Kui tahame, et Eesti ei koonduks tulevikus vaid Tallinnasse ja Tartusse, siis tuleb meil mõista, et ühendusteed ei ole mitte kuluartikkel, vaid inimeste elukohavaliku, liikumis- ja ettevõtlusvabaduse ning eneseteostuse põhieeldus, kirjutab Maido Ruusmann.
Koalitsioonileping on allkirjad alla saanud ning leppesse on koondatud väga mitmepalgelised Eesti elu mõjutavad lubadused. Äärmiselt oluline on kokkulepe suunata edaspidi osa kogutavast automaksust täiendavalt teede ehitusse. See võib tunduda pragmaatilise ja enesestmõistetava otsusena, kuid selle tähendus on palju suurem. Ühendusteed on põhiline eeldus eluks ja ettevõtluseks maapiirkondades ning inimeste liikumis- ja valikuvabadusele.
40 protsenti noortest eelistaks elada maal või väikeasulates
Töökohtade üle arutletakse igas regionaalarengu üle peetavas debatis. Kuidas meelitada töökohti oma valda? Milliseid töökohti oleks üldse võimalik ja mõistlik luua? Tegelikult ei saa igasse valda tekkida uusi kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid või rahvusvaheliste suurfirmade kontoreid. Ei peagi tekkima.
Kuigi paljud töökohad nii-öelda pealinnastuvad, ei tähenda see tingimata, et inimeste elukohad ei võiks olla mujal. Kui on olemas kiired ja turvalised ühendusteed, saavad inimesed liikuda oma kodu ja kaugemal asuvate töökohtade, koolide või teenuste vahel. Liikumisvõimalus loob vabaduse elada seal, kus tegelikult tahetakse.
Üleriigilise planeeringu “Eesti 2050” üks stsenaarium ennustab, et aastaks 2050 võib rahvaarv langeda rohkem kui 25 protsenti lausa 41 omavalitsuses, ennekõike Kesk- ja Lõuna-Eestis. Samal ajal kasvab elanikkond enam kui 50 protsendi ulatuses Tallinna ja Tartu lähipiirkondades, mille tulemusel muutub Eesti sisemine tasakaal veelgi ebaühtlasemaks.
Samal ajal kinnitavad riigiplaneeringu andmed, et järjest enam inimesi on valmis ja eelistaks elada suur-Tallinnast kaugemal, kus elukeskkond pakub turvalisust, ruumikust ja looduslähedust.
Just neid väärtusi hindavad noored pered ning koguni 40 protsenti noortest eelistaks elada maal või väikeasulates. Nende jaoks ei ole oluline, et töökoht asuks kõrvalmajas, oluline on kindlus, et nende kodu ei saa takistuseks eneseteostusele. Taolist vabadust ei anna mitte tööandja, vaid korralikud ühendusteed keskuste ja tagamaa vahel.
Uuringud näitavad ka, et linnades elavad pered, kes elutsükli jooksul otsivad suuremat elupinda ja stabiilsemat keskkonda, on valmis kolima väiksematesse keskustesse või hajapiirkondadesse, kui ühendused seda võimaldavad.
Inimeste mobiilsus on tulnud, et jääda
Planeeringuandmed kinnitavad, et Tallinna piirkonna töökohtade külgetõmme järjest kasvab. Pealinna mõju ulatub juba 70 kilomeetri kaugusele. Pendelrände levikuga kasvab ka vajadus sujuvate ühenduste järele.
Kvaliteetsete ühendusteede mõju ulatub tööelust palju kaugemale. See puudutab ka ligipääsu esmatasandi teenustele alates lasteaiast, koolist ja perearstist kuni sportimisvõimaluste ja kaubandusvõrguni. Väiksemates keskustes ja hajapiirkondades määrab tee kvaliteet sageli ära selle, kas lapsevanem saab oma last viia huviringi või eakas inimene pääseb arsti juurde. Eriti arvestades meie pikki ja pimedaid sügisõhtuid ja lumiseid talvi.
