et ei usaldata neid, kes on õppinud aastaid, kuidas sellistel juhtudel käituda. Te küsite, kust tuleb minu õigus antud küsimuses sõna võtta. See on kohustus, millele andsin vande oma õpingute lõpus! Olen nimelt hariduselt loomaarst ja kaitsnud kraadi sünnitusabi, bakterioloogia ja viroloogia erialal.
Usaldamatus on aga nagu epideemia ka teistes valdkondades, olgu see siis metsandus, rahandus, planeeringud, looduskaitse jne. Praktiliselt pole valdkonda, kus kehtiks usalduslik õhkkond. Usaldamatus tapab parimad ideed ja teadmised, sest palju lihtsam ja kergem on uskuda kui koolis käia ja teha õppimise ja teadusuuringute rasket tööd! Usaldamatus on nagu hall udu katmas üha enam kogu ühiskonna kõiki valdkondi. Epideemiad ja loomataudid aga korduvad. Nüüd on lisandunud lihtsalt üks uus inimesi puudutav epideemia – usaldamatus!
Kuhu me nii jõuame? Tulemas on aga kohalike omavalitsuste volikogude valimised, mis toob esile veelgi enam usaldamatust, sest enda kuitahes utopistlike ideede esile tõstmiseks tambitaks maha ka vastaste head ideed. Kas meil tõesti on nii halb kooliharidus ja kasvatus, et me ei suuda enam üksteist kuulata ja kuulda, mida meile öeldakse?