Ajalugu on näidanud, et hea teede- ja raudteevõrk on iga riigi arengu alus. Nüüdses julgeolekupildis on küsimus veelgi olulisem. Kui olukord nõuab, peame neil teedel kiiresti suurt hulka kaitsetehnikat ja moona liigutama ning seda saab teha vaid töökindlatel teedel ja raudteerelssidel.
Eriti halb on teede olukord julgeoleku seisukohast olulises Kagu-Eestis, kus enam kui pooled teed on endiselt kruusakattega ja harvad pole juhud, et laste koolibuss jääb kevadise teede lagunemise ajal porisse kinni. Kujutlegem, kuidas sellisel teel veel näiteks 70-tonnist kaitsetehnikat transportida?
Koalitsioonilepe lubab suunata osa automaksust teedeehitusse, kruusateede katmisele, magistraalide arendusse ja kohaliku taristu parandamisse. Ühendustesse investeerimine ei tohi aga jääd pelgalt üksikute projektide tasemele, sellest peab saama Eesti regionaalarengu strateegia keskne idee.
Tagasirände kasutamata potentsiaal
Noorte inimeste naasmine oma kodukohta on üks olulisemaid, kuid seni selgelt alakasutatud regionaalpoliitilisi võimalusi. Uuringud näitavad, et just need inimesed, kes on ajutiselt lahkunud hariduse või töökogemuse omandamiseks linnades, toovad koju naastes kaasa teadmised, kontaktivõrgustiku ja uue elujõu.
Sageli on neil ka tugev soov panustada oma kodukandi arengusse, eeldusel, et see pole muutunud isoleeritud ääremaaks. Kui ühendused ei toimi ja liikumine Tallinna või Tartu suunal on aeglane või ebamugav, jääb tagasipöördumine vaid heaks kavatsuseks, millele ei järgne tegevusi.
Ometi pakuvad väiksemad paigad just seda, mida paljud noored pered hindavad: turvalisust, taskukohast elamispinda, looduslähedust ja tugevat kogukonnatunnet. Eesti regionaalse tasakaalu võti ei peitu mitte uute inimeste kunstlikus “meelitamises”, vaid eelkõige tingimuste loomises, mis võimaldaks seda soovivatel inimestel tagasi tulla.
Tee on midagi palju enamat kui taristuobjekt
Asi pole pelgalt teedes ega asfaldikihtides. Me räägime sellest, kas Eesti jääb elatavaks kogu ulatuses või taandub Tallinna ümbruse linnriigiks. Ühendusteed on meie võimalus tagada, et inimesed ei pea valima kodukoha ja eluvõimaluste vahel. Et nad saaksid elada seal, kus nad päriselt tahavad, olgu see Lõuna-Eesti küla, Kesk-Eesti alevik või kodutalu Valgamaa metsade vahel.
On fakt, et maapiirkondades ja regioonides ei asenda ühistransport kunagi autoga liikumist, selleks on Eesti liiga hajali. Seetõttu on vajalik tagada teede korrashoid ja arendus, et need oleks turvalised, samas ka piisavalt liikumiskiirust võimaldavad.
Seega on tugev ja usaldusväärne ühendustaristu eduka regionaalpoliitika kese. See võimaldab inimestel rakendada oma potentsiaali hästitasustatud töökohtadel, omandada parimal tasemel haridust, nautida kultuuri ning korraldada igapäevaseid toimetusi, ilma et oleks tarvis selleks elukohta vahetada.
Koalitsioonileppe lubadus suunata osa uuest automaksust teedeehitusse – nii magistraalide kui ka kohalike teede parandamiseks – on oluline samm sidusama Eesti suunas. Sellest ei tohi saada pelgalt maksutehniline meede või üksikute objektide remondikava. See peab kujunema läbivaks strateegiaks, mille eesmärk on hoida tervet Eestit elujõulisena. Kui soovime, et Eesti elu ei koonduks ainult suurematesse linnadesse, siis ei ole alternatiivi: peame panustama ühendusteedesse.